ARVUSTUS: Redfall

Redfall, Redfall, Redfall!

Ei midagi?

Nojah, tundub, et seda nime võib öelda küll ilma, et ta mulle liiga teeks. Ja isegi kui ta üritaks, siis pole ma kindel, kas ta oleks selleks võimeline. Kas Redfall suudaks üldse kellelegi midagi teha?

Redfall on avatud maailmaga üksikisikuvaates tulistamismäng, kus mängija ülesandeks on lahendada väikest Massachusettsi saarelinna tabanud vampiiride invasiooni mõistatus ja vabastada asula vampiirijumalate küüsist, hävitades nende käsilasi ja inimestest kummardajaid. Lisaks tuleb hakkama saada Bellweatheri turvafirma sõduritega, kelle ülesandeks on linnast midagi ära tuua? Vähemalt ma arvan nii. Aga ma pole selles ülearu kindel, sest selgituse ma kas magasin maha või seda polnudki.

Kui nüüd päris aus olla, siis ka loo osa lugesin praegu Wikipediast tagantjärele, vaatamata sellele, et mäng sai algusest lõpuni läbi tehtud. Ja põhjus pole mitte selles, et mängus ei oleks lugu esitatud. Oli küll. Päris põhjalikult ja pikalt isegi. Lihtsalt igal korral, kui käivitus loo vaheklipp, vaatasin mina hoopis midagi kas internetist või suhtlesin Discordis, sest vastasel juhul oleks tekkinud oht mäng pooleli jätta.

Samal ajal ma ei ütleks, et mäng tingimata väsitavalt igav oleks olnud. Lihtsalt maailm oli pisike ja tühi, vastased nõrgad ja püsimatud ning mängitavus pinjaata kontrolliskeemi tasemel.

Natuke oli mängus graafilisi vigu ka, aga tühja neist. Millises mängus poleks?! Vähemalt oli lõbus kodubaasis välja sirutatud relvata käega ringi käia lootuses, et keegi mulle ehk mõne mündi viskab. Mõned surnud vampiirid jäid ka teinekord õhku rippuma.

Jah, ma olen üsna kindel, et ma lasin nad enne maha. Kuigi vampiiride tapmiseks iga kuul mängus ei kõlba. Ma pidin neid eelnevalt kas puidust toikaga lööma või oma erioskuse relvaga tulistama. Umm, ma arvan, et ma ikka tapsin need vampiirid enne, kui nad passiivselt hõljuma jäid…

Mõned lõhatavad asjad, nagu kütuse kanistrid ja akud, rippusid ka aeg-ajalt niisama õhus.

Kusjuures, need lõhatavad asjad olid vast mängu kõige vahvam aspekt. Lisaks eelmainitule sai õhku lasta või süüdata ka autosid, elektrikilpe, õliloike, muru ja veel ühtteist. See kergelt süttiv keskkond oleks saanud maailma väga adrenaliinirohkeks teha… kui vaid olnuks rohkem märulit.

Mängu esimeses pooles jäi seda märulit kohe eriti väheseks. Ja kuigi teises pooles läks asi paremaks, jäi pigem meelde Cyberpunki politsei moel mängija turja kargavad tüütud vastased, kellega võitlemiseks tuleb kõigepealt kardiot harrastada.

Lähikonflikt oli ka üsna ainus viis omale tähelepanu tõmmata, sest NPC tegelasi ei huvitanud, kui ma teisel pool teed jalutasin või eemalt nende sõpru vintrauaga maha nottisin. Ja kui nad mulle lõpuks järele jooksid, siis võisin valida näiteks mõne toreda nurgataguse, kust neid siis järgemööda ära noppida.

Ja see toob mind ühtlasi mängu vaieldamatult suurima elamuseni, milleks on bossilahingud. Ainus viis nendest aus pilt luua on kõik täpselt ära rääkida:

1.       Hollow Man – keset ümmargust sammastega tuba on suur koll, kes vehib ja laseb mürgipilvi. Need pilved küll teevad veidi haiget, kuid ei pane mind samba varjust lahkuma. Sealt on ju hea piiluda ja pähelaske teha. Vahepeal on paar faasi, kus boss ei tee midagi ja ilmuvad tema käsilased, kes küll veidi teravamad, kuid surevad ühe puudutuse peale. See on ühtlasi mängu raskeim bossivõitlus.

2.       Bloody Tom – tragikomöödia kolmes vaatuses, millest esimeses ja viimases on võimalik varjuda takistuste taha, kus olles ei saa boss mängijale mitte midagi teha. Vahepeal tuleb võimelda lagedal, kus boss üritab äsada, aga küljelt-küljele kõndivat mängijat ta ei taba.

3.       Miss Whisper – loputa ja korda. See oli erakordselt lihtne tänu mu erivõimele, mis võimaldas nähtamatu snaiprina toimetada. Kõigepealt tuleb bossilt mingi kogus elusid maha võtta. Seejärel külmub ta paigale ja saadab samu papist poisse, kes ka Hollow Mani juures toimetasid. Nende tõrjumise kõrvalt võtad bossilt „pidurid“ maha ja kõik algab algusest kuni bossi elud otsas.

Mängus on ka lõpuboss, aga kuna selle võitluse disainile olid arendajad vist isegi veidi mõelnud, siis jäägu see igaühele ise avastamiseks.

Mida öelda kokkuvõtteks? Ühest küljest on kahju, et see mäng pole rohkem viimistletud. Teisest küljest jälle hea, et oligi selline ampsakas, sest pikemalt poleks kindlasti viitsinud antud maailmas ringi võimelda. Kui nüüd mõtlema hakata, siis Deathloopi seltsis veetsin enam-vähem sama palju aega. Ja see tüütas mind lihtsalt ära, sest seal oli liiga palju tegemist ja samadel kaartidel edasi-tagasi taidlemist.

Kõigile puudustele vaatamata pakkus Redfall mulle hulga lõbusamat kogemust kui Deathloop.

Teisisõnu, ma ei soovita Redfalli Arkane Studios austajatele. Ega ka teistele. Aga, kes tahab proovida, siis võib sealt isegi unustamatu kogemuse saada.

P.S. Muide, seda mängu saab ka sõpradega koos mängida. Ainult, et… progressi loeb mäng ainult sessiooni võõrustajal ja ka vastased on skaleeritud tema järgi.

Lugesin küll ühe arendaja selgitust, et on palju tegureid, mis sinna valemisse sisse lähevad ja mis peaksid ühismängus asju raskemaks tegema. Aga kui ma võõrustajast kümme levelit kõrgem olin, siis minu pisike püstolike lasi peaaegu kõik vastased igalt distantsilt ühe lasuga maha.