Leho mängis… sidescrollereid Hispaaniast

12. oktoobril oli hispaanlastel iga-aastane suur rahvuspüha ja sel puhul vaatasin kolme seal tehtud sidescrollerit. Kuna sattusin ka ise hiljuti Katalooniasse seiklema, sihtisin Ibeeria poolsaare lõunaääre loomingut.

Kaks tänast mängu ongi valmistatud Barcelonas, üks veidi eemal Valencias. Kahel mängul on apokalüptilised toonid, kaks mängu on minimaalse tekstiga, kahes mängus pole juhitud tegelased üldse inimesedki.

Lambs on the Road: The beginning

Hispaaniast on tulnud mitmeid väiksemaid, kuid muljet avaldavaid postapokalüptilisi arvutimänge. Kohe meenuvad Tequila Worksi Deadlight (2012) ja Fictiorama Studiose Dead Synchronicity: Tomorrow comes Today (2015).

Lambs on the Road on justkui segu nendest kahest süngest maailmalõpukast. See on laheda visuaalse stiiliga, mõneti sarnanev hiireklikiseiklusega Dead Synchronicity. Samas on see sidescroller isast, kes asub oma tütart otsima – samuti nagu Deadlightis.

Milles mäng aga eristub, on pikkus. Nagu alapealkiri vihjab, on see vaid esimene episood pikemaks kavandatud loost. Kuna 2 aastat peale ilmumist pole endiselt jätkamisest piuksugi, on järje ootamine mõttetuks muutunud. Nii ei saagi me teada, kas John peale inimsööjaid ja enesetapjaid täis linnast pääsedes ka oma evakueeritud tütreni jõuab.

Paarikümneminutiline lugu on kõiki ohte arvestades liiga harvade autosalvestustega, kohati veidi kohmaka juhitavusega (nt hüppamine) ja nõrgavõitu suunamisega, kuhu-kuidas edeneda. Aga kõik need puudused oleks kergelt parandatavad. Kahju, et Flynn’s Arcades oma mängukest edasi ei arendanud, sest potentsiaal olla „indie-versioon The Last of Usist,“ nagu seda on nimetatud, on olemas.

Endling – Extinction is Forever

Metsloomamängude populaarsus hakkas tõusma umbes 10 aastat tagasi, kui ilmus Shleter. Seejärel on neid ilmunud omajagu, kuid mina pole nendeni jõudnud – kuni praeguseni.

Fantastiliselt kena graafilise stiiliga ja samavõrd haarava muusikataustaga Endling – Extinction is Forever on kurblugu lähituleviku rebaseperest. Mängija juhtida on rebaseema, kes hävitatud loodusega maastikul peab hoolitsema oma kutsikate eest. Isegi, kui keegi reinuvaderitest päriselus eriti ei hooli, on siin suurte polügonidega pildikeel nunnumeetri põhja lükanud.

Oluline on ka sõnum, mida mäng rõhutab: keskkonna röövkasutus, reostus, puhta toidu-vee-õhu puudus, loodusõnnetused. Kõik need üliolulised teemad on kaetud ja mäng kutsub vaikselt inimesi mõistusele.

Parema sisseelamise nimel on mäng teksti ja kõneta ning siin on komistuskoht. Ainult laadimisel näidatavad vihjed ei suuda reegleid ja mängudisaini omapärasid edasi anda.

Lugu on jaotatud öödeks, mille jooksul tuleb oma kutsikatele süüa otsida ja jahtida, avastada maailma, õpetada neile oskusi, hoiduda küttide ja lõksude eest, kaitsta järeltulijaid, avastada mõni sündmus. See kõik vajab planeerimist, aga mäng ei seleta, kui olulised on ajapiirangud või mõne koha-sündmuse avastamine.

Võimalik, et see on taotluslikult avastamiseks jäetud, kuid alguses sisse elades tekitab see siiski liigset nõutust. Samuti paneb pead vangutama imelik klaviatuurinuppude paigutus, mida ei lubata muuta. Kuigi ma ei fänna Endlingu mängudisaini, on Barcelona stuudio Herobeat Studios üldiselt maha saanud suurepärase teosega.

A Tale of Paper: Refolded

A Tale of Paper ilmus 2020 esimesena PS4-le, kuid aasta eest tuli mäng ka arvutile. Kas Barcelona stuudio Open House Games kasutas seda kahte aastat optimaalselt, et mäng ka hiire-klaviatuuriga korralikult toimiks? Mitte päris.

See, et unravelikult nunnu platvormikas arvutile jõudis, on iseenesest tore. Nimele vastavalt on lugu paberilehtedest, mis saavad hinge ja asuvad seiklema hoonetes, katustel, kanalisatsioonis, maa all ja mujal. Takistuste ületamiseks õpitakse muunduma palliks, konnaks, lennukiks ja teisteks paberkujudeks.

Taustamuusikapalad on ilusad, kuid korduvad taseme jooksul pidevalt ja muutuvad õige varsti tüütuks, sest hukatusse kukkumised või tolmuimejate lõugade vahele sattumised sunnivad lõike üha uuesti ja uuesti katsetama. Siin ajab närvi aga idiootlik salvestussüsteem. Mäng ei teavita, millal see salvestub püsivalt või tasemesiseselt. Tänu sellele läks mul hulga edenemist kaotsi.

Veel läks omajagu pusimist kaduma, sest ootamatult visati mind taseme algusesse. Selgus, et R-nupp taaslaadib taseme ja loomulikult ei ole seda kuskil kirjas. Muidugi on kõik muud olulised nupud totralt R kõrvale asetatud ja kiuslikult ei lasta klaviatuurinuppe muuta.

Kui mängu juba närve krussitama hakkas, siis on kõvasti häiriv ka selle jokutamine nii menüüs kui mängus. Näiteks ajapiiriga mõistatusetsüklit alustades ja eksides ei saa enne uuesti alustada, kui aeg maha tiksunud. See aga viib tüütute ootamisteni.

Ning lõpuks on mul väga raske mõista, miks tehakse täpsust nõudvaid sidescrollereid kolmemõõtmelise liikumisega. Niipea, kui ekraanil sügavusse-lähedusse vaja manööverdada, on üliraske hinnata, kas oled täpsust nõudvaks hüppeks või muuks sarnaseks tegevuseks õigel joonel. See totakas lisamõõde rikkus nii Little Nightmaresi ja on paati uputamas ka siin.

A Tale of Paper on küll laheda ideega ja visuaalse, tekstita loovestega atraktiivne, kuid arendajate lohakuse tõttu raskem ja närvesöövam, kui peaks.