Leho mängis… Remedy sünnipäeva puhul stuudio märuleid

Remedy pole ainult üks tuntumatest, vaid Housemarque’i kõrval ka üks vanematest siiani opereerivatest Soome mängustuudiotest. Housemarque pidas oma 28. sünnipäeva juulis (kuigi ajalugu on pikem – Housemarque moodustus kahe varasema mänguettevõtte ühinemisel), Remedy aastapäev on aga täna, 18. augustil.

Kuna ma pole Remedy mängudele kätt külge pannud juba ligi 20 aastat, tundsin, et oleks aeg. Läbisin kaks kolmanda isiku vaates märulit, kus peategelastel supervõimed ja kus näitleb Courtney Hope. Arvan, et vajan nüüd taas 20 aastat enne järgmist Remedy doosi.

Quantum Break

Sel suvel olen ma sattunud mitmele ajarännu loole. „The Flash“ superkangelastefilm, Robert A. Heinleini romaan „Uks suvesse“ ja nüüd märulimänguke Quantum Break. Iroonia on selles, et ajas rändamise teema pole kaugeltki mu lemmik.

2016. aastal ilmunud Quantum Break oli uuenduslik, kuna integreeris endasse ka telesarjalaadsed klipid. Õnnetuseks on see aga odava B-klassi sarja tasemel, kus osatäitjad, eesotsas Shawn Ashmore’i ja Aidan Gilleniga, ei suuda kuidagi veenvalt mõjuda. Endised sõbrad veavad vägikaigast, kus üks valmistub ajavoolu katkemiseks, teine üritab katkiminekut ära hoida.

Quantum Breaki parim osa on sõdimine, aga millegi pärast on seda imevähe! 80% ajast möödub röögatus igavuses kas uinutavaid videosid-vaheklippe vaadates, lõpmatult paljusi dokumente lugedes, jalutamises või jutustamises. Oleks lugu mind kõnetav, võiks see ehk talutav olla, aga praegu on see veel igavam kui teine 2016. aasta AAA-klassi märul Call of Duty: Infinite Warfare. Quantum Break on mu viimase poolaasta kõige nürim mänguelamus! Ning tõik, et Remedy on kasutanud oma mängus eestikeelseid(!) ajalehti, ei päästa minu silmis midagi.

Jep, avastasin Quantum Breaki Act 4 Part 1 alguses läbitava hoone akendele kleebitud ülivanad eestikeelsed lehed! Absoluutne müstika, miks ning kuidas on kaks 1968. aasta 7. märtsi Kommunismiehitaja: EKP Kingissepa Rajoonikomitee ja Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja lehekülge sellisesse kohta sattunud!

Control

Kohe oma nelja-aastast sünnipäeva pidava Controli kohta saab mõningaid häid sõnu öelda küll. See on ilus. Selle tegevuspaik, vanaaegne kontorihoone on stiilse esteetikaga. Keskkonna lõhkumine on muljet avaldavalt efektne. Mängitavus on sujuv. Ning ka madin on üldiselt lahe. Peategelase lennuoskus ja telekineesijõud objektide lennutamiseks on päris vahvad.

Aga palju rohkem on siin aspekte, mis mulle vastukarva. Kiuslikult rasked bossivõitlused. Valusalt karistav surmasaamistrahv. Frustreerivad lahingud, sest tervise taastamiseks on vaja koguda alati kättesaamatult kaugel olevaid siniseid helmeid. Jõuetu imerelv. Mõttetu arendussüsteem. Metroidvania elemendid labürintlikus hiigelhoones, kus niigi tohutult ekslemist. Liiga palju taustainfo lugemist. Ja ennekõike lugu.

Paranormaalne teema ei sobi mulle kohe raasukestki ja ei suuda Control minus absoluutselt huvi tekitada, mis kollid saladuslikku valitsushoonet vallutavad. Pole ükski tegelane sümpaatne, ükski ülesanne motiveeriv, ükski hetk kirgastav. Tagantjärele tarkusena nendin, et oleksin pidanud selle pärast paari tundi pooleli jätma, mitte sinna kümneid tunde matma. Nüüd olen aga nii palju aega panustatud, et peaks ka DLC-dest läbi rassima.