The Witcher: Monster Slayer – nostalgiahõnguline liikumismotivaator

Kui 2016. aastal ilmus Pokemon Go mobiilimäng, tabas maailma totaalne hullus. Kas kõik need videod ühes suunas liikuvatest massidest või kaljult alla kukkunud inimestest ka tõele vastavad, ei oma siinkohal enam tähtsust.

Sarnaseid teoseid on ilmunud peale Pokemon Go-d ohtralt, kuid ükski pole suutnud tabada todasama võnkesagedust. Mis juhtub aga siis, kui sama kontseptsioon pistetakse üheks maailma parimaks rollimänguks peetud teosega ühte patta? Vastus – The Witcher: Monster Slayer!

The Witcher 3: Wild Hunti ilmumisest on nüüdseks pea seitse aastat. Kui kaua peab aga kogemusest möödas olema, et oleks sobilik rääkida sellest läbi nostalgiaprisma? Kolm aastat? Viis? Kui teos ise on juba lugematuid kordi läbitud, võib kiireks emotsionaalseks rännakuks ette võtta hoopis just selle värske mobiilimängu.

Nõiduri maailma võib lihtsustada paariks põhielemendiks ning need suurepäraselt mobiiliplatvormile üle tuua, taasluues emotsioonid, mis tekkisid esmakordsel Wild Hunti läbimängimisel. Lihtsustamine on tegelikult ehk siinkohal vale väljend, sest The Witcher 3 suurepärast mängukogemust ei saa ka keeruliste sõnadega edasi anda.

Sarnaselt Pokemon GO-le on Monster Slayer mobiilimängu formaati surutud kõndimismotivaator, kus mööda tänavaid liikudes võib leida erinevaid koletisi, keda kõrvaldada. Just võitlusmehhaanika on see, mis teost peamiselt Pokemon GO-st eristab. Igal koletisel on oma klass, mis tähendab, et nende hõlpsamaks kõrvaldamiseks saab kasutada vastavaid võlujooke või õlisid. Samuti mängib rolli kiirete torgete või tugevate ja aeglaste mõõgatõmmete kasutamine.

Järjestikus edukate soorituste korral ning ka koletiste rünnaku blokeering annab võimaluse teha mitmekordse kahjuteguriga mõõgalööki. Samuti on mängijal võimalus kasutada loitse. Selliste väikeste, kui erinevate võimalustega võitlusmehhaanika pakub üllatavat vaheldust. Kui aga tuleb koletise oskustele alla vanduda, jääb mängija ilma vaid kasutatud esemetest, mingit muud karistust sellele ei järgne. Seega saab jälle ja jälle end proovile panna mängijast mitu korda tugevamate vastaste vastu. Või siis treenida end kergematega, siin peitubki klassikaline rollimängu element.

Kui esialgu tundub Monster Slayer lihtne viis end liikuma meelitada ja meenutada, kui hea mäng Wild Hunt oli, saab kiirelt selgeks, et mobiilimängu näol on tegemist „maksa, et võita“ ärimudeliga. Esimesena torkab see valusalt, kui esemetega täituv anum saab lihtsalt täis. Kuidas saada ruumi juurde – maksa! Tõsi, mängus on oma valuuta, mida saab teenida ka erinevate tegevuste ja ülesannete täitmise eest, kuid selle ajalise panuse suhe on väga paigast ära ning päris eurode väljakäimise vajadus saab kiirelt selgeks.

Monster Slayer on esmapilgul meeldiv nostalgiadoos ning nii mõnegi tuttava koletise nägemine paneb mõtte rändama aastatetagustele mängukogemustele. Kuid meeldiva pealispinna all varitseb sisutühjus. Siin tekibki küsimus, kas Nõiduri maailm on nii meeltmööda, et avab rahakotirauad või tasub oma meenutusi toita Netflixi seriaali või animatsiooniga.

Kui aga täiesti aus olla, siis tegelikkuses polegi ammu The Witcher 3: Wild Hunti käivitanud…