Leho mängis… nelja kosmosemüsteeriumit

Vahvat kosmonautika päeva! Gagarini esimesest kosmoselennust 12. aprillil 1961 välja kasvanud tähtpäev on end ammu nõuka-plokist välja murdnud ning ülemaailmselt tähistatavaks muutunud. Seda päeva on ka vaja – arvestades, kuidas inimkond planeeti Maa hävitab, peaksime rohkem tähelepanu väljapoole suunama.

Seda artiklit teha oli natuke ägedam kui mõnda teist, sest kosmoseteema mulle sobib. Eriti intrigeeriv, kui keegi ohtlikus kosmoses jännis. Filmidest on mulle väga korda läinud näiteks „The Martian“, „Moon“, „Sunshine“, „Interstellar“, isegi „Ad Astra“, rääkimata ühest mu lemmikust „Gravity“.

Häid linateoseid on omajagu, aga mängudega on keerulisem. Potentsiaalselt põnevate üksikisikuvaates seikluste Reverse Side ja Outreach arendused paistavad olevat külmunud. Juba ammu enne seda tundus Animation Artsi Monolith paeluv, kuid seegi kadus jäljetult. ADR1FT küll ilmus, kuid oli pettumus. Lone Echo on endiselt Oculuse VR-i eksklusiiv. Meenub vaid pisike indie-seiklus Morningstar: Descent Deadrock, mis kunagise üllatajana mu kosmosekihelust kratsida aitas.

Kosmonautikapäeva puhul teeme juttu mõningatest mängudest, mis ei toimu maal. Ükski neist pole märul ega komejant. Kõik neli on üksildase atmosfääriga  kosmosemüsteeriumid. Kahes on oluline roll lünkliku mäluga tehisintellektil. Kahes kolmanda isiku vaates mängus on astronaudil terve aeg skafander seljas, millele tarvis õhku leida. Ning kolmes poosetavad lendavad robotid.

Lifeless Planet

Ameeriklaste trio läkitatakse kaugele planeedile, sest see pidavat olema täis elu ning rohelust. Aga vähe sellest, et nende maandumine äpardub katastroofiliselt, on ka taevakeha pind peaaegu tühi kõrb. Ainsana hingitsevad seal veel juurikalaadsed olendid, mis uustulnukaid jahivad, ja veel keegi… kahejalgne. Kõige hämmastavam on aga üllatus, et venkud on juba ammuilma planeedi avastanud, koloniseerinud ja floora-faunagi hävitada jõudnud!

Kuna pääseda pole nagunii kuhugi, hakkab ainus ellujäänud astronaut olukorda uurima, varemetes kolama ja sõna otseses mõttes helendavaid jälgi ajama, mida kummaline asukas jätab. Rohkelt on võõral planeedil jalutamist, nati pusletamist ja platvormimist. Kuigi kohati on tegelase ja kaamera koosliigutamine kohmakas, on jetpack’iga hõljumise lõigud isegi ühed köitvamad.

Päris edukalt luuakse müsteeriumis kõhe ja üksildane atmosfäär tühjuse ja enamasti valitseva vaikusega. Vahel kostuvad muusikaklipid, mis on korralikud, samuti pigem võimendavad surutuse emotsioone.

Lifeless Planet püüdis mu tähelepanu juba arenduses olles, kuna seda kõpitses põhiliselt ainult üks mees Stage 2 Studios nime all USAs. Juba 2011. aastal Kickstarterilt hoogu saanud projektike jõudis seniiti 2014 suvel. Traditsiooniliste mängude mõttes on stuudios seni valitsenud paus. Vahepeal teaduse-, hariduse-, muuseumi- ning VR-meedia loomisega rakkes olnuna pusitakse nüüd vahelduse mõttes taas mängu kallal. Selle aasta sees peaks ilmuma Lifeless Moon ja kuigi ma ei oska järjest midagi oodata, paikneb see mu radaril siiski.

J.U.L.I.A. Among the Stars

Kui ruumilaev kosmosekividega pihta saab, äratab laeva kontrolliv arvuti cryo-unest Racheli. Esmased parandused tehtud, hakkab näitsik uurima, mis on saanud ülejäänud meeskonnast? Ja miks teda magamapanekuga vangistati? Juhtarvuti mälupank on samuti lünklikuks rikutud ning nii tuleb nuhkida ekspeditsiooni jälgi ühelt kauge päiksesüsteemi planeedilt teisele. Rõõmu-uudiseid ilmneb vähe, kuid vähemalt selgub, mis kõik vahepeal juhtunud ja käkerdatud.

Nagu mängija, ei pea ka neiu detektiivitöö ajal kordagi oma juhtlaua tagant tõusma. Kõik ohtlikud reisid teeb tubli robot, mis kolab, uurib, analüüsib ning kontakteerub ja suhtleb võõraste tsivilisatsioonidega. Mängitavuselt on J.U.L.I.A. Among the Stars pigem mõistatustemäng, mis pakitud tõsisesse teadusfantastika loosse.

Tegelikult on huvitavate pööretega ka mängu saamislugu. Tšehhi stuudio CBE Software sai esimese J.U.L.I.A. valmis 2012 ja seda asus välja andma Lace Mamba Global. Ettevõte osutus aga petturite kambaks ja tõmbas päris mitmeid arendajaid haneks, jättes müügitulud maksmata. J.U.L.I.A. põhiautor Jan Kavan oleks peaaegu mängumaailmast välja astunud, kuid leidis siiski motivatsiooni proovida uusversiooni loomisele toetust koguda ühisrahastuse kaudu.

