fbpx

Tänavu on mul isegi rohkem mänge nimistus, kui kahel eelmisel aastal. Ime on sündinud!

4. JoJo’s Bizarre Adventure: All-Star Battle R

Olles üks Eesti ainsa anime-teemalise taskuhäälingu saatejuhtidest, on igati loogiline, et arvustasin kõnealust mängu Level1 veergudelAll-Star Battle R on mulle südamelähedane. Mängisin teose originaalversiooni juba Playstation 3 peal. Mängu saab võtta kas lõbusa väikse anime-teemalise vahepausina mõningate sõpradega või veidi tõsisema kaklusmänguna… teiste sõpradega. Tegelased meelepärasest sarjast, lõke heliriba ja nauditav mängitavus tegid sellest hea ajaviite.

Kuigi ma jätkasin JoJo vaatamist/lugemist/nautimist, jäi mäng omal ajal natukeseks kõrvale. Eriti kuna liikusin rohkem arvutil mängimise peale juba enne, kui uus konsooligeneratsioon ilmus. Vahel ikka panin mängu käima, kuid see muutus üha harvemaks ja harvemaks, eriti kui hakkasin teiste kaklusmängudega veidi tõsisemalt tegelema. Uusversioon aga tõi mind tagasi, kasvõi mõneks ajaks.

Peale arvustuse väljatulekut on mängu jõudnud ka kolm lisategelast. Üks neist on juba arvustuse ajal kinnitatud Risotto Nero seeria viiendast osast, detsembri alguses lisandus koos kuuenda seeria viimaste osade ilmumisega Weather Report ja Father Pucci teine versioon (kes on sama kui originaalmängus ning keda arvatavasti hoiti uuest mängust väljas, et mitte rikkuda uuemate anime-vaatajatele elamust). Weather ja Pucci lisati tasuta ning neid ei loeta nelja lubatud lisa tegelase alla, seega meil on kolm tegelast veel, keda oodata! Hoian ise huviga silma peal ning loodan, et äkki veel mõni isiklik lemmik hiilib teose juba hiiglaslikku nimistusse.

3. Rogue Legacy 2

Pole vist kellelegi üllatuseks, et ka sel aastal hiilib mu lemmikute edetabelisse rogue-like žanri esindaja. Seekord on selleks järg 2013. aasta  teosele, mida olen samuti mänginud ja nautinud – Rogue Legacy 2. Teos ilmus algselt varajase ligipääsu raames aastal 2020. Enda mäletamist järgi ma kohe ostma ei tõtanud, kuid soetasin selle siiski suhteliselt varakult.

Sarnaselt esimesele osale on ka selles mängus tegemist pika sugupuuga, kuna iga karakter on eelmise hukkunud tegelase järglane. Samuti sarnaselt esimesele episoodile on selgi korral eesmärgiks alistada salapärase lossi kaitsjad ning paljastada selle saladused. Pea igal järglasel on mingisugune väike geeniviga või eelis, mis on suvaliselt genereeritud. Esindatud on asjad nagu värvipimedus, sünesteesia (värvide nägemine, kus neid pole või asjade seostamine värvidega), gigantism ja muud. Mõni mutatsioon on vaid kosmeetiline ning ei muuda väga mängitavust, kuid mõned võivad seda drastiliselt teha. Näiteks vähendatakse maagiaressursi korralikult, ent antakse võimalus seda pidevalt taastada (kui muidu peaks leidma võlujooke), tekitatakse vertigo (mis pöörab mängu otseselt pea peale) või sätitakse elu ühe punkti peale.

Mida rohkem too geeniviga mängitavust mõjutab, seda rohkem ekstra raha selle jooksu eest saab. Raha peab aga jooksude vahel ära kulutama, kuna paadimees Charon võtab kõik ära, et sind lossi viia. Raha saab kulutada kas erinevate müügimeeste juures või arendades oma suguvõsa lossi. Lossist saab erinevaid uuendusi nagu uued klassid, rohkem elusid või maagiat ja muud. Viimase versiooniga on mängus 15 klassi, millel igaühel on erinev relv ja võime. On sarnaseid klasse eelmise mänguga: võlur, rüütel, barbar jne, kuid on ka uusi nagu isiklik lemmik poksija, ronin, püssimees ja teised.

Tasemete seest on võimalik (peale raha ja muu vääriskauba) leida reliikviaid, mis samuti muudavad mängitavust. Võrreldes aga mõne teiste žanri esindajaga, milles peaks koguaeg asju üles korjama, on Rogue Legacy 2-s resolve-süsteem. Olenevalt sellest, kui tugev reliikvia on, võtab see mingi arvu resolve’i, et seda kasutada. Kui ressurss kukub alla saja protsendi, hakkavad tegelase maksimaalsed elupunktid vähenema. Mõnikord peab valima, milline arendus on seda väärt või kas üldse on mõistlik sellega riskida. Kui panna kokku kõik need erinevad mutatsioonid, reliikviad, klassid, loitsud ja muu, saab iga läbimängimine olla päris huvitav ja erinev.

2. Warhammer 40k: Darktide

Olles võrdlemisi värske, kuid tulihingeline Warhammer 40k nautija (alustasin hobiga kuskil 4-5 aastat tagasi), ei saanud ma muidugi ignoreerida Fatsharki uusimat Left 4 Deadist inspireeritud teost. Stuudiol on Warhammeri fännide seas suhteliselt hea maine tänu kahele Vermintide teosele, mis leiavad aset fantaasiauniversumis. Nüüd on aga aeg võtta kätte mootorsae ja mõõga ebaloomulik ristsugutis, laserpüss ning suunduda Warhammer 40 000: Darktide’i.

