Leho mängis… taas kosmosemänge

Kolmandat aastat järjest tähistame Level1s kosmonautikapäeva mängudega, mille tegevus toimub Maast kaugel. Täna on valimis kuus arvutimängu, millest viis võrdlemisi rahumeelsed. Neljas mängus saab avakosmoses ulpida ja kolm mängu on osa tegevusest sättinud Marsile. Pooled on läbi silmade perspektiivis, pooled kolmanda isiku vaates.

Titan Station

Retroulme on lahe. Alien: Isolationi ägedusele aitas suuresti kaasa kosmosejaama Sevastopoli esteetika ja täpselt samamoodi on ka Titan Stationi naelaks selle väljanägemine.

Siin on stiiliks 90ndad ning kõik selle üksildase jaama ruumid ja koridorid viivad alternatiivminevikku – aega, kui 120MHz taktsageduse ja 4Mb vahemäluga, CRT ekraaniga ja FDD seadmega arvutid olid tavalised. Mil serveriruumides olid lintseadmed. Mil kodukino jooksis videokassettidelt. Mil virtuaalreaalsuse prillid suutsid viia tronilikku triibulisse 3D-keskkonda.

Neljatunnise väheste mõistatustega kõnnisimulaatori lugu sogab vett, mis ja kes on tõeline, kuid algab see lihtsalt. Rahahädas sell sõidab 1,2 miljardi kilomeetri kaugusele tööle, et mõned aastad kütusekogumise kosmosejaamas rahmeldada ja ropp raha kokku ajada. Aga mängu tuleb baasi vallutav tehisintellekt ning miski pole, nagu näib.

Joakim Larsen Rootsist on loonud ilusa ja mõjusa atmosfääriga mängu, kus vaid mõne kõnelõiguga võib mitte rahule jääda. Madinat siin pole, sisu aga küll.

Muide, tundub, et lõpuks on tekkinud fiktiivne kosmosekoht, kus vesi pole luksus – jaama igas eluruumis on lausa vannid!

Deliver Us Mars

Eelmine aasta tõi kahe rahulembese ulmemängu järje väljakuulutamisuudist, mida vist keegi ei osanud oodata. Üks oli Submerged: Hidden Depths, teine Deliver Us Mars. Mõlemad pidid ka eelmisel aastal välja tulema, kuid kui Deliver Us Mars suvel oma puise liikumisega sangariga mängitavust näitas, tehti õige otsus – originaalne 27. septembri tähtaeg lükati käesoleva aasta veebruarisse. Kuna Deliver Us The Moon meeldis mulle väga, mahtunuks ka jätkulugu mu 2023. aasta oodatuimate edetabelisse, kui ma seda koostada oleks jõudnud.

Eelmise mängu sangar sai lõpus surma, ilma et oleks inimkonna muresid lahendanud. Ta vaid leevendas neid. Siiski on mõne aasta möödudes Maal valmisolek saata üks astronautide tiim Marsile, et nad sealt lahkulöönute tehnoloogia tagasi tooks.

Mõnes aspektis on Deliver Us Mars märkimisväärne saavutus. Näiteks lugu, milles inimkonna ja Maa saatuse taustal jookseb mitu dramaatilist liini korraga, on oluliste küsimustega ja paeluv. Maa tulevik, peretragöödiad, kogukonna lõhenemine ja laevameeskonna eriarvamused mängitakse kenasti välja suurepäraste häälnäitlejate poolt. Heli on üleüldiselt hea. Ka Marss ja suured vaateplaanid on kenad.

Samal ajal on tegelaste välimus jube, paljud detailid lähedalt koledad ja muljet rikuvad silme ees reaalajas laadivad tekstuurid. Mängitavuses on ronimised tüütud, hologrammide ja kiirtemõistatused nõmedad ning liikumises, asjade kasutamises totraid kohmakusi. Ajuvabadust näeb juba alguses, kui uue mängu nupu toimimiseks on seda all vaja hoida. Kuidas peaks keegi selle peale tulema?

Nii et Deliver Us Mars on kontrastne. Kuid särav osa kiiskab üle ja kui saagale peaks tulema järg (uks jäeti igatahes lahti) oleksin huviline.

The Gunk

Vaevalt, et on palju fänne tolmuimejaga koristamisel. The Gunkis kosmoseplöga imemine kuskil kaugel planeedil on aga üllatavalt kaasakiskuv!

The Gunk on lugu kahe õnneküti avastustest, kes tundmatul planeedil ammuseid saladusi uurima hakkavad. Või noh, pigem kaevab kummalise plöga alt infot välja tandemist uudishimulikum näitsik, ajades sellega närvi oma partneri. Neiu Rani turnib mängija abiga hoogsalt mööda planeeti ning imeb oma mehaanilisse kindasse lugematul hulgal tumedat ollust, päästes niiviisi loodust, kuid jättes hooletusse endi vajadused.

