Meie 2022. aasta oodatuimad mängud on…

Läks pisut aega, ent Level1 sai (peaaegu kõik) enda 2021. aasta lemmikmängud teatavaks tehtud. Millised on aga teosed, mida ootame enim tänavu? Toimetuse liikmed istusid maha ning panid kirja need mängud, mis võiksid nende arvates 2022. aastal neile kõige rohkem mängulusti pakkuda.

Lauri

The Dark Pictures antoloogia uute peatükkide läbimine on muutunud mulle justkui iga-aastaseks traditsiooniks. Jah, nende kvaliteeditase on sinna-tänna kõikunud, kuid need suudavad mind alati halloweeniks õigesse meeleollu viia. Möödunud aasta House of Ashes tõstis seeria lati minu jaoks kõrgele, olles mitte kõigest üks mu lemmikmänge viimase 365 päeva jooksul, aga ka Supermassive Gamesi kaasahaaravaim seiklus.

Tulevase aasta The Devil In Me-l on seega ees raske ülesanne, eriti arvestades, et House of Ashesi jaoks olid mul ootused madalad ning seekord on kõik vastupidi. Õnneks tundub aga antoloogia esimese hooaja finaal olevat just minu masti õudukas, nii et olen optimistlik.

Kaspar

Kuigi ma olin pikka aega kaklusmängudest eemal, olen viimasel ajal jällegi vaikselt sellele lainele sattunud. Eelmisel aastal välja tulnud Guilty Gear Strive oli näiteks fantastiline ning ma peaks seda rohkem mängima (mis on asi, mida saaks öelda paljude mängude kohta mu digiteegis…).

King of Fighters on sari, millega ei seo mind võib-olla nii pikk ajalugu kui teiste žanri fännide puhul, kuid siiski on see mulle pikka aega huvi pakkunud, eelkõige just tegelaste tõttu. King of Fighters XV karakterite nimistu on päris populaarseid valikuid täis. Tagasi on tulnud kaua kadunud Team Orochi ning ka tegelased nagu Ash Crimson, Chizuru ja totaalselt mitte autoriõiguste rikkuja K9999 (või siis siin mängus Krohnen). Teose 39-liikmeline algnimestik on väga lahedaid tegelasi ja tiime täis ning kuigi endal jäi beetatest proovimata, ootan siiski huviga seda sissekannet ühte heasse sarja.

LEHO

Juba paar aastat pole mängutööstus mulle põhjust andnud midagi erilise õhinaga oodata. Aga 2022. aasta menüü on ahvatlev!

Esiteks – järg tuleb maailma parimale mängule A Plague Tale: Requiem näol. Tegemisel endiselt Prantsusmaal, nii et loodame, et mingit streiki ei tule.

Teiseks – uus peatükk avaneb Teise maailmasõja fiktiivse meistersnaiperi Karl Fairburne’i sangarlussooritusi täis eluloos. Minu senisesse lemmikseeriasse lisandub Sniper Elite 5, et Prantsusmaal opereerivaid natse segada.

Kolmandaks – ülimalt põnev on ka Prantsusmaal tehtav Stray. Kassina robotitemaailmas ringi vilgata ning koduotsingul koerustü… see tähendab kassikäkke korraldada kõlab juba ideena lahedalt. Senised visuaalid lubavad kõrgeid ootusi seada. Muide, see Stray ei ole sama Stray, mida meile viie aasta eest lubati. Mäng, kus pidanuksime eksinud koera tagasi koju juhtima, oli tegemisel hoopis Poolas ja on nüüdseks arvatavasti katki jäänud.

Huvitav saab olema 1. märts, kui peaks ilmuma kaks ägedat sidescroller’it: düstoopiline FAR: Changing Tides ja humoorikas Little Orpheus.

Intrigeerivaid läbi silmade vaates mänge on samuti silmapiiril rohkelt. Eriti hoian pöialt The Invincible ja Apollo Red Moon retroulmekatele.

Tegelikult on mu radaril veel kümneid ja kümneid interaktiivseid meelelahutustooteid. Kõiki ei julge mainidagi, sest alati mõne väljatoodu ilmumine takerdub. Siiski, 2022 tõotab tulla vinge!

ANDRI

Rääkides 2022. aasta oodatuimatest mängudest, satun paratamatult kimbatusse. Kas mängutööstus on mind nii ära rikkunud ja ma tõesti ei julge enam midagi oodata? Pidevad edasilükkamised ning ka seejuures katkiste mängude ilmumine suunab paratamatult vaatama aastate taguseid vanu häid mänge, millele saab kindel olla. Eks ka mängimata teoste järjekord pole kunagi varem nii pikk olnud. Aga tõsisemal toonil jätkates vaatavad siiski ka käesolevas aastanumbris vastu teosed, mille saatus ühel või teisel moel mulle väga korda läheb.

