Leho mängis… tundmatut FPS-i Teisest maailmasõjast

9. mai. Aastal 1945 lõppes sel päeval ametlikult Teine maailmasõda Euroopas. Paljudes riikides on see seniajani püha. Heal lapsel mitu nime – kus on sel Europe Day, Liberation Day, Victory Day, V-E Day, Victory in Europe Day või muu nimi.

Mul oli samuti plaanis tänaseks päris mitmed Teise maailmasõja teemalised mängud võita. Kuid sõjas on ka kaotajad. Ajapuudusel jäi kokkupuude valimiga kesiseks ja selle ühe pärast, selle alloleva sitakäki jubeda elamusmulje tõttu olen totaalselt löödud.

S.O.E. Operation Avalanche

Oeh, kust ma alustan! Võibolla väitest, et kui keegi otsib kõige-kõige halvemat üksikisikuvaates tulistamist, siis see rentslisolgi põhjakaabe on üks, mida tasub kaaluda.

S.O.E. oli briti eriüksus, millele usaldati eriti ohtlikud ülesanded. Siin tuleb üksikul agendil lumetormist läbi hiilida ja päästa kindral. Tähtis nina on viidud kindlusesse, kuhu pääseb ainult köisraudteega, ja sinna vagunisse ma jäingi.

Briti arendaja Simian Services Limitedi 2005. aasta käkerdis on pehmelt öelda katki. Tegelikult on see täiesti balansseerimata ja igast otsast vigane. Esimene kaart on nagu jalutuskäik pargis. Üllatab küll, et peategelane ei oska ei hüpata ega 10 cm kõrgusest aiatalast üle astuda, kuid lööd käega ja mis siis ikka. Teisel tasemel hakkavad absurdsused avalduma. Pead vaikselt hiilima, aga mingitel suvalistel hetkedel läheb alarm tööle. Mille peale, aru ei saa. Tundub, et osasid vastaseid võib tappa, osasid mitte. Aga kuidas neil vahet teha? Ohkad, raputad pead ja katsetad uuesti.

Olenemata kohutavast hiirekiirendusest sain ka tolle taseme õnnega pooleks läbi. Kolmas – hiilimise level lumetuisus – ja pasatorm võtab hullumeelsed tuurid. Sõdurite tehisintellekt on absoluutselt ettearvamatu. Vahel pimedad ja kurdid, teinekord aga näevad ja lasevad läbi seinte. Omavahel patrullrajal kohtudes põrkavad kokku ja jäävad üksteist takistama.

Eriti totter on, et häire ja sellega kaasnev läbikukkunud missiooni teade tuleb viivitusega. Hakkad juba rõõmustama, et lipsasid napilt mööda või luusid enda meelest turvaliselt varjunult, kuid siis pistab pasun pröökama ja vehid kätega, et mis toimub!? Isegi YouTube’ist abi leides (müts maha selle ees, kes lahenduse välja raalis!) kulus mu elust liiga palju aega selle kaardi läbimiseks.

Neljas kaart, köisraudteel sõitmine, millest möödujad sind jahivad. Mängijal on liiga väheste kuulidega aeglaselt laadiv ja kehva täpsusega vintpüss korraga mitme automaaturi vastu, ning varjuda pole kuhugi. Siinkohal lõppes minu närv. Sama hästi võiks pead vastu seina taguda. Viimase, viienda levelini ma ei jõua.

Terve mõistuse vastu käib antud mängulaadse toote juures selle leviala. Mis pagana moodi suudeti veenda kedagi sellest piinlikust kõntsast tegema muukeelseid lokalisatsioone? Ning kuidas suudeti turule tuua PlayStation 2 versioon, kuigi Sony platvormi variandi nimi muudeti WWII: Soldieriks?

Sõda on kahtlemata põrgulik, kuid kaugel sellest pole ka see armetult kole, katastroofiliselt katkine budget-rämps.