Mario + Rabbids Sparks of Hope on hea mäng, mida ma kunagi läbi ei tee

Aastal 2017 juhtus midagi üllatavat. Nintendo andis enda armastatud peategelase Mario teise mängustuudio hoole alla. Selleks arendajaks oli Ubisoft ning antud suhte tulemuseks muhe strateegiamäng Mario + Rabbids Kingdom Battle.

Tegemist oli igati toreda elamusega, mis segas kokku tuntud Nintendo tegelased ja Ubisofti napakad Rabbidsid. Tundub, et teos oli ka piisavalt edukas, et ka järjeosa valmis vorpida. Nüüd on seegi kohale jõudnud. Mängu nimeks Mario + Rabbids Sparks of Hope ning võin kohe alguses öelda, et see on väga hea! Ühtlasi ennustan, et mäng jääb mul pooleli täpselt samamoodi, nagu eelkäija.

Alustame algusest. Sparks of Hope on suurem ja ambitsioonikam kui selle eelkäija. Nagu järjeosadel ikka kombeks. Kui eelmisel korral juhtis mängija tegelasi läbi lineaarsete tasemete, siis sel korral on antud avastamiseks pisut avatumad kaardid. Neil võib lisaks põhimissioonidele leida ka väiksemaid kõrvalisi ülesandeid ja miniatuurseid lahinguareene.

Kõnealused tasemed on omapärased ja visuaalselt meeldejäävad. Need ei ole liiga suured ega liiga väikesed, vaid täpselt parajas mõõdus, et mitte tüütuks muutuda. Kohati kumab läbi Super Mario Odyssey vaib. Tänu sellele tekib vahel ka pisike kurbustunne, sest Ubisofti teoses Marioga hüpata ei saa, kuigi tahaks.

Mängitavust on pisut lihvitud. Enam ei ole Mario ja Rabbidsid sunnitud liikuma ruudustikus, vaid saavad natuke rohkem vabadust. Lisaks saab lubatud piire veelgi nihutada, kui kasutada ühistöö tulemusena sündivaid superhüppeid. Seeria kergekujuline taktikaline mängitavus oli nauditav juba eelmises osas ning on seda ka sel korral.

Sel korral on igal tegelasel vaid üks relv, mida vahetada ei saa, ent tasakaalustamiseks saab kasutada erivõimeid pakkuvaid Sparkse. Näiteks võib Luigi enne tulistamist lisada enda snaiprile kõrvetavad kuulid, mille tulemusena tabatav vastane leekidesse sütib, ringi jooksma hakkab ning nii ka teisi vastaseid sütitada võib.

Just nende erivõimeid pakkuvate Sparkside otsimise ümber keerleb ka teose narratiiv. Lugu on siin kamaluga, mis tähendab, et isegi Rabbidsid on rääkima pandud. Seda aga võiks pidada lausa surmapatuks, sest varem ainult ebamäärase röökimisega olendite suhu adekvaatne jutt ei passi.

Juba varasemalt tuttavate Rabbidsite (versioonid Mariost, Luigist, Peachist) kõrvale on pandud uhiuus tegelane Edge, kelle disain on… huvitav. Üleüldse on Ubisofti originaallooming, sh uus kurjam minu jaoks ebameeldiva välimusega. Uued elemendid ei sobi Mario universumiga kuidagi kokku.

Õnneks saab lugu eirata. Sama ei saa aga öelda lahinganimatsioonide kohta ning just siin peitubki minu suurim probleem. Mängus on liiga palju ootamist. Kui lõpetad oma käigu, pead ootama, et vastased enda sammud teeks. Seda animatsiooni saab küll kiirenduse peale panna, ent mõnes levelis kestavad need sellest hoolimata liiga kaua.

Näiteks võib mõnes tasemes leida portaale, mida mängija hävitama peab, sest vastasel juhul hakkab see uusi vaenlaseid välja sülitama. Mõned portaalid sülitavad lausa mitu kurjamit välja ning see ainult lisab aega juurde.

Ka muutuvad kiirelt tüütuks enda tegelaste ühe supervõime aktiveerimine, mis lubab neiud nö ootele panna. Kui vastane enda käigu ajal liigub, võib ta mängija karakteri vaatevälja sattudes kuuli saada. Võime aktiveerimisele eelnevad alati animatsioonid, mida saab küll kinni panna, ent seegi võtab liialt aega.

Mario + Rabbids Sparks of Hope on väga hea mäng ning eelnevalt mainitud probleemid on suures pildis vaid pisivead. Siiski tuleb endalt enne mängima hakkamist küsida, kui palju üks teos sinu aega raisata võib.