Dying Light on üks parimaid videomänge. Eriti neile, kes seda lõpuni ei mänginud. 4. veebruaril ilmunud teose teine osa oli juba eos tekitanud mänguringkondades palju kõlapinda. Olgu selleks pidevad edasilükkamised või asjaolu, et see saab üks väga pikk mängukogemus olema. Seda muidugi olukorras, kui arendajad on saanud oma eelmise teose veast aru ning annavad mängijatele päriselt lõpu, milleni tahetakse jõuda. Üks asi on aga kindel – Dying Light 2 rändab kindlasti mu mängumasinasse ja jään ootama vähemalt sama häid emotsioone, mida pakkus esimene osa.

4. märtsil ilmuva Gran Turismo seeria värskeim osa on pikalt vaevelnud identiteedikriisi käes. Ühest küljest tahab seeria jätkuvalt olla simulaatorite žanrisse kuuluv, teisalt on aga aeg teinud oma töö. Konsoolidest on saanud aastatega selline mänguvahend, mille valivad omale pigem inimesed, kes kõige muuga ei taha tegeleda. Nii on just arvutist saanud tõsimeelne simulaatorite platvorm. Arvuti lihtsalt annab nii palju võimalusi juurde. Ei aita ka asjalu, et Gran Turismo Sport oli üks suur ebaõnnestumiste kokkusattumus. See, et teos aastaid hiljem on väga hea, ei mängi enam mingit rolli. Minu jaoks on Gran Turismo 7 viimane võimalus üht legendaarseimat automängude seeriat elus hoida, seda peamiselt mängijate endi jaoks.

Ragnar

2022. aastalt ootan eelkõige, et tühjast kohast tuleks mõni mäng, mis mind üllataks, aga kuna üllatusi on raske ette ennustada, siis teen mõned kindlad valikud.

God of Wari arvuti peal uuesti läbi mängides jõudsin uuesti järeldusele, et see on üks parimaid AAA-mänge ning järjel on keeruline ülesanne niigi kõrge latt ületada. Või tuleb ka siit üllatus ja God of War Ragnarök teeb seda mängleva kergusega? Ainuke tõrvatilk meepotis on hetkel aga asjaolu, et eelmise mängu režissöör Cory Barlog pole enam narratiivi eest vastutav.

Horizon Forbidden Westi tulek meenutab mulle ainult seda, et esimene osa on mul nii arvuti kui ka PS4 peal endiselt pooleli. Kui aga kõik õnneks läheb, siis saan selle läbi täpselt selleks ajaks, kui saan järge nautima hakata.

Ma pole just palju Dark Soulsi mänge ette võtnud ja ilmselt on üheks põhjuseks raskustase ja ajapuudus. Sama stuudio Elden Ring on väidetavalt lihtsam, kuigi tänu avatud maailmale nõuab väga palju aega, mida sellele lahkelt annaksin, sest kõik selle juures näeb fantastiline välja.

Kui STALKER 2 ka tegelikult sel aastal ilmub, siis annab see mulle motivatsiooni ammu kokku ostetud ja veidi proovitud eelmised osad läbi teha. Kõik selle mängu juures kõditab mind väga õigest kohast.

2019. aasta lemmikmäng A Plague Tale: Innocence saab järje A Plague Tale: Requiem näol ning ma ei saaks olla õnnelikum. Originaalmäng tegi rottidega midagi veel originaalsemat kui Dishonored ning 100aastase sõja tekitatud hirmuõhkkond on ideaalne keskkond, kuhu paigutada kaks noort kangelast, kes selles kohutavas maailmas navigeerida püüavad. Järje jaoks on ootused laes!

Allan

Käesoleval aastal saan lõpuks rahus hingata ja tõdeda, et tänavu ilmuvatest mängudest kõnetab vaid üks teos mind kõige rohkem, milleks ei ole miski muu kui Teenage Mutant Ninja Turtles: Shredder’s Revenge. Lihtne põhjus selleks on jällegi nostalgiatunne, mis eelmainitud teose treilerit esmakordselt nähes tekkis ja pani meenutama aegu, kui NES klooni Dendy taga sai lugematu arv tunde kulutatud proovimaks läbida Turtles 3: The Manhattan Projectit.

Olgugi, et ma olen varasemalt maininud ka Stalker 2, mis minus elevust tekitab, siis pigem suhtun sellesse väikese ettevaatlikkuse ja eelarvamusega, kuna oht pettuda on antud teose puhul suur.

Sten

Võibolla olen vanaks jäänud ja muutunud küüniliseks, ent uute videomängude väljakuulutamine ei tekita minus enam seda elevust ning ootusärevust, mida tundsin kunagi. Aga kui peaksin siiski valima teose, mis 2022. aastal kindlasti enda tee minu mängumasinasse leiab, on selleks Oxenfree II: Lost Signals. Armastasin esimest osa jäägitult ning loodan, et teise episoodi puhul tunded ei jahtu.