Returnal – natuke sõge ja piisavalt kaootiline

Roguelike. Soulslike. Metroidvania. Blaah! Mu süda läheb pahaks, kui antud mängužanritest räägitakse kui eelduslikult positiivsetest asjadest. Tundub, et kui teosele üks eeltoodud nimetustest külge pookida, lähevad kõik kriitikud kihevile ja kleebivad oma arvustusele juba eos number üheksa või kümne külge.

Ma arvan, et eelnev aasta näitas meile suurepäraselt, et kui miski kõlab ühtmoodi, siis see ei pruugi koheselt niimoodi ka teostuda (khmh-khmh, vaatan sinu poole CD Projekt Red). Õnneks suudame me jääda ülimalt objektiivseks – ei, subjektiivseks (?) ja Returnalile otsa vaadata ilma roosade prillideta. Kahtlane.

Returnal tekitas minus esimesest hetkest äärmiselt kahetisi tundeid. Hädamaandumine võõrale planeedile loos põneva lootussädeme eesootavast. Selene salapärane hääl, ta iseenda mõtetes. Esmane kohtumine müstilise signaali ja viiekümnes sinakashallis varjundis planeediga. Väga paljulubav! Kujutades ette mu pulssi, siis seni läks see ilusti tõusvas taktis. Mis juhtuma hakkab?

Läbitud kohustuslikud vasak-parem-hüppa-kükita õpetused jõuan esimeste pahalasteni (Või on nad koletised? Kurat, ma ei tea, mingid olendid!). Haaran iseenda laibalt võetud relva ja hetkel, kui elurütm hakkab kõrgpunkti jõudma, tulistan! Piu-piu-piu… Mis haiglane nali see on? Esimesena meenub stseen mingist halvast komöödiast, kus relv on vahetatud seebimullipüssi vastu. Mis toimub?

Neoonroosad, -rohelised ja -sinised kerakesed pillutakse mööda tõsist ning hirmuäratavat maailma edasi-ja-tagasi. Meh. Peale mõningast mängimist mõistan – see on tahtlik, et kõik, mida keskkondlikult tunnetan, oleks rusuv, ja kõik, mis tapab, näeb välja kui Teletupsude tegelane. Kunstivormiliselt lähtudes on see kõik kuidagi irooniline ja ilus. Mõeldes aga kõnealuse mängu eeldustele maandudes Atroposel, ei pea ma seda vajalikuks.

Kastidest leitavaid püsse ei ole just piiramatult ning nende välimus kipub teatud aja tagant korduma. Siinkohal on arendaja Housemarque leidnud kõrvaltee ja andnud neile suvalises valikus lisavõimeid. Eelnevast johtuvalt läheb üks punkt suurepärase miljöö, heli ning õhustiku loomise eest mängule ja piu-pow-bah Nerfi püsside eest saab teos neli miinustäppi. Teose narratiiv on aga segasem kui Kumbh Mela festival COVID-19 ajal (Jah, ma tegin seda!).

Arendaja sõnul on olnud see taotuslik, kuid tegemist on ühega nendest mängudest, mille läbimise jooksul on täielikult okei tunda ennast meelesõgedana. Samuti on loost kirjutamine keeruline ilma seda rikkumata, ent läbi minu ülimalt erapooletu (ja äärmuslik tendentsliku) arvamuse kohaselt on see parim osa Returnalist. See on lihtsalt… natuke sõge ja piisavalt kaootiline. Nagu mõnus kiluvõileib vahukoore ja maasikatega.

Peale tegelase surma tekib Selene vigastamatult tagasi maandumispaika, kaotades selle müstilise transporteerumise käigus endalt relvad ja mõningad võimed. Seejärel hakkab kõik taas protseduuriliselt genereeritud maailma uusversioonis. Hakkab pihta. Natukene tugevamana jookseb meie protagonist uuesti pea ees lendavatele kombitsatele piu-piu tegema.

Üllatavalt ei tundu see aga mängu edenedes nii keeruline, kui need hirmutavad žanrid, kuhu Returnalit paigutatakse, võiks kirjeldada. Väikesed vahepõiked „signaalist“ kõrvale kaldudes, otsides salajasi ruume ja seejuures mitte tundes eksinuna – selles on mingi korrapära ning võlu. Justkui öeldakse: „Mine avasta, poisu!“ ja samal ajal karjutakse, et tagasi tuleksin. Lihtne…

Nüüd on aga aeg rääkida elevandist ruumis – tegemist on justkui esimese täielikult Playstation 5 konsoolile loodud mänguga. Jah, see näeb hea välja, kuid see pole midagi erilist. Jah, pleikar jooksutab mängu sujuvalt, kuid see on iseenesest mõistetav. Jah, teos kasutab ära suurepäraselt DualSense pulti, kuid oleks imelik, kui seda ei tehtaks. Jah, sisselülitamisest kuni tulnukplaneedile jõudmiseni võtab alla poole minuti, kuid laadimisaegade mõõtmine on juba natukene liiale läinud.

Kõik on justkui hea, kuid miski ei pane mind tugitoolist maha prantsatama ja mõtlema, kui kuradi imeline see on. Ma ei tunneta kusagilt peale käesoleva puldi mikrovärinate kaudu, et tegemist oleks mingisuguse meeletu arenguga. Võibolla teen siinkohal Returnalile liiga. Arvestades, kuivõrd pettumuste rohked on olnud viimased 12 kuud, siis võibolla ongi hea saada kõvakettale midagi kindlat. Midagi raudset ja ootuspärast. Äkki ongi seda sellistel absurdsetel aegadel meile vaja. Lubatakse ja tehakse. Ootan ja nii juhtubki. Kena iseenesest ju.

Mingisugust hingerahu Returnal minusse sisendas, seejuures ei saa ma mööda selle minule subjektiivselt häirivatest vigadest. Seetõttu ikkagi arvan, et kui teose žanriks tituleerida psühholoogiline õudusmäng ja kasutada seejuures roosasid kahureid, on mu kahetised tunded õigustatud. Kui lähtuda loost, siis nõustun – kui lähtuda mängusisestest elementidest, siis vaidlen osaliselt vastu.

Kui küsida, milline on tõenäosus, et kolme kuu pärast selle uuesti käivitan ning naudin, siis kahtlen. Tore ja vaheldusrikas püüdlus halli argipäeva, kuid mitte minule. Ja nii seda teost vast iseloomustaksingi – see kas meeldib väga, koos oma kõikide kiiksude ja seebimullidega, või on see… meh. Mis see nüüd oli?