Leho mängis… superkangelaste päeval koomiksimänge

28. aprillil tähistab USA rahvuslikku superkangelaste päeva. Sellise päeva algatasid Marveli töötajad aastal 1995 ning pall läks veerema. Vaatan täna paari vanemat ja algselt just Marveli koomiksites sündinud sangarite mängu: Deadpool ja X-Men Origins: Wolverine.

Mõlemad tänased kolmanda isiku vaates märulid on pärit „X-Men“ universumist ning omavad ainult üksikosa. Mõlema väljaandja oli Activision ja kumbagi pole enam ammu ostetavana saadaval – ajast, kui Activisioni litsentsikasutusaeg ümber sai. Mõlemas on ka kattuvaid kangelasi: Deadpoolis on väikeses kõrvalosas Wolverine, X-Men Origins: Wolverine’is Deadpool. Nende kahe omavaheline kemplemine on lahedalt üle kandunud koomiksitest filmidesse ja pärisellugi. Terveneva tervisega mutantmehed suurel ekraanil endi omaks mänginud Hugh Jackman ja Ryan Reynolds tögavad üksteist juba tosin aastat.

Tänased pole mu päris esimesed kokkupuuted Marveli mängudega. Minu kõige esimene algupäraselt koomiksist välja kasvanud kolmanda isiku vaates märulikogemus oli kunagi ammu-ammu vägivallarohke The Punisher (2004). Üleüldse olen koomiksitel põhinevaid seiklusmäruleid läbinud vaid käputäie ja neistki osad filmidega seotud. Kõik nood – Constantine (2005), Rogue Trooper (2006), Wanted: Weapons of Fate (2009), Batman: Arkham Asylum (2009) – jäävad juba 00ndatesse. Mida soovitate järgmiseks uurida?

Deadpool

Vahel on üllatused toredad ja ammu pole ma mängusiseselt niivõrd kulme kergitada saanud kui Deadpoolis. Neljanda seina lõhkujana tuntud punane palgasõdur Deadpool teeb seda siingi alalõpmata ja suurepäraselt õnnestunud huumoriga. Ta pilab mängijat ja mängutegijaid, parodeerib teisi mänge ega võta tõsiselt ka enda seiklust. Nii kui kaassangar Cable, põhikuri Mister Sinister või kesiganes midagi taustast seletama hakkab, Deadpooli tähelepanu hajub.

Et vulgaarse suuvärgiga, äärmiselt impulsiivse käitumise ja pöörase mõttemaailmaga surematu supermutandi naljad välja tuleks, palgati appi „Deadpooli“ koomiksikirjutaja Daniel Way ning häälnäitlemises teeb fantastilise rolli Nolan North. Mängitavuselt on tegu kolmanda isiku vaates tulistamise ja hack and slash (haki ja rapi) märuliga, ning arvestades Deadpooli oskusbaasi, see vorm sobib. Madinakomöödia ainus probleem seisneb selle igavates tasemetes. Teine mure on, et litsentsiõiguste lõppemise tõttu mängukest ametlikult enam ei müüda.

Arvutile portis Deadpooli Mercenary Technology nimeline tarkvaraasutus, kuid see pole oluline. Tähelepanuväärsem on loojastuudio High Moon Studiose saatus. Mis juhtus pärast sellise laheda üllitise ilmumist 2013. aastal? Activision, mis oli mängufirma omandanud vaid aasta enne Deadpooli ilmumist, vallandas suure osa töötajatest ja langetas stuudio sulase rolli. Kukuti samasse patta Raven Software’i ja Beenoxiga. Kaotati oma nägu ja tegu, sest edaspidi assisteeriti partnerite projektidel. Siiani pole High Moon Studiosel ühtki oma asja olnud, vaid aidatakse Destiny ja Call of Duty seeriate juures. Üks põhjustest, miks ma gigantkirjastajaid, nagu Activision ja EA, põlgan.

X-Men Origins: Wolverine (Uncaged Edition)

Nagu aimata, on X-Men Origins: Wolverine samanimelise filmi kompanjonmäng. Nagu linateoski, ilmus see USA-s 1. mail 2009. Kohe 12 aasta vanuseks saava mängu valmistas Raven Software veidi enne oma allakäiku. Hugh Jackman ja Liev Schreiber laenasid oma välimused, et filmilugu oluliselt laiendada ja täiendada. Mängu stoori hüppab kahe aja vahel: vussi läinud missioon Aafrikas ja filmiga paralleelselt jooksev kättemaksuretk. Lineaarse koridorehitusega tasemed on paigutatud peale musta mandri iidsete varemete veel mitmesse salalaborisse, lumisesse metsa ja kasiinopõrgusse.

Arvestades, et terveneva keha ja iseparaneneva maikasärgiga Wolverine on teradega vehkija, ongi mängitavus puhtalt hakkimine ja rappimine. Uncaged Edition tähistab, et selles versioonis verd ja jäsemeid lendab. Nippe ja trikke on Loganil küllaga ja kampaania jooksul kogub osavust-tugevust juurdegi. Sellele vaatamata hakkab mäng venima. Kuigi ilmumise ajal arvas nii mõnigi, et filmimängu kohta oli X-Men Origins: Wolverine täitsa korralik, hakkab see end kordama. Mäng on tunni-paari võrra liiga pikk ning mõningad vahelepikitud keskkonnapusled ei too erilist leevendust ega vaheldust.

Sarnases pihtas-möödas tabamustega on enamik mängu aspektid. Pilt on vahel okei, vahel kole. Hugh Jackman on oma kõne lugenud nürimeelselt, esiletükkimatu taustamuusika on aga sobilik. Olemas võiks olla hiirekiiruse muutmise võimalus ning subtiitrid, kuid kuidagi on need tavapärased asjad puudu. Ka kaameranurk võitleb vahel mängijaga, üritades end väänata kes teab kuhu. Eriti segav on see lõpulahingu juures. Kõigele vaatamata on Loganiga amokki jooksmine üllatavalt tore. Ma ei mängi peaaegu üldse hack and slash mänge ja mingeid kombosid ei viitsi ma kunagi meelde jätta, kuid kergeima tasemega X-Men Origins: Wolverine’i läbi rahmeldamine osutus päris lahedaks meelelahutuseks.