Väikese draamakesega lugu toetavad head näitlejatööd ning kena pildiga värvikirev võõras maailm. Võitlust ja mõistatuste lahendamist on sihilikult vähe, sest mäng tahabki olla kerge ning lõõgastav. See saab ülesandega kenasti hakkama. The Gunk eristub oma plögaimemise mängumehaanikaga ja rahuliku olemusega teistest kolmanda isiku vaates märulseiklustest selgelt. Selliseid lahedaid omanäolisi mängukesi võiks rohkem olla.

Call of Duty: Infinite Warfare

Parim Call of Dutyde loojastuudio Infinity Ward pluss kosmoseteema võiks ju võrduda superägeda tulistamiskogemusega. Aga midagi on selles tehtes valesti, sest tegelikult on Infinite Warfare hullult igav. Suur heroiline lugu vapratest Maa kaitsjatest, kes vastaste tohutut ülekaalu trotsides annavad ikkagi mässumeelsetele marsikolonisaatoritele pasunasse, ei suuda mind kütkestada hetkekski. Kuskil on lookirjutajal kiiva kiskunud, kui kõige sümpaatsemaks tegelaseks inimkangelaste seas tõuseb kõrvalosas olev sõdurrobot.

Tulistada saab koduplaneedil Genfis, punaplaneet Marsil, kosmoselaevade koridorides ning taevakividel – kõik ulmelistele relvadele vaatamata vaevu ärkvel hoidmas. Lisandunud on kosmoselahingud avaruumihävitajatega, kuid needki meenutavad mulle tülgastavat Mace Griffin: Bounty Hunterit. Piinlik kohe, kui kesise väljanägemise ja juustuse looga nii suurekaliibriline mäng ilmuda sai.

CAT Interstellar: Recast

CAT Interstellar on umbes tunnipikkune kõnnisimulaator (kuigi enamik ajast hõljutakse) Androidide kolooniast Marsil ja selle kohal kosmosejaamas, mis maasarnastavad planeeti inimeste tarbeks. Mängija kontrollib drooni, mis saadetakse uurima, miks teised droonid Marsi tunnelitest uurimisretkelt naasnud pole. Droon elab üle suure õnnetuse ja avastab seejärel midagi suurt, aga siis mäng lõppeb, jättes õhku – mingi atmosfäär seal Marsile vist juba tekitatud on – tohutult küsimusi.

https://youtu.be/wPP2Mdo9jbQ

Millegi suurema sissejuhatusena on mänguke päris hea ja millalgi varsti peaks Ionized Games ka CAT Interstellar: Episode II üllitama, et mõnele ehk vastata. Kuid järg on end liiga kaua oodata lasknud. Tea, kas tasus arendajal aega raisata Recast versiooni peale, mis on Unreal Engine 5-le porditud ja tsut uuendatud versioon 2017. aasta originaalist.

Lost in Space

Lost in Space on väike tundmatu mänguke, millel on atraktiivne suurte nurgeliste polügonidega graafiline käekiri. Ka muusika jätab esmamuljel päris okei mulje, kuigi jääb korduma. Kõik ülejäänud on kohutav! Mängu interaktiivsuse osa on alla igasugust arvestust.

Tegu peaks olema lühikese, viie pisikese tasemega ampsuga. Esimene on level on tüütu kolakogumine ja vestlemine oma kosmoselaeva häälteta kaaslastega, kelledele kõnetusnupp hästi fikseeruda ei taha, kuid üldiselt saab hakkama. Teine tase on lihtsalt nõme paariminutiline ootamine, kuni su laev asteroidiga pihta saab. Ja siis tuleb see kolmas tase, millest peab saama näidis, kuidas MITTE mängu disainida! Las ma elan end välja nüüd!

• Ülesanne – kogu avakosmoses oma vraki ümber hõljudes ja kogu A, B ja C varuosi X, Y ja Z arv. Peidetud kosmoserämpsu taha. Aga millised kaste täpselt koguma pead?
• Hapnikuballoon tühjeneb jube kiiresti ja taastäitmine õhumullides võtab tohutu aja. Mõttetu ajaviitmine!
• Palju sul mingi hetkel mida kogutud on, näha pole. Ülesandeseisuaken, mis esimeses tasemes töötas, on nüüd saksakeelne ja numbriteta.
• Mingil ajal hakkab tegelane arusaamatul põhjusel ülesandekohast minema triivima, põhjustades surma. Sellise vea käivitab vist vale taevakivi taha ronimine.

Olin loobumas, kuid siis arvas mäng, et saingi kõik leitud ja lubas neljandasse tasemesse. Jätkub tohutult nüri asjade otsimine limiteeritud ajas ja ülikiire õhukadumine! Täielik idiootsus!

Pisimänge vorpiv arendaja Louie Inc võinuks  vähese lisavaevaga maha saada toreda mängukesega, kui kuulanuks kogukonda ja parandanud projekti edasi. Selle asemel on poolteist aastat valitsenud ülbe vaikimise. Veel üks õppekoht, kuidas mitte käituda.