Leho mängis… naistepäeval blondide näitsikute seikluseid

Head rahvusvahelist naistepäeva! Sel puhul kirjutame taas mängudest, kus peaosas naissoo-esindajad. Täpsemalt on tänase kolmiku sangarid kõik noored südid tütarlapsed, kel kõigil ka hele juus. Kõik kolm on omajagu humoorikad point & click hiireklikiseiklused.

TSIOQUE

Kui TSIOQUE 2015. aasta suvel Kickstarteris raha koguma hakkas, viskasin sellele pilgu peale ja otsustasin, et see pole mulle. Ma ei mäleta täpselt miks, aga kindlasti ei loobunud ma imeilusa käsitsi joonistatud pildikülje tõttu. Arvatavasti olid põhjusteks eeskujude seas Dragon’s Lairi mainimine ning lubadus, et mängus võib surma saada. Mina olen LucasArtsi koolkonnast, kus hiireklikikates tupikud ja surma saamine on kindel EI-EI. Ma vihkan Dragon’s Lairi välksündmuste süsteemi. TSIOQUE’i oli kerge kõrvale lükata, sest on sadu muid mänge.

Kõvasti kiita saanud mänguke aga hüppas siin ja seal silme ette ja mõtlesin sellele siiski ükskord võimaluse anda ning tore, et lõpuks andsin – TSIOQUE on väga lahe!

Kena ja lustlik 2D multikaliku väljanägemisega muinasjutuline lugu tigedast printsessist, kes oma ema äraolekul lossi vallutavad kurjad jõud tagasi peab lööma, on kattevari hoopis teistsugusele stoorile. Esitus on minimalistlik ja juttu-teksti vähe. Mõistatuste äraarvamine on kohati keeruline (eriti, kuna palju on ajastamisülesandeid), kuid internet on abi täis. Jah, surma või lõksu langeda saab, kuid need on vaid paarisekundilised viivitused olukorra ennistamisele.

Kuigi TSIOQUE’is on originaalsust küllaga, on selles siiski ühiseid jooni paljude popkultuuri esindajatega. Kui sulle on sooja tunde jätnud telesari Disenchantment, Trine’i mänguseeria, Daedalic Entertainmenti Edna & Harvey sari või Anna’s Quest, rääkimata Dragon’s Lairidest, tasub TSIOQUE’ile käpp külge panna.

Encodya

Tumeda tuleviku lugusid on raamatutes, filmides ja mängudes mustmiljon. „Blade Runner“ on üks neist saagadest, mis igas nimetatud meediumis esinenud. See ikooniline sari on rohkem kui poole sajandi jooksul inspireerinud tervet müriaadi jäljendajaid. Sellel ideejahil on käinud ka Encodya. 2062. aasta Neo-Berlin on väga sarnane „Blade Runneri“ ulmesaaga ameerika hiidlinnadele oma sombuse ilma, võimutsevate korporatsioonide ja lendavate autodega.

Selle megalopolis‘e ühel katusel, neoonsildi (mis ka just lõhki kärisenud) taga rippuva nartsust varju all elavad koduta 9-aastane Tina ja tema robotkaaslane SAM 53. Pättusest pättusesse elav neiu-roboti „perekond“ saab ühel päeval teada, et kadunud perepapa on neile jätnud salajase ülesande, mille järel sukelduvad nad pea ees detektiivitöösse ja virtuaalreaalsusse, et maailma parandada.

Unity mootoril tuginev 2,5D hiireklikiseiklus on üldiselt kena ja imetlusväärse produktsiooniväärtusega, aga… veidi tuimavõitu. Minu maitse jaoks on loo edenemine natuke liiga veniv ja igav. Pilt on tuhmivärviline, taustamuusika väsitav või unine. Millegi pärast on järjestikku reastatud rohkelt ühetaoliseid tube ning mõistatused kalduvad sageli ebaloomulikku totruse poole. Parimaks osaks selles kütkestavas küberpunki atmosfääris  võib lugeda häälnäitlejate ansamblit. Tina on tõesti entusiastlik, SAM lakooniline, poliitikust põhipaha agressiivselt närviline ja kiiksuga kõrvaltegelased muhedad.

Naerma ajavat nalja on mängus vähe, kuid korduvalt murtakse humoorikalt neljandat seina ja žanrile tavapäraselt tehakse hulga viiteid 90ndate mängudele (nt Day of the Tentacle ja Super Mario), ulmegurule Philip K. Dickile ja tema romaanile „Kas androidid unistavad elektrilammastest?“ (ehk „Blade Runneri“ algtekstile), filmidele, kirjandusele ning isegi Eestile!

Encodya on meile olulisem seetõttu, et see on suuremalt osalt Eestis tehtud – mis siis, et mitte meie kaasmaalaste poolt. Mängu itaallasest põhiautor Nicola Piovesan elab ja tegutseb oma Chaosmonger Studio’ga Tallinnas juba aastaid. Tema laienemine filmimaastikult mängude juurde tänu Kickstarteri 2019. aasta edukale kampaaniale on siiski tervitatav ja esimese pääsukese kohta on Encodya muljetavaldav.

Muide, Encodya ei ole jäänud stuudiole ainsaks linnukeseks. Kickstarteri finantsõlgadel on juba ilmunud ka platvormikas Clunky Hero ja veel on tulemas ulme-RPG Soul Tolerance.

Feria d’Arles

Väikesel tüdrukul torkab oma patsidega pähe, et temast peaks saama kuulus härjavõitleja. Molly võtab unes ette reisi Prantsuse linnakesse Arles’i, et end matadooriks luisata ja seeläbi ta tigeda pulliga vastamisi ka lähebki.

2019. aasta detsembris ilmunud humoorikas Feria d’Arles on vanakooli pikslistiilis seiklusmäng, mis natuke liiga pikseldatud ja liiga lühike, kuid siiski muhe vahepala. Vanal heal Adventure Game Studio mootoril tehtud mängukese mõistatused on lahedad ja atmosfäär lustlik. Feria d’Arles võiks veelgi ägedam olla, kui tegelastel oleks ka hääled.

Mängus jääb veidi arusaamatuks, miks on võimud Molly suhtes negatiivselt meelestatud ja miks põrandaaluse bandega suhted soojemad, aga ehk õnnestub mul varsti teada saada. Arendaja Tom Simpson töötab järje kallal, aga millal Bull out of Arles ilmub, ei tea keegi.