Leho mängis… naistepäeval naissangaritega kõnnisimulaatoreid

Naissoole toredat naistepäeva! Nagu eelmiselgi aastal, tähistame tähtpäeva ka sel korral noorte naispeategelastega mängudele keskendudes. Lisaks on tänaste tiitlite sees naisenimed ning kõik kolm on üksikisikuvaates jalutamissimulaatorid – mõistatusteta seiklusmängud, mis rõhuvad loole ja esitusviisile. Ka harutavad kõik kadunud inimeste müsteeriume ning toimuvad USA pisivaiksetes nurgatagustes.

What Remains of Edith Finch

Neiu, oma suguvõsa viimane Finch, naaseb 6 aasta järel oma lapsepõlvekoju, kus tema klann peale 80 aasta tagust Ameerikasse emigreerumist elanud. Uude maailma tuldi lootusega saada lahti oma needusest, kuid see ei aidanud. Ikkagi hukuvad Finchid noorelt ja/või traagiliselt. Edith ei tea kõikide pereliikmete saatusi ja soovibki kummalises, salakäikude ja huvitavate lisandustega suures majas kolades oma eelkäijate lugu teada.

2017. aasta Californias Giant Sparrow stuudio poolt valminud emotsionaalne mäng on põhjusega kiita saanud oma disaini, vestmisstiili ja suurepärase helitausta eest. Kuigi kurb ja nukker, on What Remains of Edith Finch hellalt hinge puudutav väärtteos.

Virginia

Virginia on üks kummaline lugu. Visuaalse ja muusikalise esituse mõttes silmapaistev ja eeskujulik. Loo vestmise kohalt ka vaieldamatult omanäoline ja eristuv. Aga mis selles loos toimub?

Niipalju on arusaadav, et värske FBI agent läheb teise naisagendiga 1992. aasta Virginia osariigi väikelinna kadunud noorukit otsima. Aga tal on ka varjatud ülesanne – oma partneri kohta kompromiteerivat materjali koguda.

Loo edastamiseks ei kasutata silpigi kõnet ja ka kirjasõna on väga napilt. Kui siia otsa lisada veel kaamera hüpped ühest olukorrast teise, kipub järg käest ära libisema. Kus läheb unistuste, unenägude ja päriselt toimuva piir, mida sümbolid tähistavad, kas asjadesse on segatud üleloomulikud jõud, salasektid, vandenõud? Mäng on selgelt „The X-Filesi“ ja „Twin Peaksi“ fännidele.

Minu suur viga oli, et ma ei lõpetanud paari tunni pikkust Virginiat ühe istumisega. Kahe nädala peale jaotatud sessioonidest langes kindlasti midagi unustuste hõlma, mis segas puslet peas korralikult kokku seadmast. Aga sellegi poolest on brittide 2016. aasta müsteerium väga lahe. Võibolla ongi see mäng, kus alles teisel läbimisel oskad olulisi detaile tähele panna ja kõik loksub paika.

The Suicide of Rachel Foster

Teine müsteerium, mis tehtud Euroopas, kuid toimub 90ndate alguses. Ning samuti teine, kus neiu tuleb peale aastaid tagasi oma lapsepõlvekoju.

On 1993 ja Nicole naaseb suletud mägihotelli Montanas, mida vanemad edukalt pidasid, kuid kust ta emaga kümnekonna aasta eest põgenes. Isa, kes toona hullu jamaga hakkama sai, on nüüd surnud ja tarvis on päranduse asjad korda ajada.

Vastumeelselt jääb neiu suure lumetormiga räämas hotelli lõksu ja hakkab olukorda uurima. Muidugi on hoones peidus tumedad saladused ja traagilised saatused.

„The Shiningu“ mõjutustega mäng kisub kohati kõhedaks ning žongleerib tõsiste teemadega, nii et kerge meelelahutus see ei ole. Ka mind ei suuda see aasta eest Itaalia stuudiost One O One Games tulnud lugu eriti paeluda. Mitte, et mänguke halb oleks. Lihtsalt teemad, mida ei saa reeta, pole minu teetass.