Robert Müürsepa lemmikmängud aastal 2023

Täitsa uskumatu, üsna arvestatav kogus eelmisel aastal ilmumata jäänud mänge tuligi tänavu välja. Tahaksin siinkohal kasutada võimalust ja tänada kõiki väsimatuid mänguarendajaid, kes on oma teosed üle finišijoone saanud ja nendega lugematuid tunde rõõmu pakkunud.

Heh, ei hakanudki muusika mängima. Noh, siis võib neist mängudest ju veidi pikemalt kirjutada.

Kui ma hakkasin mõtlema, et mis võiks olla mu tänavune lemmikmäng, siis avastasin, et vastus polegi ülearu lihtne. Hoolimata sellest, et uus Zelda on väga lahe, pean tõdema, et lapsepõlve nostalgia võidutseb värskema nostalgia üle. Ja kui ma vaatan, et Blizzard Entertainmenti Diablo IV tunnid lähenevad juba 200 piirini, siis on vastus lihtne.

See sünge maailm, mis pöördub eelmise osa vikerkaarelisest multikast tagasi Diablo II rajale, kõnetab mind jätkuvalt. Olen esimeste hooaegadega leidnud nii mõnegi vahva tegelase. Ning vahelduvad mehhaanikad hoiavad mängu värskena. Iga nädal mõtlen, et tahaks teiste mängude kõrvalt Diablole rohkem aega pühendada.

Pean seisma valguse eest! Ja võitlema kurjuse vastu!

AASTA SPORDIMÄNG – F1 Manager ’23

Vaatamata sellele, et värskeima NBA2K kaanele pandi Kobe, ja selle ajastute mängulaad on kogu seeria parim leiutis, pean jääma siiski eelmise aasta vastuse juurde. Frontier Developmenti F1 meeskonna manageerimine on saanud väärilise järje. Mängu on lisandunud sprindivõistlused. Selle tulemusel on küll võistlusnädalavahetusel masina seadistamist kergemaks muudetud, kuid ega see varemgi just raketiteadus polnud. Uuendusena kuluvad vormelitel nüüd kõik jupid ja arenduses peab nende eluiga tasakaalustama sooritusega rajal.

Vahva täiendusena on lisatud võistlusmomentide mängulaad, mis võimaldab kogeda ja ümbermängida reaalsuses aset leidnud sündmusi rajal. See pole küll midagi keerulist, kuid vast mõnus vahepala neile, kel pole alati võtta kahte tundi korraga, et üks nädalavahetus ära lahendada.

PARIM VANA UUS – Cyberpunk 2077: Phantom Liberty

Meil juba oli Keanu Reeves. Nüüd on meil ka Idris Elba. Ühtlasi on meil tänavalahingud autodega. Ka metroo on saabunud. Samuti täiesti uued oskustepuud. Ja veel nii mõndagi. CD Projekt REDi Cyberpunk 2077 on justkui uus mäng, kuigi tegelikult juba mitu aastat vana. Kellele meeldib futuristlik Night City, siis on küllaga põhjust kõike seda täiesti algusest uuesti kogeda.

Kellele see aga tundub liiast, siis lisapakk Phantom Liberty pakub omajagu avastamist niisamagi. Värske Dogtowni linnadžungel on mu isiklik lemmik regioon nüüd mängus. Ja seal lahtirulluv spioonilugu pakub küllaga intriigi ja põnevust. Kui päris aus olla, siis seda alustades läks juba täiesti meelest, et Idris ka mängu toodi. Kuid ühel hetkel, kui tema tegelase nime mainiti, sain aru, et möllan alles sissejuhatuses.

KÕIGE OOTUSPÄRASEIM MÄNG – Starfield

Starfield on kauaoodatud Bethesda kosmosemäng. Ma ausõna ei tea, mida muud selle kohta öelda. Kui siis seda, et nii viimistletuna pole vist veel ükski Bethesda mäng ilmunud.

Starfield on küll saanud omajagu kriitikat, kuid seda eelkõige inimestelt, kes vist millegipärast ootasid, et Bethesda ei tee endale omast mängu ja et kosmoses ei valitse tühjus. Mina ei tea kas nad ootasid No Man’s Sky fantaasiamaailma või Elite Dangerousi navigatsioonisimulaatorit. Aga kui neid lood ja missioonid segavad, siis on võimalus minna ja muud mängida.

