Leho mängis… meestepäeva puhul 90ndate FPS järgesid

Vahvat meestepäeva! Nagu eelmiselgi aastal, vaatame sellise tähtpäeva puhul kangete püssimeestega tulistamismänge. Erilised tervitused lähevad meeste poole, kel habemes veidi halli. Vaatame, mida mängisid nemad oma 90ndatesse jäänud nooruses.

Doom 64

Mulle ei meenu, kas on üldse mõni Nintendo 64 konsoolile tehtud mäng varem ametlikult arvutile porditud. 1997. aastal esmailmunud Doom 64 aga toodi – 23 aastat hiljem! Töö tegi ära vanu mänge uuele hingamisele toov Nightdive Studios, kuid utsitamas olid kindlasti edukat Doom 3: BFG Editioni kampaaniat mäletavad Bethesda marketingipoisid. BFG uuendatud versioonile anti mäletatavasti kaasa Doom ja Doom II. 

Doom 64 arvutiversioon oli promoks Doom Eternalile. Ning mitte ainult – Doom 64 sai ka The Lost Levelsi näol lisa, mis siduvat 90ndate Doomid 2016. aasta mängu looga ühtseks.

Erilise loojutustamisega Doom 64 muidugi ei hiilga, kuid sellegi poolest on tegu üllatavalt kütkestava kõmmutamisega. Võibolla on asi selles, et ma pole ammu FPS-e klõbistanud, kuid põrgusigitistele kaheraudsega pasunasse lajatada on siin mõnusalt rahuldust pakkuv. Pilt, heli ja juhtimine on kõik vanakoolilik, kuid see ongi osa tema iganematust võlust.

Blood II: The Chosen + lisapakk The Nightmare Levels

Olen Monolith Productionsist alati lugu pidanud. Minu eelnev kokkupuude stuudio mänguga oli aasta eest Bloodi sarja esimese osaga.  Kui Bloodi on kutsutud Build mootoril jooksvate tulistamiste seas üheks õnnestunumaks, siis Blood II: The Chosen nii head vastukaja ei saanud. Vanadele fännidele ei meeldinud stiilimuutus, pettumuse valmistasid lubatud aga välja jäetud omadused, tehisintellekt oli kehvavõitu ning mäng oli ilmudes täis vigu.

Kõik see juhtus jällegi kiirustamise tõttu. Nii kangesti taheti just novembris 1998 müügivõistlusesse asuda FPS-idega Half-Life, SiN ja Thief: The Dark Project. Mängul oli niigi lühike arendusperiood ning aeg mäng uuel LithTech mootoril korralikult siledaks lihvida sai otsa.

Täna vaadates on mängul kaks suurt viga. Esiteks on selle töölesaamiseks vaja omajagu pusida. Teiseks on mäng balansseerimata ja keskmisel raskustasemel läheb juba veerandi peal hullupööra raskeks. Kergemal tasemel on pahade kultistide ja kollide vereplekkideks ja jäsemeköntideks tulistamine veidi lõbusam, kuid mingit erilist saavutusrõõmu ei tekita.

Ei ole tasemed kuigi kenad, stoori kütkestavus on olematu, kõned ja helitaust on plassid. Ma ei imesta, et mäng läbi kukkus ja õiget järge peale veel kesisemat lisapakki ei saanud. Küll aga on mängijal oma fännibaas, mis mõnuleb praegu kuu aja eest ilmunud ja suurepärase vastuvõtu saanud CULTIC-uga.

Wolfenstein 3D: Spear of Destiny

Tegin aasta eest Wolfenstein 3D läbi põhimõtteliselt seetõttu, et saaks omale linnukese kirja. 30 aastat tagasi oli Wolf3D nagu veelonks kõrbejanustele, kuid ei saa öelda, et minul sellega tänapäeval väga lõbus oleks olnud.

Juba neli kuud peale Wolfenstein 3D ilmumist, septembris 1992 tuli lettidele ka järg Wolfenstein 3D: Spear of Destiny. Eellooks tituleeritu on põhimõtteliselt samasugune koridoritulistamine ja samavõrra vähese lustifaktoriga. Läbi ma selle tegin, kuid lisapakid Return to Danger ja Ultimate Challenge, mille kaardid veelgi ajuvabamad labürindid, jätan vahele.