Leho mängis… meestepäeval mehiste sellidega koostöömöllukaid

Head rahvusvahelist meestepäeva! Sel puhul täna paletil eriti mehiste kangelastega kolmik, üks macho‘m kui teine! Paar mängu peavad lähipäevil ka ise sünnipäeva.

Kõik kolm on vanad FPS-id, kus saab mürgeldada ka koostöövormis. Olude sunnil mängisin mina neid üksinda, kuid on selge, et sõpradega koos saab lustikraade oluliselt juurde. Kõik on ka järjed suuremates saagades. Paar mängu hämavad oma seerianumbritega, olles oma tiitlisse sisestanud numbri 3, kuid pole saagade järjekorras sugugi kolmandad. Painkiller: Resurrectioni ja Serious Sam 3: BFE liigitan mina läbutulistamisteks, mis tegelikult pole päris minu maitse. Kiiretempoline märul pidevalt peale voolava kollide armaada hekseldamisena ei paelu mind sugugi niivõrd kui reaalsemates oludes sõdimine.

Unreal Tournament 3 Black Edition

Olenevalt vanusest seostub Epic Games kellel Fortnite’iga, kellel Gears of Wariga, kellel Unrealiga. 30 aastat vana stuudio on teinud ka muud, kuid nimetatud on lipulaevad. Fortnite’i populaarsus sundis värskeima osa arenduse küll pausile, kuid ikkagi on Unreal firma kõige rikkalikuma pärandiga sari. Viimane täielikult ilmunud osa, Unreal Tournament 3, peab just täna 14. sünnipäeva!

Olen mitmetes Unrealides tulistanud nii üksik- kui mitmikosades, kuid mingit kiindumust mul saaga vastu tekkinud ei ole. Esimeses Unreal Tournamentis olin kunagi aga väga-väga hea. Sel lühikesel perioodil, kui UT mängisin, polnud tugevaimatel bottidel mulle midagi vastu panna. Eriliselt mäletan üht võrgupidu semudega, kus olin täiesti pidurdamatu. See muidugi on igiammune ajalugu. UT3 juurde naasmine võiks ju tuua nostalgiahoovuse ülevoogamise, aga tegelikult ajab mäng mind hoopis närvi!

UT3 kampaania on kergete looniitidega kokku seotud areenilahingute jada, mis on võrguvõitluste õppeprogrammiks. Saab õppida relvi, kätt proovida, kuidas kasutada masinaid, teleporterit, hõljuklauda. Tutvustatakse punktivallutuse ja teiste mänguviiside reegleid ning kaarte. Ebaõnnestunult proovitakse seletada mingit kättemaksu narratiivi. Suutsin umbes kolmandiku vastu pidada, siis viskas üle.

Ei meeldi mulle areenimadin, kaardid, graafiline stiil (imelik, et unrealilikud suured-lihastes-mehed-naljakates-turvistes käekiri kopeeriti üks-ühele ka Gears of Wari sarja ja see võeti nii soojalt vastu)… miski ei kütkesta karvavõrdki. Eriliselt ärritavad mind aga enda tiimikaaslastest botid, kellest punktivallutuslaadides suurt kasu ei ole. Kui sõpradega saab suhelda ja koordineerida, siis need idioodid rabelevad mingi oma loogika alusel, muutes mängija ponnistused raskemaks, kui vaja.

Unreal Tournament 3 ei paku mulle mingit lusti ja USA-s tehtud mänguke on ainuke, mille ma tänasest valikust pooleli jätsin.

Painkiller: Resurrection

2004. aasta Painkiller oli oma tempokuse, lihtsa lõbu ja muljetavaldava vaatemängulisusega edulugu, millelt levitaja DreamCatcher Interactive tahtis mitu nahka koorida. Mängu loonud  People Can Fly tegi ühe lisapaki Battle Out of Hell, kuid siis liikus edasi uute projektide juurde. Ihnuskoid DreamCatheris läksid kergema vastupanu teed – jälgiti, milline Painkilleri modifikatsioon asjalikum oli ning lasid mõned noist väikeste kulutustega eraldi mänguna välja. 2009. aastal ilmunud Resurrection on ka sama maiguga.

