Leho mängis… Call of Duty: Vanguardi ootuses vanemaid II maailmasõja FPS-e

Tänavune sügis rõõmustab taas paari arvutimänguga Teisest maailmasõjast, milles ma kunagi klõbistada plaanin. Need on muidugi War Mongrels ja värskelt ilmunud Call of Duty: Vanguard. Nagu aasta eest, inspireeris uus CoD mind seeria minevikku sukelduma.

Selgi korral võtsin kõrvale uurida Battlefieldi ja Wolfensteini tulistamiste osad, mis toimumisajalt samasse, teise suurde ilmasõtta paigutatud. Aga tänased kolme suure sarja esindajad on erinevatest aastatest – isegi ajastustest. Battlefield V ilmus novembris 2018, Call of Duty: WWII novembris 2017 ja Wolfenstein 3D mais 1992. Battlefield V ja Call of Duty: WWII peavad novembris väikest sünnipäeva, aga Wolfenstein 3D valmistub poole aasta pärast saabuvaks juubeliks! Usutavasti sihib MachineGames oma Wolfenstein III ka järgmisesse aastasse (kuigi ma lootsin käesolevat aastat, sest 1981. septembril sündinud sari sai just 40aastaseks).

Wolfenstein 3D

Umbes 25 aastat on möödunud ajast,  kui mina viimati Wolfenstein 3D-s mürgeldasin. Mälestused on võrdlemisi ähmased, kuid me ei peagi kogemust meenutama – teame niisamagi, et tegu on FPS žanri vaarisaga. Id software’i revolutsiooniline mäng oli ilmudes tehniline läbimurre, arvutimängunduse populariseerija, tulistamismängude kui tärkava žanri pioneer ja Teise maailmasõja teemaliste märulimängude laine algataja. Wolfenstein 3D tähtsust ajaloos ei muuda miski.

Ei kõiguta mängu tähtsust ka tänapäevane mulje. Pole üldse oluline, et täna on see monotoonse välimusega, pikseldatud pildiga, mitte eriti sujuva kaadrisagedusega, kohmaka juhitavusega tüütu labürintides ekslemine. Mis siis, et saame väitsa kõrval kasutada vaid kolme tulirelva viie erineva natsiklassi vastu. Ei saa ei hüpata ega kükitada, pole isegi treppe, rääkimata sihikukursorist! Wolfenstein on äärmiselt lihtsakoeline, kuid ükski kriitikanool isegi mitte ei varjuta mängu oreooli, sest ilma Wolfenstein 3D-ta võinuks mängumaailm areneda hoopis teistsuguseks.

Ma ei saa öelda, et mu B.J. Blazkowiczi seltsis veedetud tunnid eriti põnevad oleks olnud (eriti nõmedad on kuuenda episoodi tasemed), kuid suure hilinemisega saan öelda, et olen ka Wolfenstein 3D läbi teinud: natside vangistusest põgenenud, end kogunud ja nende baasidele vasturünnakule asunud ning nende tähtsad ninad lömmi löönud. Lihtsalt austusest žanri ja selle juurte vastu.

Call of Duty: WWII

Eelmine laev, mida Sledgehammer Games stuudio juhtis, oli Call of Duty: Advanced Warfare (minu meelest mõttetu mängujunn). 2017. aasta novembris tüüriti sadamasse järgmine hiiglane – Call of Duty: WWII. See on juba hoopis teisest puust! Üle kahe aasta leidsin taas Call of Duty, millega mul tore.

Call of Duty: WWII üksikosakampaania on üllatavalt korralik. Seekord on siht selge olnud – teha väga brothersinarmsilik ja bandofbrotherslik tulistamine. Matkimisega on edukalt toime tuldud. Mäng ongi kangelaslik lugu sõjatules kokkusulavast grupist, kes Normandia dessandist alates kümne kuu jooksul tulest ja veest läbi võitlevad. Kõik on väga ameerikalik ja kergelt juustune, kuid siiski asjalik.

Enamuse ajast sõditakse ühe selli saabastes Euroopa läänerindel, kuid mõnel korral asutakse ka tema toetajate rolli: lennukipiloodiks, tankikomandöriks ja Prantsusmaa vabadusvõitlejannaks. Sõjatehnika juhtimine ja hiilimine rikastavadki kogemust.

Ka tehniliselt pole midagi ette heita: pilt on kaunis, helitaust kütkestav ja mängitavus sujuv. 11 madinakaarti on lahedad ning sageli esineb mitut lähenemisviisi olukorra lahendamiseks. Ma pole eriline välksündmuste austaja, kuid need üksikud korrad kannatasin ära.

Muidugi on olemas ka võrguosa ja zombide kolkimise koostööviis, kuid neid ma ei hakka positiivse maitse rikkumiseks isegi mitte proovima.

Battlefield V

Viimase kümne aasta Battlefieldidega on mul keerulised suhted. Battlefield 3 oli jura, Battlefield 4 väga hea, Battlefield Hardline oli jama, Battlefield 1 fantastiline. Nii et arusaadavalt olin Battlefield V juurde minnes lootusrikas, kuid ettevaatlik.

Tehnilises küljes Battlefield V alt ei vea. Visuaalselt on mäng kaunis ning kõlaliselt kütkestav. Taas on taustamuusika noodid ritta pandud meeliliigutavas järjestuses. Üksikosana naaseb Battlefield 1 formaat Sõjapäevikud, kus erinevad sangarid sooritavad eripalgelistes paikades mängija abil kangelastegusid. Retsepti järgi tundub, nagu mulle meeldimiseks loodud.

Battlefield V üksikosa ongi väga hea, aga päris samasse lehtrisse mürsk teist korda ei kukkuvat. Ma ei ole nii vaimustunud kui Battlefield 1 puhul ja ma ei saa ka selgelt aru, miks? Süngem tonaalsus? Tempo ja rütm? Väiksem varieeruvus? Enne, kui vastus selgeks saab, on neli lühikest Warstory’t läbi ja Suurbritannia masuurika, Norra vapra teismelise, Prantsuse koloniaalsõduri ja Saksa tankikomandöri läbielamised unustusse hiilimas. Tasemed on endiselt laiad ja lasevad oma lähenemisviisi valida, kuid need pole enam nii meeldejäävad kui Battlefield 1-s.

Vaevalt, et see enamikke mängureid morjendab, sest Battlefield V on põhiliselt võrgumäng ja sinna EA DICE põhirõhu on pannud. Proovisin seda, oli tore, aga eemaldusin kiiresti.