Sten Kohlmanni TOP 10 mängu aastal 2020 (kui neid eelmisi ei eksisteeriks)

2020 (mis nüüdseks õnneks vaid minevik) oli hea videomänguaasta. Kohati lausa liiga hea! Level1 suurejoonelises aastalõpusaates rääkisin, kuidas tunamulluse edetabeli koostamine möödus hõlpsamalt, sest valikuid oli möödunud aastaga võrreldes pisut vähem.

Sel aastal nägin korralikult vaeva ning ikka jäi kuklasse kipitama pisike kahetsus. Teoseid, mis vääriksid mainimist, oli lihtsalt niivõrd palju. Seega sündiski allolev edetabel. Kui toda eelmist artiklit ja selles sisalduvaid mänge ei eksisteeriks, oleksid just järgnevad kümme teost need, mis minu isikliku TOP 10 moodustaksid.

10. What the Golf?

2020 ilmus päris mitu golfimängu ning oh üllatust – neist simulaatorlikuim PGA Tour 2K21 ei olnudki parim! Reaalsuses võidutsesid hoopiski jaburad arkaadilustikad, nagu näiteks Golf with Your Friends ning veelgi totakam What the Golf?. Neist viimane unustas kõnealuse spordiala üpriski kiirelt ning pakkus kõikvõimalikke muid ülesandeid, mis hoidsid mängitavuse alati värskena.

9. Tell Me Why

Kuigi meile meeldib mõelda Prantsuse mängustuudiost Dontnodist kui arendajate kollektiivist, kes tabavad alati kümnesse, on nende resümees ka piisavas koguses keskpärasust. On hea meel tõdeda, et kolm episoodi pikk Tell Me Why suutis lippu kõrgel hoida. Võrreldes stuudio varasemate teostega oli mäng küll tagasihoidlikum, ent jutustas äärmiselt inimliku loo, mis läks korda.

8. Ori and the Will of the Wisps

Valge müstilise loomakese Ori esimene seiklus läks minust mööda ning kui päris ausalt öelda, ei tundunud sarja teine episood minu jaoks esmalt intrigeeriv. Tõenäoliselt mängis rolli asjaolu, et metroidvania ei kuulu minu lemmikžanrite hulka. Tänu Game Passile otsustasin Will of the Wispsi siiski ära proovida ning äärmiselt viimistletud platvormimine ja lummav visuaalne stiil võlusid mind koheselt. Aeg-ajalt pakuti ka frustratsiooni tekitavaid momente, kuna progress ei paljastunud ka kaarti pingsalt põrnitsedes, ent üldmulje oli siiski positiivne.

7. Hyrule Warriors: Age of Calamity

Esimene Hyrule Warriors oli huvitav eksperiment, mis segas kokku Koei Tecmo Dynasti Warriors seeria mängitavuse ja Nintendo ühe legendaarseima seiklusmängu The Legend of Zelda. Kuigi see võeti pigem positiivselt vastu, ei ütleks ma, et tegu oleks olnud maailmamuutva kogemusega. Age of Calamity on suur samm selle suunas. Kahe kompanii vaheline koostöö on saanud uued mõõtmed, sest Koei Tecmole on usaldatud Breath of the Wildi narratiiv, tegelased ja keskkonnad. Kuigi teose mängitavus on jätkuvalt sama (üks kangelane versus tuhanded sõdurid), suudavad botwilikud elemendid pakkuda piisavas koguses motivatsiooni, et väiksematele pisivigadele läbi sõrmede vaadata.

6. Dragon Ball Z: Kakarot

Olen praeguseks hetkeks maininud mitut teost, mis tunduvalt kvaliteetsemad, kui seda oli „rollimäng“ Dragon Ball Z: Kakarot. Ometigi möödus suur osa möödunud aasta algusest just „Dragon Ball“ seeria tähe all ning seda mitte ainult videomängude võtmes. Kakarot ei tee iseenesest midagi uut: lugu on seesama, mida oleme varasemalt juba korduvalt kogenud; kaklemissüsteem tuttavlik neile, kes varem „DBZ“ mängudega kokku puutunud; ning graafika ootuspärane Bandai Namco animetõlgenduste fännidele. Ja ometi oli selles midagi ausat ja siirast, mis mul tänini südames sooja tunde tekitab!

5. Cyberpunk 2077

Cyberpunk 2077 on tehniliselt äärmiselt katki ning omab niivõrd suures koguses probleeme, mille tõttu on see ühtlasi ka minu jaoks 2020. aasta suurim pettumus. Ja samas ei suutnud ma selle mängimist lõpetada. Praeguseks olen ma selle läbi teinud, ent mõlgutan mõtteid Night Citysse naasmisest. Keanu Reeves oli mullu parim häälnäitleja. Kes oleks osanud arvata.

4. Astro’s Playroom

Astro’s Playroom on üks neist mängudest, millele ei tee ükski video piisavalt au. Seda peab ise kogema. Viisid, mil moel see PlayStation 5 DualSense puldi värisema paneb, tunduvad ebamaised! Aga lisaks sellele on tegemist ka väga hea platvormikaga, millel on niivõrd palju šarmi ja avastamisrõõmu. Seda on juba internetis korduvalt öeldud, ent arvukad viited PlayStationi ajaloole ja selle tähistamine suutsid teha midagi, mida peeti võimatuks – Sony pakkus meile Nintendo-maagiat!

3. The Touryst

Soovitan kõikidel, kes pidid möödunud aastal pandeemia tõttu puhkusereisist suu puhtaks pühkima, mängida lustakat ning seikluslikku mõistatusmängu The Touryst! See viib mängijad reisile troopiliste saarte vahele, mis pakuvad võimalust ookeanis kalade keskel sukeldumas käia, peesitada rannaliival või vihtuda tantsu kõrvalasuval rannapeol, lahutada oma meelt kinos või mänguarkaadides ning kolada koobastes. Viimastes tuleb aeg-ajalt kasutada ka enda peakolu sees pesitsevat ajunatukest.

2. Grindstone

Kui ülemöödunud aastal vaid Apple Arcade’is saadaval olnud Grindstone poleks mullu niivõrd hilja ilmunud, oleks see kohe kindlasti ka minu päris TOP 10-s üpriski kõrgele kohale jõudnud. Tegemist on lihtsakoelise teosega, mille mängitavus on sõltuvust tekitav. Selle kasuks räägib ka asjaolu, et kui näiteks Cyberpunki puhul tundus 20 mängutundi igavikuna, siis Grindstone’i puhul möödus sama aeg vaid silmapilguna.

1. Yakuza 0

Esimesel kohal (või siis 11. kohal, kui me arvestame ka seda teist edetabelit) on mäng, mis ei ilmunud 2020. aastal? Ennekuulmatu! Meie veebilehel on juba ammu päris palju Yakuza seeriast räägitud. Alguses tegi seda ainult Lauri, ent aastate möödudes on hakanud kõlama ka teiste hääled. Nüüd on järjekord minuni jõudnud. Mida muud oskan öelda, kui et olen müüdud! Seeria narratiivi alguspunkt 0 oli läbinisti nauditav ning pole kahtlustki, et naasen sarja juurde ka tulevikus!