Leho mängis… 2021. aasta „läbi silmade“ vaates mänge

2021 hakkab lõppema ja on aeg lähemalt tutvuda vähemalt mõne selle aasta mänguga. Valisin kolm „läbi silmade“ vaates meelelahutajat, mis kõik uued brändid. Kõik on tehtud Euroopas, kõik on otseselt-kaudselt seotud Saksamaaga ning kõik manipuleerivad minevikuga.

Industria

Industria on pisike mänguke tillukeselt stuudiolt, mil natuke Half-Life 2 ja Atomic Hearti hõngu, ning tunda on viiteid ka Dishonoredi ja Metro seeriatele. Nimetatutele kandadele astujat siin muidugi ei ole.

Industria on müsteerium, mis viib oma naissangari Berliini müüri langemise aegu kummalisse dimensiooni ajareisile. Oma teadlasest kaasat otsides satub Nora vanaaegsesse linna, kust inimesed ammu kadunud. Vähe sellest – too maailm on vallutatud vaenulike robotite poolt, millest Nora vanarauda vormima asub.

Industrial on potentsiaali olla äge indikas, aga pall on käest libisenud. Esiteks ei suuda mäng otsustada, kas soovib olla tulistamine või jalutamissimulaator. Niisama tuiamist on FPS-i kohta palju, robotite kõmmutamist aga napib. Vähe on erinevaid metallipäid ja nendega kohtumisi. Kangesti jääb mulje, et sõdimise aspekt on mängu lisatud hiljem.

Sürreaalse looga saaks harjuda, kui mäng mõnele tekitavale küsimuse ka vastuse annaks, kuid ei – lugu saab läbi kiiresti ja ootamatult ning lõpp ei paku mingit kokkuvõtet ega rahuldust. Tegijatel süümekad puuduvad, sest neil on kavas looga jätkata ja luua triloogia. Saksamaa-Šotimaa arendajatetandem võib ju unistada, et paari aasta pärast meid järjega kostitades tormavad huvilised vastuseid otsima, kuid see on vähetõenäoline. Industria on liiga lühike ja põgus, et mäletamisväärseks jääda ja sellest paari kuugi pärast hoolida.

Land of War – The Beginning

„WTF!? OMFG!“ Mängud on täis igasugu jaburusi, et neid väljendeid meilt kulmukortsutusega koos aeg-ajalt huultelt välja meelitada. Land of War – The Beginning on aga selline, kus neid lakkamatult kasutada tuleb. Üks halb üllatus ajab teist taga.

Kuigi tulistamisi Teisest maailmasõjast on ohtralt (ja hiljuti vaatasin minagi mõnda), ütlesid poolakad stuudiost MS Games, et suurkonflikti algusosa pole nende hinnangul piisavalt kajastatud. Seetõttu tegid nad tulistamise oma kodumaa 1939. aasta lõpukolmandiku lahingutest. Tegelikult aga tundub, et nende meelest polnud piisavalt üdini halbu WWII FPS-e ja sooviti hoopis seda lünka täita.

Kahjuks ei saa ilma igasuguste oskusteta korralikku mängu teha, olgu patriotismipekki naha all kui palju tahes. Land of War – The Beginning on samasugune madalasordiline õnnetusterull nagu  kümne aasta eest (16. detsembril 2011) ilmunud 7554: Glorious Memories Revived. Ka vietnamlased Emobi Games stuudiost üllitasid oma versiooniga Vietnami sõjast ja ka 7554 oli hirmus saast.

Land of War probleemide loetelu on pikk. Pilt on kole, pildisujuvus väga halb. Tasemedisain halvas mõttes lapsik, mängitavus pehmelt öeldes monotoonne ja röögatult igav. Tehisintellekt on lollim kui sussiuss, igasugu vigu ja kohmakusi esineb iga 10 sekundi tagant. Kõige-kõige-kõige kehvem aspekt on aga kohutavalt halvad häälkõned.

Kuigi mäng proovib oma magedatele kaevikulahingutele ja painajalikult nüri piilu-nurga-tagant-tulista-korda mängumehaanikat rikastada masinatel vuramisega, on needki välja tulnud armetult räbalalt. Tankil, lennukil ja maasturikastis madistamine ainult pikendavad piina. Kampaania kümme taset peaks tehtud saama mõne tunniga, kuid konstantsete hingepiinade käes kannatades tundub aeg venivat. Ma kujutan ette, et isegi Medal of Honor: Allied Assaultil oleks piinlik, kui see suudaks teadvustada, missugune jube junn temast inspireeritud sai.

On vastumeelne mõelda, et kuskil Poolamaal on keegi seda testinud ja leidnud, et „väljaandmiseks piisavalt hea küll.“ No kuidas!? Land of War – The Beginning on absurdselt vilets ja selle aasta üks halvematest mängudest, mida ma mänginud. Kusjuures seda öeldes mäletan veel katastroofilist S.O.E: Operation Avalanche’i.

Paradise Lost

Alternatiivmineviku või -tuleviku lugusid, kus natsidel edenes Teine maailmasõda paremini kui päriselt, on rohkelt. On raamatuid, filme-sarju ja loomulikult mänge. Paradise Lostiga on poolakad veel ühe versiooni lagedale ladunud.

Siinses visioonis venis sõda aastakümnete pikkuseks, kuni natsid Euroopa tuumapommidega üle külvasid. Saabuva tuumatalve eest kolis natsi kreemikiht massiivsesse maa-alusesse koopasse, et salavarjualuses oma elu jätkata. Too ühiskond kukkus aga varsti oma lahkhelide ja sisemässude pärast kokku.

Nati meenutab mäng BioShocki, kus uustulnuk hakkab avastama uppikukkunud ühiskonda, kuid siinne peategelane on noor jõnglane ja žanriks jalutamissimulaator. Oma kadunud ema mineviku uurimisretkele tulnud poisiklutt tammub mööda baasi, mis mängurile vähe uut ja huvitavat näitab, ning kuulab sidesüsteemi kaudu hädasoleva neiu juhiseid. Aga põnevust pole siin karvavõrdki.

Kahjuks on mängu arendaja PolyAmorous ka hoolimatu. Oma külmas talves seiklevale ja juhitavale noorukile pole raatsitud isegi kindaid kätte anda, aga see ei riku veel suuremat pilti. Hoopis nõmedam on tegijate kangekaelsus mänguelamust parendada. Alaline viga, et mängu laadides ei saa liikuda, on parandamata siiani, ilmumisest üheksa kuud hiljem.

Samuti pole vastu tuldud mängurite ühiskoorile tõsta liikumiskiirust talutavale tempole. Praegune megaaeglane tuiamine õõnestab mängu ennast. Avastamisele rõhuvas mängus ei viitsi ringi luusida, kui see on nii tüütult veniv. Ka hääletööd on võrdlemisi halvad. Põhimure on siiski totaalne igavus! Võimalik, et mu aasta meelinüristavaim mängukogemus.