Leho mängis… 2016. aasta järgesid FPS-sarjadest

Nagu ikka, oli ka 2016 järgede aasta. Kuuest tolle aja mängimist ootavast läbi silmade vaates märulisarjast sain lõpuks mahti pooled läbi teha.

Üks tänastest nimedest, mille esimene osa sai stardipaugu 2009. aastal, osutus tüütavaks. Ühe tänaste sarjade 2009. aasta peatükk on ajalukku läinud eduka teerajajana. Ning üks tänastest sai mu suureks favoriidiks, vaatamata sellele, et kaks sama teemat käsitlenud 2009. aasta FPSi olid jurad.

Far Cry Primal

Kahtlesin tõsiselt. Kui huvitav saab märulimäng kiviajast ikka olla? Kui põnev saab olla oda ja nuia viibutamine? Kas vibu ja ling on piisavad, et kanda edasi farcrylikku tulistamisatmosfääri?

Hämmastaval kombel on aga Ubisoft suutnud imelikust ideetahukast viimistleda üllatavalt kütkestava mängu, seda muidugi oma avatud maailma teostele tüüpilisele ülesehitusega. Iga mõnesaja meetri kaugusel on mingi missioon täita, asi leida või ressurss pidevaks arendamiseks koguda, mis hoiab „üks ülesanne veel“ valemiga mängus kinni. Madin on päris lahe ja farcrylikult mitmekesine – järjekordse laagri vallutamiseks võid luurata, peale joosta, loomade abi paluda või mammuti seljas platsile ratsutada ja kolkima asuda.

Loomade kasutamine ongi üks Far Cry Primali parimaid külgi. Taltsutatud kiskjad pakuvad asendamatut abi ja on lihtsalt mõnusad seltsilised. Turjakamad neist, nagu näiteks mõõkhambuline tiiger, lubavad endi seljas ratsutada ja liikumist kiirendada. Kull teeb eelluuret ja on ka relva eest, kuid võitluse raskekahurväena avitavad hundid, karud ja kaslased.

Teoses on ohtralt kõrvalmissioone, nagu jahid, päästmised, eskortimised, kaitsmised… On ka liiga palju segastes koobastes kolamist ja tee otsimist.

Kuna ma tegin Far Cry Primali lõppeks 99.69% ulatuses läbi (100% on ainult ühe koopamaalingu kättesaamise kaugusel), julgen tõdeda, et sõda oru valitsemise nimel koopainimeste eri hõimude vahel saab olla kaasahaarav küll.

Muide, selle kaljudega raamistatud suure rikkaliku maailma loomisel tegi Ubisoft kavala triki – see põhineb Far Cry 4 kaardi topograafial. Äratuntavat pole siin aga midagi peale Urki, kes on Far Cry sarja jobust püsitegelase Hurki sama totu eelkäija.

Mirror’s Edge Catalyst

Esimene Mirror’s Edge oli innovaatiline, stiilne ja lahe. Loomulikult hakati sellele järge ootama. Õnnetuseks on DICE on harjunud fänne nende ootusepannil praadima. Battlefield: Bad Company kolmandat osa oodatakse juba üle 10 aasta. Samuti venitati Mirror’s Edge järjega kaua – üle kuue aasta. Vahe läks nii pikaks, et Catalyst muutus jätkuloost taasalustuseks.

Tuum on esimesele sarnane. Mitte-väga-kauges tulevikuversioonis võimutseb Suur Vend oma jälgimisaparaadiga, kuid sellest on ikka vähe. Korporatsioonid soovivad saada inimeste üle täielikku kontrolli. Võimuladviku plaane tulevad aga segama vastupanuliikumine ja muu põrandaalune kontingent.

„Põrandaalune“ on ka jooksukullerist peategelane Faith, kes tegelikult silkab põhiliselt katustel. Vahel kukub ka alla, kuid õnneks taassünnitakse (pikkade laadimisaegadega) viimasesse kindla jalgealusega punkti. Suure, utoopilise ja läikiva linna kõrghoonetel parkuurimine ongi põhitegevus. Ühe triki ponina hakkab Mirror’s Edge Catalyst aga end kordama. Missioone on liigselt, avatud maailmas nänniotsimist liialt palju ning ülemäära sätendav ja ühenäoline linn kaotab oma võlu. Täpsushüppamine ja kiirusjooksmine muutub tüütuks ning seekord ei saa isegi tulistada. Küll aga tuleb käsikähmelda, mis pole minu lemmiktegevus.

