„The Matrix Resurrections“ pakub ootamatult tabava kokkuvõtte nii filmiseeriast, trendijoontest kui koroonaelust üldisemalt

Käia aasta viimasel päeval vaatamas värskeimat „Matrixi“ peatükki, pakub ootamatult tabava kokkuvõtte nii filmiseeriast endast, viimaste aastate Hollywoodi trendijoonest kui ka koroonaelust üldisemalt. Eriti kui teha seda poolenisti „kinni löödud“ T1 keskuses, olles saalis abikaasaga ainsad külastajad. Ka kino personalile tuli ootamatult, et keegi soovis linastusele pääseda.

Zeitgeisti kumas kinolinalt hoogsalt. Mitmes mõttes oli tegemist tüüpilise ideedepuudusest tingitud taaselustamisprojektiga. Viidati ja räägiti kõigest, mis pani seeria edule aluse, tehti hulganisti fänniteenistust ja kuvati kaasaegset märulimassiivi. Õnneks tehti seda kõike üsna kergemeelselt. See aga tähendab, et kahtlemata pakub film pettumust kõigile, kes ootavad sealt rohelise filtriga töödeldud depressiivset odava arvutigraafikaga põhikooli filosoofiat.

Seevastu kohtame filmi alguses tegelasi, kes on pigem arheoloogid kui lateksis punkarid. Nii nemad kui meie vaatajatena teame ju küll, mis viimase osa lõpus juhtus. Kuid kuna nüüd on kätte jõudnud uus iteratsioon, siis ikkagi painab meid küsimus, mis siis tegelikult Neost sai?

Thomas Anderson/Neo (Keanu Reeves) ilmub viimaks meie ette ekraanile mängudisainerina, kes maadleb oma kunagiste hittmängude taagaga. Kui talle antakse ülesandeks neile järg luua, saame teada, et erinevad inimesed on sellele omistanud kõikvõimalikke erinevaid tähendusi. Alates mõtisklusest metafüüsilisest eksistentsialismist kuni lihtlabase plaksumaisimärulini. Samastudes liigselt oma loodud kangelasega, ei tea Thomaski enam, mida ta oma mängudega kujutas ja tasapisi hakkab ta kaotama sidet reaalsusega.

Siinkohal turgatab pähe, et Lana Wachowski on võib-olla liigagi teadlik kunagise triloogia staatusest, sest kohati jääb mulje, et seda üritatakse filmis teadlikult pisendada. Neljandat seina lõhkuvate naljadega huumori piire kompides tuletatakse meelde, et ei tasuks käesolevat filmi väga tõsiselt võtta. Samas peegeldatakse seal päris tabavalt meie praegust maailma. Ei pea ju üldse vaeva nägema, et kohata tänaval inimest, kes just tänu esimesele Matrixile usub tõsimeeli, et elame simulatsioonis. Ka koroonateemadele võib filmist paralleele leida, kuid ma tõesti ei viitsi neid lahata. Hoopis tasub meelde jätta see osa sõnumist, mis ütleb, et kõike ei tasugi väga tõsiselt võtta. Seda on viimaste aastate taustal hädasti vaja.

Õnneks ei proovitagi filmis ülearu filosoofiat arendada, vaid pöördutakse hoopis psühholoogia ja neuroloogia poole. Kas me vajame reaalsust? Kas olulisemad on faktid või emotsioonid? Kas ja kuidas teeb aju fantaasial ja reaalsusel vahet? Neile küsimustele aitab meil vastuseid otsida filmi põhipahalasena terapeut Analüütik (Neil Patrick Harris). Tegelikult jäävadki kõige huvitavamad stseenid Harrise ja Reevesi vahele. Kusjuures, mitte vähe tähtis pole asjaolu, et esimest korda elus tundsin, et Keanu oskab ka tõsisemalt näidelda. Võimalik, et talle maandus viimaks roll, kus tal oli võimalik oma isiklikest kogemustest inspiratsiooni võtta. Kuid etendatud teraapiasessioonid pakkusid elamust, mida valideeris minugi kõrvalistmel olnud psühholoog, kelle silm kirkalt särama lõi. Viimati nägin sellist reaktsiooni „Iron Man 3“ ajal, kui Robert Downey Jr. etendas paanikahoogusid.

Uue kõrval oli filmis muidugi ka omajagu vana ja tuttavat. Ehk liigagi palju. Siinkohal ei pea ma silmas konkreetseid stseene esimesest filmist, mis üle kogu teose laiali olid pikitud. Tuttavat võis leida nii loo ülesehitusest, tegelaste seast, kui ka märulistseenidest ja koreograafist. Mitmel korral tabasin end mõtlemas, et võiks piiri tõmmata ja lihtsalt edasi minna. Aga eks sellised ettevõtmised ongi alati kahe teraga mõõgad. Sügavmõtteline „Matrix“ vs ulmemärul. Jah, siingi tuli lõpupoole sisse veidi liigselt zombifilmide meelsust ja ülearu palju helikoptereid. Kuid õnneks tõmmati pidurit enne, kui kella vaatasin. Ma küll kahtlen, et Neo uus supervõime oli mõeldud sisekaemusliku naljana kaasaegse märuli suunal, kuid loota ju võib.

Esmase reaktsioonina filmi lõppedes naasis kuue aasta tagune emotsioon. Samuti ühe vana menuka loo taaselustamiselt. Loomulikult pean ma siin silmas „Star Warsi“ ja filmi „Force Awakens“. Selle emotsiooni põhjused peituvad paralleelides, mida kahe seeria vahel tunnen. Esimene „Matrix“ nagu ka „Star Warsi“ esimene triloogia on filmiajaloo klassika, mis on väga vapralt vananenud ja mida on aeg-ajalt mõnus taasvaadata. Seevastu „Matrixi“ järjed nagu ka „Star Warsi“ eeltriloogia on tüütud painajalikult ehitatud väsitavad teosed, kus huvitavate uute ideede asemel on esiplaanil lihtsalt ülepaisutatud märul ja algset materjali peaaegu parodeeriv dialoog. Nende korduvvaatamine meenutab igal korral seda pettumust, mida sai kogetud filmide esmakordsel nägemisel.

Ja siis on „Force Awakens“ ja „Matrix Resurrections“. Mõlema filmi eesmärgiks on puhuda sisse elu tasapisi unustuste hõlma kaduvasse seeriasse, mängida vaataja positiivsete mälestustega ja loodetavasti tekitada huvi ka tulevastele järgedele. Kui nad isegi seda viimast eesmärki ei täida, pakuvad nad siiski lohutust, et värskeim teos seerias on parem kui sellele eelnenud läkane köhatus.

7/10