Sarnaselt kahele eelmisele –tide lõppu kandvale üllitisele, on ka Darktide nelja mängijaga koostööpõhine üksiksikuvaates tulistamismäng, kus peab vastu astuma vaenlaste hordidele. Seekord tuleb mõõtu võtta katku ja kõdu jumala Nurgle’i kummardajate ja deemonitega. Võrreldes aga eelmiste mängudega pole seekord mängitavad kindlad tegelaskujud – mis sundis ka mängijaid erinevaid tegelasi kasutama – kuna nüüd saab ise oma lootusetut kangelast luua. Valida saab nelja erineva klassi vahel, kellel on erinev relvastus, elud, arengupuud ning ka erivõime. Kuna kõik tegelased on enda loodud, saab ka selgi korral ühest missioonist osa võtta mitu sama klassi esindajat.

Need neli klassi (vähemalt praegu) on hulluvalt usklik lähivõitlusspetsialist zealot, kosmosevõlurist psyker, täpsuslaskurist veteran ning suur ja tugev, kuid juhm mutant ogryn. Tegelase loomisprotsess on üpriski robustne, kuigi enamus valikuid tagaloo osas on lihtsalt isiklik eelistus. Ainus, mis midagi muudab, on jällegi kosmeetiline, milleks on Cadia kodumaailm, mis laseb lillat silmavärvi valida. Hetkel on samuti igal klassil vaid üks alamklass, kuid neid lubati juurde lisada.

Muidugi ei saa mainimata jätta ka ühte minu lemmikkomponenti paljude teoste puhul – muusika! Teose heliloojaks on Jesper Kyd, kes on mängumaastikul suhteliselt pika ajalooga ning kokku puutunud Fathsharki teostega varemgi, luues palu Vermintide II tarbeks. Varasemad populaarsemad näited oleks Assassin’s Creed, Hitmani esimesed neli mängu ja paljud teised teosed. Tema loodud heliriba on imeline segu futuristlikust dubstep’ist ja klassikalisemast koori- ja orelimuusikast. Väga sobilik, arvestades, et Warhammer 40k-s leidub sci-fi universumi kohta päris palju gootilikust stiilist inspireeritud ehitisi ja muid elemente.

Kuigi Warhammer 40k: Darktide on lõbus aken tavapärasemate inimeste seiklustesse 40k kõledas universumis, pole teos täiesti ilma vigadeta. Mängul on üpriski pikad laadimisajad (eriti esimesel käivitamisel) ning vahepeal lihtsalt ei ühenduta missiooniga ja ei saagi mängida. Sellele vaatamata on see nauditav teos, millele ootan uuendusi ja lisasid.

1. Neon White

Üldiselt pole ma suurim asi speedrun’ide vaataja ega proovi ka ise mänge ülikiirelt läbi teha (vaadates mu miilide pikkust võlgnevuste nimekirja…). Kui siiski satun harva sellist sisu tarbima, naudin teiste inimeste pühendumust ja treeninguid kaugelt. Üllataval kombel aga nautisin ma Neon White’i vägagi,  olgugi et selle põhimõte ongi olla kiiresti ja efektselt mängitav teos. Võib-olla just sellepärast see mulle imponeeriski, kuna tasemete kärmelt läbimine ja aega säästvate nippide leidmine ongi suur osa mängu identiteedist.

Neon White’i peategelased on Neonid – patused hinged, kellele antakse võimalus üheks aastaks taevasse pääseda. Nad peavad kümne päeva jooksul hävitama kõige rohkem taevakuningriiki hiilinud deemoneid, et ka ise tolle koha lõbusid natuke nautida. Igale Neonile antakse mask, mille sees on pomm. Kui nad eiravad reegleid või hakkavad vastu, siis nad lihtsalt eemaldatakse „mängust.“ Meie peategelane, nimega, noh, Neon White ei mäleta aga oma eelmisest elust midagi, kuigi kohtab väidetavalt vanu tuttavaid. Aga siiski saab ainult üks nendest võita.

Peale selle, et tasemeid kiiresti läbima peab, tuleb tappa ka kõik vaenlased. Sellega aitavad kaasa erinevad relvad (kaartide näol), mida tasemest leida võib. Igal relval on kindel arv kuule ning kui sama kaarti uuesti üles korjata, saab kuule juurde. Samuti saab relvi omada ainult 2 korraga. Igal relval on ka sekundaarne võime – vajutades hiirel paremat klõpsu (puldil parem bumper) saab kaardi minema visata, et kasutada vastavat võimet. Selleks võib olla nii topelthüpe; kiire sööst; pomm, millega saab ka lennata ja mõned muud. Võimeid saab kasutada kuni kolm korda järjest, neid kasutades kaob nendega seotud relv.

Kombineerides huvitava, kiiretempolise mängitavuse tegelaste lahedate disainidega, ülimalt lõkke heliribaga ja kohati võpatust tekitava juustuse dialoogiga, saadi üks superteos, mille peaksin kindlasti lähiajal lõpuni mängima. Teate, ma märkan siin mingisugust mustrit tekkimas…

Kas minu järgmise aasta nimistu kerkib jällegi viieni nagu oma hiilgeajal? Või kahaneb see lausa üheni? Püsige lainel ja saate teada (aasta pärast)!