See õnnestus. 2014. aastal ilmunud J.U.L.I.A. Among the Stars on põhjalikult ümber tehtud, palju kasutajasõbralikuma kasutajaliidese, muudetud looga ning kenade eelrenderdatud tegevuspaikadega. Kuna Jan Kavan on elukutselt muusik, on loomulikult ka kogu helipool lihvitud, hääletöödest muusikataustani. Positiivselt üllatav ulmeseiklus.

Deliver Us The Moon

Lähitulevikus on inimkond Maa ressurssidest tühjaks pigistanud ja viimane õlekõrs energia tootmiseks on kuult saadav Heelium 3. Aga kui sellegi transpordisüsteem töö lõpetab, on maalaste päevad kõrbestuval planeedil loetud. Kuigi rahvusvaheline kosmoseagentuur pannakse kinni, suudab sihikindel vabatahtlike kamp ühe endi seast siiski Maalt kuule läkitada, et too probleemid välja selgitaks ja võimalusel gaasiliini-eluliini taas tööle lülitaks.

Ekspeditsioon saab olema sisutihe ja riskiderohke. Päevakorras on tõrgete otsimised ja probleemide lahendamised, energiavoo katkemise kahtlaste põhjuste uurimine ja oma elukese hoidmine õhupuuduse ja muude ohtude keskel. Müsteeriumikilde aitab kokku lappida kaasahõljuv robot, mida tuleb vahel käsitsi juhtida mitmete keskkonnatakistuste ületamiseks.

Loole ja atmosfäärile keskenduv mäng ei ole unarusse jätnud ka interaktiivsuse mitmekesistamist. Põhiliselt jälgitakse tegevust kolmanda isiku vaates kukla tagant. Kui raskusjõud kaovad, lülitutakse kaaluta hõljumisel parema juhitavuse tagamiseks läbi silmade perspektiivile. Lisaks esineb kuukulguriga vuramist, kuigi seda võiks rohkemgi olla.

Kõik see annab kokku äärmiselt laheda ja kütkestava, kvaliteetselt tehtud mängu. Siin on põnevust, mõistatamist, moraalsus versus praktilisus ja rohkemate versus emotsionaalselt kallima vähemuse heaolu üle vaagimist, kenadust ja klappiv helitaust. Tänase valiku säravaim täht.

Deliver Us The Moon tuleb stuudiost KeokeN Interactive, mis mõneti imestamapanevalt asub Hollandis. Mitte et seal arvestatavat mängutööstust poleks (lipulaevakski ju Killzone’i ja Horizoni seeriatega tuntust kogunud Guerrilla Games). Lihtsalt minul pole nii head klappi olnud ühegi Hollandi lõbuvaraga üle 13 aasta, humoorikast Overlordist saadik.

Observation

Kuradi kuradi kurat! Observation tiirles minu orbiidil ammu ja oli üks mu 2019. aasta oodatuimatest mängudest. Olin üks neist, keda riivas otsus mäng aastaks Epicu veebipoe eksklusiiviks muuta, aga ootasin kannatlikult. Nüüd lõpuks mängule käed külge saanuna olen kõvasti pettunud ja rahulolematu.

Esiteks on lugu sürrim, kui mulle meeldiks. Algul on stooril eeldusi mulle sobida. Astronaut Dr. Emma Fisher on rahvusvahelises uurimisjaamas plindris ja peab pardaarvuti S.A.M.-i abiga uurima, mis toimub, kus ollakse ning milline on teiste meeskonnaliikmete saatus. Edasi areneb kõik aga liiga üleloomulikku suunda.

Teiseks on enamik mõistatustest segased ning tagatipuks on osad ajapiirangutega. Sageli on arusaamatu, kuidas ja mida teha vaja ning orienteerumine – kuhu minna ja kuidas sinna saada – paras peavalu.

Kõige suurem murekoht on aga labürintses jaamas liikumine, mis hiire ja klaviatuuriga käib üle kivide ja kändude. Kuna mängija asub kosmosejaama tehisintellekti S.A.M.-i rolli, siis tema asjaajamised käivad kas robopallina ringi hõljudes või kaamerast kaamerasse hüpates. Androidina käituva kuuli hõljutamine on kitsas ja takistusi täis koridorides ülikohmakas. Kaameratega ruumide uurimine on lihtsalt jube tüütu, sest need keeravad kohutavalt aeglaselt. Läätsesilma vaatevinkli kasutamise trikk inforaasukeste otsimiseks ja ülesannete lahendamiseks on mõneti sarnane omapärase hiilimismängu, mõne aasta taguse République’iga. Too düstoopiahoiatuslugu kõnetas mind tohutult rohkem ja tolle peategelasest neiugi oli sümpaatsem.

Ma arvasin, et Šotimaal Glasgows tehtud põnevik saab olema tänase valiku kirsiks. On Observation ju üldiselt ääretult kiidetud. Kurvastusega aga nendin, et minuga arendaja No Code teos ei kompileeru kuidagi. Vähemalt on nõmeda mängitavuse kõrval audio- ja visuaalne külg normaalsed.