Kaspar Mihelsoni TOP 2 mängu aastal 2021

Jätkates isiklike traditsioonidega olen ma tänavu suutnud veelgi vähem mängida lõppeva aasta teoseid. Mis seal parata, olen pigem aeglane võlgade klaarija ja mitmikmängude nautija. Siiski, lausa kaks põrguaasta teost said ära proovitud, seega räägime nendest pisut lähemalt.

2. Persona 5 Strikers

Persona 5, tuntud ka kui jazzmuusika leiutaja, on vägagi populaarne Jaapani rollimäng. Pole ka ime, et sarnaselt seeria neljanda osaga on ka viiendal sissekandel mitmeid kõrvalteoseid. Paar aastat tagasi tuli välja tantsu/rütmimäng Persona 5: Dancing in Starlight, kuid aastal 2021 jõudis läände ka Dynasty Warriors stiilis (žanri nimetusega musou) teos Persona 5 Strikers. Mäng leiab aset peale Fantoomvaraste põhilugu ning kamp on tagasi kokku saanud, et veeta koos üks unustamatu suvi. Arvestades muidugi, et mäng keskendub rohkem kaklemisele kui elulistele elementidele, ei lähe kõik plaanipäraselt ja vargad peavad taas oma mugavad vabaajariided stiilsete kostüümide vastu vahetama.

Arvestades suhteliselt suurt žanrimuutust on Strikersis siiski palju põhisarjast tuttavaid mehhaanikaid. Tegelastel ja vaenlastel on erinevad elemendid ja nõrkused, erirünnakud võtavad kas elusid või mana-laadset ressurssi, maailmast leiab või saab osta erinevaid relvi, kaitsvaid rõivaid ja esemeid ning igal vargal on omale unikaalne püss, mida saab kasutada niikaua kui on kuule. Peategelane Joker saab ka, nagu tavaks, kasutada mitut erinevat Personat ning on seetõttu üpriski mitmekülgne.

Üks asi, mis mulle veel väga meeldib on asjaolu, et peategelasega ei pea mängima! Võitluses saab kasutada nelja tegelast ning mängija saab neist ükskõik millist ka ise kontrollida. Igal vargal on oma eripäradega võitlusstiil ja mehhaanikad ning mida rohkem ühte tegelast kasutada, seda rohkem uusi liigutusi ja kombinatsioone on võimalik lahti lukustada. Samuti on jäetud sisse pealiskaudsed hiilimiselemendid, mis annavad võitluses vaenlaste ees eeliseid. Lisame kõigele sellele järjekordse fantastilise heliriba ja saame tulemuseks väga hea mängu (mille peaksin lõpuks läbi tegema).

1. Guilty Gear Strive

Kuigi minu jaoks on kaklusmängud veidi tagataustale jäänud, ootasin siiski väga Guilty Geari seeria uusimat sissekannet. Isegi nüüd, kui ma pole nii väga „žanris sees“, oli Strive minu jaoks üks parimaid kaklusmänge seni. Pikemad muljed leiab arvustusest, kuid see ei tähenda et ma nüüd mitte midagi rohkem ei kirjutaks!

Peale minu arvustuse ilmumist on välja tulnud kolm lisategelast ning neljas on juba avalikustatud. Iga uus karakter on olnud omapärane ja pööraste mehhaanikatega, mis on ainult positiivne. Mida rohkem huvitavaid ja segaseid tegelasi, seda parem. Olgu see siis Goldlewis, kellel on ühel rünnakul 8(!) erinevat sisestusmeetodit, millest tulevad erinevad versioonid. Või näiteks Jack-O, kes saab välja kutsuda abilisi, keda ta saab vaenlaste poole lüüa, panna neid plahvatama ja muud säärast. Minu praegune isiklik lemmik on aga Happy Chaos, kellel on püstol. Noh, see on veidi lihtsustatud seletus, kuid siiski on igal uuel tegelasel olnud mingi suur mehhaaniline erinevus baasmängu tegelastest, mis minu arvates on hea suund.

See poleks aga artikkel Guilty Geari kohta, kui ma ei mainiks ka muusikat! Iga uue tegelase tunnuslaul on olnud fantastiline. Goldlewise „Kiss of Death“ on mõnus raske rokklugu, Jack-O „Perfection Can’t Please Me“ on palju rahulikum klaveril põhinev laul. „Drift“ on… kogemus. Tegelase nimele sobivalt on Happy Chaosi lugu kaootiline, žanreid pidevalt vahetav, kuid vägagi positiivne ja elurõõmus. Eriti viimane salm.

Kuigi ise läbisin selle aasta teoseid vähe, olid need mõlemad vägagi kvaliteetsed. Ma nautisin oma aega nendega ning naudin kindlasti ka edaspidi. Eks näis, kas järgmiseks aastaks kahaneb nimistu lausa ühe mänguni…