Suured tühermaad, palju (loetavat) dialoogi, rohkem üleskorjatavat nodi kui eales kanda jaksaks, viisakas tulistamismehhaanika ja lollid tegelased.

Starfield on Bethesda mäng. Väga hea Bethesda kosmosemäng.

KIIREIMINI UNUSTATU – Armored Core VI: Fires of Rubicon

Olen väga nõus nendega, kes selle FromSoftware’i teose valinud aasta seiklusmänguks. Põhjustest olen juba pikemalt kirjutanud. Aga nüüdseks on mängu bosse nerfitud ja seega on mul kadunud igasugune huvi seda edasi mängida. Sest tavavastased ei paku seal mingit pinget ja niisama New Game+ ja sealt edasi nodikorjamise asemel võin sama teha hoopis Diablos või Starfieldis.

Aga muidu on päriselt väga hea mäng ja heli eest oleks võinud auhindugi anda.

PARIM JIDAIGEKI – Like a Dragon: Ishin

Like A Dragon seeria pole mulle kunagi ülearu huvi pakkunud. Aga kui tänavu ilmus viimaks Ryu Ga Gotoku stuudio Ishin, kümme aastat pärast esmailmumist ka läänemaailmas, siis paratamatult pidin ajaloolise Jaapani ette võtma. Minu rõõmuks pakkus mäng kohe algusest kasutada ka ajalooliste filmide filtrit. Ja selle sisselülitamine oli ainuõige otsus. Kolmanda isiku vaates Jaapani ajaloo pöördelised sündmused, mis vahelduvad koomiliste minimängude ja stseenidega, mõjuvad täpselt nagu mõni Zatoichi seeria film.

Loona esitatud alternatiivajalugu Meiji restoratsioonile eelnenud Bakumatsu ajastust näib usutav. Tühja sellest, et veidi kaasaegse vandenõuteooria maigulisena. Tänu adekvaatsele mõõgamehhaanikale pole ka mingit vajadust haarata revolvri järele. Mis siis, et Smith&Wessoni kuuelasuline mängib Sakamoto Ryoma pärimuses olulist rolli. Ja kes tahab mängumaailma ära kaduda, siis kõrvalmissioonid ja erinevad ülesanded pakuvad küllaga tegemist.

Kui oleksin seda teost kohanud 20 aastat tagasi, oleksin selle viimse nurgani ribadeks mänginud. Kohe, kui saan backlogiga järjepeale, võtan terve Like A Dragon seeria ette.

SUURIM PETTUMUS – Lamplighters League

Kui päris aus olla, siis treilerite põhjal jättis see mäng mind täiesti külmaks. Kuid otsustasin siiski proovida. Ja pean tõdema, et Harebrained Schemes stuudio mäng suutis mind väga positiivselt üllatada.

Tegemist on käigupõhise taktikamänguga, kus manageerid 1930. aastatel rühma spioone või pätte või võitlejaid. Nimeta neid kuidas soovid. Eesmärgiks on teil peatada iidse kultuse maailmavallutusplaanid. No mis muud sihti saakski olla, kui mäng on tugevalt indianajonesilikus meeleolus.

Missioonidel kogud vajalikku informatsiooni ja oma tiimile lisaoskuseid ja varustust. Iga agent on omapärane ja erinevate oskustega. Tasapisi kasvab rühm ka nii suureks, et tuleb hakata tegelasi roteerima, sest kõik ei mahu ülesandele viivale lennukile ning väsimust ja vigastusi tuleb manageerida. Võitlusse astutakse nii lihtlabaste sõduritega kui ka üleloomulike jõududega. Esialgu urbanistlikus keskkonnas, kuid tasapisi ka mujal. Missioonidel on piisavalt mänguruumi, et leida just endale sobiv lahendus.

Aga kuhu see kõik välja jõuab ma paraku ei tea. Kuigi proovisin ca tunnist missiooni lahendada erinevatel viisidel, jooksis selle käigus mäng mitu korda täpselt sama koha peal kokku. Pärast mida ma selle ka ära kustutasin. Kahju, väga väga kahju.

Äkki peaks vaatama kas on ära parandatud…