Probleemiks osutus aga hinna-kvaliteedi suhe. Fännide tehtud tasuta modifikatsiooni puhul lepitakse kergelt vigade ja kohmakustega. Kui aga mängu eest raha välja käid, on õigustatud oodata lihvitud ja korralikku toodet. Tasulise produkti loomisel on vaja professionaalsemat lähenemist ja juhatamist. Seda Austria stuudio Homegrown Gamesile eriti ei jagunud. Tulemuseks halb mäng, mis ka siinsest kolmikust kindlalt kõige nutusem.

Nii et Painkiller Resurrection on vigadest kubisev ja võrdlemisi kole märul, mis on küll endiselt rohkete vaenlastega ja kiire, aga ka igav ja ideedevaene. Igale poole kinni jäävad põrgusigitised jätavad tehisintellektist äärmiselt totra mulje. Tasemeid on kuus, üks unustusväärsem kui teine. Helil, kõnel ja taustamuusikal on kõrvadele vähe nauditavat pakkuda. Isegi relvad, kui vana hea puunoolepüss välja arvata, pole kuigi vaimustavad. Mängu õhkkond on kõhe, kuid pikad laadimisajad, kaardilt väljakukkumised, kokkujooksmised ja ohtrad disainiapsud on mängu kummitavatest poltergeistidest kaalukamad.

Ei tasu loota, et lool millegagi puudusi kompenseerida on. Nässu läinud tööotsa tõttu purgatooriumisse sattunud palgamõrvar Bill asub seal kollide horde tampima, lootusega koledast kohast pääseda. Amatöörlike koomiksijadadega jutustatav lugu maalib peategelasest niivõrd ebameeldiva pildi, et tegelikult tahaks talle veelgi karmimat saatust. Aga ei, kaabakas Bill seikles edasi veel Painkilleri viiendas lisapakis Recurring Evil.

Painkilleri saaga viimaseks peatükiks on praegu Painkiller: Hell & Damnation, kuid tulemas on lisa. Kas järgmine osa kvaliteedihüppe teeb, on kergelt kahtlane, sest juhtohjasid hoiab Saber Interactive.

Serious Sam 3: BFE

Aeg lendab. Mulle tundub, et Serious Sam 3 BFE alles tuli välja, kuid kolme päeva pärast, 22. novembril, saab selle ilmumisest juba 10 aastat! Horvaatlaste uhkus näeb õnneks siiani päris korralik välja.

Musklimäel Samil tuleb ka seekord tuhandeid ja tuhandeid kosmosetulnukaid hävitada, lootusega päästa maailm. Lugu on sätitud Vana-Egiptuses toimuva Serious Sam: The First Encounteri ette, seletades, kuidas tõsine Sam ajarännakule sattus. Aga lugu pole selles mängus kuigi oluline – see on vaid põhjus, miks enamik relvadest on tänapäevasema ja reaalsema väljanägemisega.

Taas tormab Sami peale tormi lugematul hulgal kabjalisi luukeresid, pommikamikazesid, kükloope, härgasid, kuulipildujatega varustatud hiigelskorpioneid. Seekord tehakse seda osalt lähituleviku Egiptuse agulitänavatel ja katakombides, mis oma tasemeehituselt ei hiilga. Kui kaardid võtavad tuttavlikuma liivkollase tooni, saab ka Sam parema hingamise. Mina isiklikult graafilisest stiilist ei vaimustu, kuid osaliselt purunev keskkond, efektne veresaun ja muud nüansid natuke päästavad. Taustamuusika ja heliefektid on kõhedapoolsed, aga ma pole kindel, et see oli parim suunavalik.

Serious Sam 3: BFE on üldiselt okei, aga elamust varjutab DLC Jewel of the Nile. Taas metsikult vastaseid korraga, natuke rohkem mõistatamist, veel kummalisem bossivõitlus. Õnnetuseks on lisapakk aga suhteliselt vigane.