Diablo II oli üks esimesi videomänge, mis põhjustas mulle magamata öid. Põhjuseid selleks oli palju, kuid kokkuvõtvalt armusin ära teose mehhaanikasse ja mängitavusesse. Kui hõigati välja mängu uusversioon Diablo II: Resurrected, olin loomulikult positiivses ootusärevuses. Nüüd, olles mänginud beetat, saan kinnitada, et ootused vastavad tegelikkusega.
Diablo mänguseeria sai alguse 1997. aastal. Ma ei mäleta, kas olen kordagi esimest osa mänginud, küll aga sai mitme aasta vältel lugematuid tunde panustatud teise osasse. Seeria kolmas episood nägi ilmavalgust 2012. aastal ning ilmselt ei olnud ma ainus, kellele see ilmudes pettumuse valmistas. Mõne kuu möödudes vajus Diablo III unustuste hõlma.
Koroonapiirangute tõttu sai see aga uuesti ette võetud ning endale üllatuseks avastasin, kuidas läbi erinevate uuenduste on nüüdseks tegemist hea mänguga, mida koos sõpradega nautida. Tolle sama emotsiooni ja mängutunnetusega asusin ka Diablo II uusversiooni beetat mängima. Positiivse üllatusena sai aga kiirelt selgeks, mis tegi Diablo II nii heaks teoseks ning mille tõttu vastandub see seeria kolmanda osaga.
Diablo II on väga raske
Esimeste mänguminutite möödudes meenus tegelase liikumine ning algelised vastastega võitlemise taktikad. Seejärel järgnes aga tegelase surm*. Ma läksin liiga julgeks. Diablo III ei juhtunud seda peaaegu et kunagi, kindlasti mitte esimesel läbimisel. Diablo II põhjustas aga tegelase surma ikka ja jälle*.
Teos on lihtsalt palju raskem ning eeldab täiesti teistsugust lähenemist. Igal otsusel on tagajärg. Ka sellel, mille alla hakkad panema oma kogemuspunkte oskuste puul. Kui Diablo III oli värviline ja kiire, ekraanil toimus kogu aeg midagi, siis Diablo II jääb isegi uusversioonis visuaalselt tagasihoidlikuks, samas on kogu olustik saanud kaasajale väärilise väljanägemise. Seda ka helirea puhul.
Lihtsa nupuvajutusega saab kogeda uuesti seda, milline nägi mäng välja nüüdseks rohkem kui 20 aastat tagasi. See kogemus on algul ehmatav, ent annab hea ülevaate sellest, kui pika tee on videomängud tulnud. Kunagine fotorealism on asendunud peaaegu mõistetava pikslihunnikuga. Õnneks on kõik tegelased üle joonistatud ideaalilähedaselt ning vabalt võib endale tunnistada, et just nii kujutasin neid ka minevikus ette.
Nüüdseks on selge, et Diablo II uusversioon on just selline mäng, millega hakata oma pimedaid sügisõhtuid sisustama. See asjaolu, et teos on paksult täis nostalgiahõngu, ei omagi siinkohal enam liialt tähtsust. Diablo II: Resurrected saab olema ka eelneva kogemuseta suurepärane mäng.
* Otseülekannet järele vaadates saab selgeks, et minu tegelane suri vaid korra. See-eest mängupartneri oma nii palju, et ei jõudnud enam kokku lugeda.
Värske ⚡
-
Teine Tase 484 × See mäng on absoluutne tehnoloogiline ime!
Nintendo Switchi eluiga on kohe-kohe otsa saamas, ent ometi suudavad oskuslikud arendajad vahel tõelist maagiat …
-
ARVUSTUS: AOC Q27G4X – parim valik oma vana monitori uuendamiseks
AOC on kauaaegne tegija arvutiseadmete maailmas. Nende perifeeriaseadmed on alati paistnud silma oma hinna-kvaliteedi suhtega. …
-
Teine Tase 483 × Aastal 2024 ilmub rekordiliselt palju Eesti mänge!
Selgus põhjus, miks oleme 2024. aastal enda saadetese niivõrd palju kodumaistest videomängudest räälkinud. Nimelt tehakse …