Mirror’s Edge Catalyst ei ole sugugi halb mäng. Ka ei ole see kole ega kõla sugugi kehvalt. Sel on oma tugev visuaalne identiteet ja sobiv muusika. Näitlejadki on korralikud, kuigi peredraamaga klišeelist ulmelugu nad põnevaks ei muuda. Kuna ma ei tahtnud mängu pooleli jätta, sain sellest lihtsalt üledoosi ja tüdimuse.

Battlefield 1

Arvatakse, et Battlefield V-ga naases EA DICE juurte juurde, taas Teise maailmasõtta. Kuid ajalootundjad täheldasid seda juba varem. Battlefield 1-te võib veelgi rohkem lugeda austusavalduseks oma päritolule. Arenes Battlefieldi tehnoloogia ja kondikava välja ju 1999. aasta FPS-ist Codename Eagle. Selle tähelepanuväärse, alternatiivsesse 1917. aastasse paigutatud sõjamängu tegi küll Refraction Games, kuid stuudio ja tema Battlefield 1942-ks arenenud projekti omandas tolleaegne Digital Illusions CE ehk DICE.

Nagu Far Cry Primali puhul, olid mul ka I maailmasõja FPS-i puhul kõhklused. Et kui äge aeglaste poltlukuga vintpüssidega kaevikusõda ikka olla saab? Kahtlused olid küll väikesed, sest mängu taga seisab ikkagi EA DICE, kuid siiski. Tegu polnud pelgalt eelarvamusega. Ununenud ei olnud mu halvad tunded 2009. aasta kohutavatest Darkest of Days ja NecroVisioNi tulistamistest.

Battlefield 1 aga põrmustas mu kartused. Mängu üksikosa on absoluutselt briljantne! Selles on väikesed kangelaslikud War Stories peatükid, mille iga kaart on täiesti suurepärane ja omanäoline. Kõikides lugudes on omad kangelased, kes möllavad erinevatel rinnetel. Lennukipiloot peab õhulahingute kõrval ka mittekellegimaa mudas ja lendava tsepeliini lael toimetama, tankijuhil on vaja vaenlase tagalast välja luurata, kõrbeguerilla madistab soomusrongi peatamise nimel, Itaalia eriüksuslane ja Austraalia veteran kõmmutavad oma kamraadide nimel tühjaks terved kindlustatud garnisonid… Toimugu mürgel Euroopas või Lähis-Idas, rannikul või kaevikutes – vapruse, ohverduse ja relvavendluse lood puudutavad hinge.

Peale selle, et kogu tegevus on mõnusalt mitmekesine, on Battlefield 1 ka imeliselt ilus ja kauni helitaustaga. Samuti on see kõige filmilikum tulistamine, mida ma näinud. Plahvatused on võimsad ning keskkond laguneb vaatemänguliselt. Relvavalik on üllatavalt äge ja rikkalik, võimaldades kaartidel valida lähenemisviisiks rambotamise, hiilimise, snaiperdamise või muu. Battlefield 1 särab oma imetlusväärse ideedeküllasuse ja põneva mängitavusega. Ja kõige krooniks on selle puhtus! Ära on jäetud (minu meelest) mõttetu leveldamine ja kola lahtilukustamine.

Nii et Battlefield 1 üksikosa on üdini fantastiline, üleni superkena ning lihtsalt üüratult hea! Kas ka mu uus lemmik? Elamustel tuleb veidi settida lasta, kuid tundub küll sedaviisi, et minu ligi 400 üksikisikuvaates tulistamismängude kogemusest tulen Battlefield 1 juurest ära parima üldmuljega. Ammu pole mind mängides haaranud soov, et see veel läbi ei saaks. Täielik vastand Mirror’s Edge Catalystile.

Ainuke asi, mis mind morjendab, on soolokampaania lühidus. Eriülesannete lahendamiseks, saladuste leidmiseks ja teiste teede avastamiseks võib kaarte küll uuesti külastada, kuid tegelikult ootavad Battlefieldid mängijaid suurtesse võrgulahingutesse. Ka mitmikosa on vägev, pingeline, tempokas ja kaasahaarav. Peale paari tundi pidin end eemale kiskuma, et sinna mitte ära kaduda.

Battlefield 1 rivistub julgelt mu I maailmasõja saatuste ja loojutustuste eliiti, Valiant Hearts: The Great Wari ja filmi „1917“ kõrvale.