Leho mängis… 25 aasta vanuseid kihutamisi

Taas on üks aasta mööda vuhisenud ja nagu paaril korral varem, vaatan sellise kiirustamise tuules kihutamismängude poole. Täna on luubi all sel aastal 25aastaseks saavad mängud, ehk nood, mis ilmusid arvutile aastal 1998.

Teatud mõttes on artikkel järjeks 1997. aasta kimamismängude meenutamisele, kuigi täna on juttu vaid peamiselt USAs ja Suur-Britannias loodud teostest ning kõik on järjed.

Need for Speed III: Hot Pursuit

Nagu ehk märgatud, ei arva ma viimase 10 aasta Need or Speedidest kuigi hästi ja tasapisi (taas)vaatan vanemaid. Nüüd jõudis järg originaalse Hot Pursuiti, täpsemalt 1998. aasta Need for Speed III: Hot Pursuiti, kätte.

Nagu NFS-idega sageli, on esmamulje päris hea. Esimesed sõidud osutusid põnevateks ja hakkasin mõlgutama mõtet, et teeks ehk läbi. Selleks tuleb mängida aga Ekspert tasemel. Punaseid lippe hakkas lehvima üha rohkem ja rohkem.

Esiteks torkab kohe silma, et näha pole eriti palju. Suurem osa sõite toimub öösel, aga sportmasinate esilaternad ei saa tee valgustamisega kuigi hästi hakkama. Kurvid ja takistused kerkivad silme ette liiga hilja. EA on panustanud sellele, et pimedas edu saavutamiseks on vaja rajad pähe õppida.

Teiseks on nõme, et ebatasastel pindadel hakkab vaateväli nii hullult rappuma, et eesolevast pole enam võimalik aru saada. Nõme on, et (vähemalt mõned) masinad ei keera lumel olles absoluutselt. Kuidas peaks talvistes oludes võidu kimama, kui lumeserva puutumine lubatudki pole!?

Kõige viimane piisk karikasse on aga ebaõiglus. Mäng on andestamatult raske ja arvuti juhitud vastastega ebavõrdne. Ükskõik, kui ettevaatlik oled – mõni rullnokk tuleb ikka rammima ning kokkupõrgetes jääb kannatajaks alati mängija. Olles aga kord teepervel aega kaotanud, pole edukas jälitamine enam reaalne. Vastased on ka nõrgema klassi autodel absurdselt kiired ja järgi neile enam ei jõua.

Suurtele möödalaskudele ja lõbufaktori hääbumisele vaatamata on NFS3-st selgelt näha, kuidas seeria areng hakkas liikuma õiges suunas. Politsei eest põgenemised on kohati ülipingelised ja võmmiraadio pealtkuulamine lahe trikk. Vähemalt on see parem kui brittide mõneti sarnane 1998. aasta Grand Touring.

TOCA 2 Touring Cars

Paar aastat tagasi tutvusin Codemastersi esimese, 1997. aasta TOCA-ga ja olin positiivselt üllatunud.

1998. aasta järg nii head muljet ei jäta. Sõitsin paljude masinatega enamikel Briti ringradadel, mõlkisin virtuaalplekki omajagu ning rammisin end paaril sõidul ka esimeseks, aga… kuidagi tühi ja tühine on kõik. Natuke GRIDi valemit siit õhkub, kuid mitte piisavalt, et saada kütkestavaks. Tundub, et aastane arendusaeg oli liiga lühike, et midagi suurt muuta ning mänguga loodeti lihtsalt raha rabada.

Siiski on see kõvasti etem 1998. aasta Sega Touring Car Championshipi arvutiversioonist – SEGA arkaadiputkadest sündinud kihutamisperekonna võsust, mis raske ja vähese sisuga näss.

Test Drive 5

Test Drive 5 oli kunagi ammu esimene Test Drive, mida üldse proovisin. Ma ei olnud vaimustatud. Nüüd, palju-palju aastaid hiljem uuesti käsi külge pannes tuleb nentida, et paremaks pole midagi läinud.

Kole, igavate radadega, ebaausa tehisintellektiga, kohutava füüsikaga, ebavõrdsete masinatega tänavakihutamine on kehvalt vananenud. Iseenesest on vahelduseks lahe, et saad ka võmmina vilkurite sähvides kihutajaid püüda, aga üldiselt on Inglise stuudio Pitbull Syndicate’i mänguke jama nagu eelminegi.

Muide, keegi on öelnud, et Test Drive 5 omamoodi väärtus on asjaolu, et seal saab sõita legendaarse Dodge Viperiga. Siin tasub meelde tuletada, et 1998 ilmus ka oma aja kohta hämmastavalt hea Viper Racing. Kui ma täna ei keskenduks järgedele, võiks see fantastilise füüsika ja juhitavusmudeliga kihutamine olla tähtrolliski.

Monster Truck Madness 2

Esimene Monster Truck Madness oli (ja on siiani) äge ning Terminal Reality ja Microsoft asusid kohe järje kallale. Poolteist aastat hiljem Monster Truck Madness 2 ilmuski. On küll rohkem radu ja suurerattalisi, erinevad ilmastikuolud ning väidetavalt törtsu parem pilt ning füüsika, kuid üldiselt on tegu siiski veidi värskendatud sama mänguga.

Pea kõik, mis eelmise kohta kirjutasin, kehtib ka selle kohta. See tähendab, et taas saab kõvasti nügimist ja hüppeid täis põnevussõite, taustaks ergutav kommentaator ja muusika. Kuigi kauaks 10 rada värskust ei paku, ent seegi aeg on nauditav. Tänase valiku lahedaima mängu leiab töökorda seatult siit.

NASCAR Racing 1999 Edition

Ma pole kunagi NASCARi fenomenist aru saanud. Mida põnevat on ringiratast tiirutamisel?

Ega ma lootnud, et vana, 1998. aasta viimastel päevadel ilmunud mängu proovimine mu silmi avab, kuid katsetasin siiski. Startisin mõned sõidud ning „kräshisin“ mitu korda, sest tegu on keerulise simulaatoriga. Haigutasin ja loobusin.

Aga vähemalt olen nüüd Papyrus Design Groupi ja Sierra NASCARi saagaga põgusalt tuttav. Kes tahab samuti tutvuda, võib alustada mängu allalaadimisega siit.