Robert Müürsepa 7 lemmikmängu aastal 2022

Kuigi 2022. aastal jäi erinevatel põhjustel ilmumata mitmeid suuri oodatud mänge, ei ole kindlasti tegemist luhta läinud aastaga. Mitmed ilmunud mängud pakkusid säravalt kustumatuid mälestusi. Nii mõnedki neist jäävad pikalt meelde ja pakuvad kõneainet veel pikaks ajaks.

Sahtlisse jäänud teostel on olnud äärmiselt positiivne külg – ma jõudsin proovida hulganisti mänge, milleni poleks muidu kuidagi jõudnud. Aasta jooksul kätte haaratud ja enamuses isegi lõpuni läbi nühitud teoste nimekiri on varasemast terve penikoorma pikem. Oleks vaid kõik mänguaastad nii viljakad. Anna jaksu ka edasiseks, Artemis!

Parim spordimäng – F1 Manager 22

Frontier Developmentsi poolt välja antud esimene vormelite manageerimise mäng enam kui 20 aasta jooksul toob rohkelt värsket verd juba ammu üksluiseks kiskunud žanrisse. Tuginedes esmasele vastukajale võiks tõdeda, et uus iga-aastane mänguseeria on sündinud.

Timmi masina tiivanurka, eelarvesta arendusplaane, mõtle välja perfektne boksitaktika vastavalt ilmaennustusele ning vaata, kuidas kõik tuulde lendab, kui seitsmendal ringil pidurid blokki vajutatakse ja võidusõidurongi lõppu langetakse. Aga pole hullu – kui sõitjatel käes ilusti seadistatud masin, siis suudavad nad end siiski tasapisi ülespoole suruda… et siis viimastel ringidel kurv sirgeks sõita ja esitiib ära lõhkuda. Haasiga elamusi jagub ning isegi Ferrarid on mulle mitu korda realistlikku taktikat näidanud.

Parim klohmija – Midnight Fight Express

Jacob Dzwineli loodud teos pakub isomeetrilises vaates märulit. Mõnusalt lühikesi levelisutsakaid rikastab enda kasuks pööratav keskkond, kust leiab hulganisti kola, millega vastaseid loopida. Kui võtta juurde mängu muusikaline taust, siis mõjub see kõik justkui oleks John Wick sattunud Gothamisse. Pahalased, kes on mängus kas lihtlabased stereotüübid või popkultuuri paroodiad, annavad aga mängule pisikese humoorika süsti.

Võitluses on koheselt tunda ka motion capture tehnoloogiast saadud kasu. See ongi mängu suurimaks tugevuseks. Teos ise hoiab tempot üleval ja saadab järjest peale ohtlikke vastaseid, kellega puhtalt oma tervise huvides peab võimalikult kiirelt toime tulema.

Parim seiklusmäng – A Plague Tale: Requiem

Asobo Studio põnevust pakkuv seiklusmäng oli tänavu üks parimaid näiteid sellest, millises suunas praeguse generatsiooni mängude graafika peaks pürgima. Just mängu keskaegse Prantsusmaa maalilised vaated on esimene, mis mängijale silma jääb.

Kuid muidugi leiab sealt palju muudki: haaravalt emotsionaalse loo, luuramis- ja mõistatusmehhaanikaid, linguga distantsvõitlust ja hordide kaupa rotte, kes proovivad enda alla matta kõik ettejääva. Saateks saab kuulata hinnatud muusikat, kuhu ka eestlased vokaalide näol oma panuse andnud.

Parim mobiilimäng – Disney’s Dreamlight Valley

Olgu, tegelikult ei ole tegemist mobiilimänguga, kuid arendaja Gameloft on oma telefonidel toimiva valemi suurepäraselt toonud üle päris platvormidele. Selle aasta kahtlemata suurima sihtgrupiga teos pakub äratundmist ja fännamist kõigile, alates „Frozeni“ usulistest kuni nendeni, kes „Duck Talesi“ najal üles kasvanud.

Disney elusimulaator hoiab väga täpselt tasakaalus asjade kogumise ja ringi jooksmise. Kui kodus juhtub aga olema mõni pisemas mõõdus inimene, siis neile mängu tekstipõhiste dialoogide ettelugemine pakub ühistegevust vägagi pikaks ajaks. Kes siis ei tahaks olla ikooniliste Disney tegelaste parim sõber?!

Parim jidaigeki – Trek to Yomi

Samurai kultuuril on minu hinges eriline koht ja tore, kui seda ei täida ainult AAA suurproduktsioonid. Flying Wild Hogi seiklusmäng tabab suurepäraselt Kurosawa filmidele omast õhustikku ja visuaalkeelt. Mängule lisavad omapära ka muutuvad kaameranurgad, tänu millele ei tule sidescrollerilikult alati otse ühest ekraaniservast teise joosta.

Loomulikult leiab teosest hulganisti erinevaid mõõgatehnikaid mille abil endale Edo ajastu Jaapanis teed rajada. Kirsiks tordil võiks pidada just koryulikult stiliseeritud mõõgavõitlust, mille animatsioonid teevad silmad ette ka kõige kallimatele produktsioonidele nii mängu- kui filmitööstuses.

Parim ellujäämismäng – Vampire Survivors

Nagu ütleb mängu nimi on siin eesmärgiks ellujäämine. Vampiire seal samas pole, vähemalt pole keegi neid seni leidnud. Luca Galante roguelike lihtsakoeline tulistamismäng on möödunud aasta üks suurimaid üllatajaid.

Kuna tulistamine toimib mängus automaatselt, saab rahulikult keskenduda oma oskuste puu planeerimisele, saladuste avastamisele ja niisama kaartidel ringi jalutamisele. Või siis ühe koha peal seismisele, kui ikka veel pole õnnestunud ellu jääda. Aasta parim mäng, mis on täiesti mõttetu.

Parim rollimäng – Elden Ring

Siin pole midagi öelda. Kes ei tea, mis asi on Elden Ring või FromSoftware võivad minna häbeneda nurgas ja lõpetada enda nimetamise mänguriks.

Okei, nii palju võib ikka öelda, et seda saab väga edukalt mängida ka jidaigekina.