Sten Kohlmanni TOP 10 mängu aastal 2023

Ma olen pisut tüdinenud neid iga-aastaseid artikleid täpselt samamoodi alustamast, aga 2023. oli uute mängude ilmumise poolest vast üks aegade parimaid kui mitte kõige parem aasta eales. Jalg suruti gaasipedaalile aasta alguses ja alles praegu tundub, et piduri eksistents on meelde tulemas.

See tähendab, et väga raske on olnud leida puhkehetke, sest pidevalt söödetakse ette järjekordne uus väga hea videomäng, mida on raske käest ära panna. Sel aastal on olukord olnud veelgi keerulisem, sest kevadel sain ma isaks, mis tähendab, et videomängud polnud ainus, mis mu und (või selle puudumist) mõjutasid. Ja ometi suutsin lausa 25 erineva mängu lõputiitriteni jõuda. Pöörane. Ühesõnaga, tahaks, et järgmisel aastal oleks tempo pisut rahulikum. Laske puhata, kurat!

10. Logiart Grimoire

Kes aastate jooksul Teise Taseme episoode kuulanud või Levelis minu artikleid lugenud, see juba teab, et erinevatele Nintendo konsoolidele loodud Picross mängud on mulle äärmiselt meeltmööda. Tänavu murdis arendaja jupiter end aga Nintendo vanglast välja ning tõi Steami oma esimese Picrossi, mis huvitaval kombel ei sisaldanud pealkirjas sõna Picross!

Logiart Grimoire on muidugi peaasjalikult Picrossi mäng, mis koosneb ruudustike täitmisest, ent sel korral on sekka lisatud ka näpuotsaga mõistatamist. Nimelt tuleb kasutada ruudustiku edukal lahendamisel saadud pildikesi, et neid omavahel kombineerides lahti lukustada uusi ruudukesi. See pole nüüd küll meeletu uuendus, ent piisav, et kümneteks tundideks mängutuhinat tekitada.

9. Like a Dragon Gaiden: The Man Who Erased His Name

Kui ma 2020. aastal Yakuza 0 ette võtsin, ei osanud ma aimata, et see mänguseeria mind niivõrd agressiivselt endasse haarab. Ärge saage valesti aru, tänaseks olen täielikult läbi mänginud ainult kaks teost (võite kolm korda arvata, millised), ent ometigi pean sarja juba nüüd südamelähedaseks.

Kiryu on sümpaatne karakter, kellele on äärmiselt lihtne kaasa elada. Valetaksin, kui ütleksin, et teose lõpus aset leidnud stseen ei toonud mulle pisaraid silma. Tõenäoliselt oleks tegu veelgi mõjusama momendiga, kui oleksin eelnevad osad läbi mänginud (minu lähenemine seeriale on kaootiline edasi.-tagasi hüppamine), kuid töötas ka nii. Õnneks oli mul Yakuza 0 vöö all, mistõttu oli Sotenburi linna taasnägemine kui vana sõbra kohtamine.

8. WWE 2K23

Okei, räägime sellest elevandist toas. Olen igal aastal uut WWE 2K mängu mänginud ja igal aastal kurtnud, kuivõrd kohutav see on. Ja ega tänavugi virtuaalses ringis madistamine palju parem polnud. Aga ometigi matsin uhiuue osa alla kümneid tunde ja nautisin igat hetke. Milles kühvel?

Oma konksud minusse suutis haakida üks teose arvukatest erinevatest mängulaadidest. Selleks oli MyGM, kus ei pea hetkegi maadlema. Selle asemel tuleb manageerida maadlejaid, panna kokku iganädalane telesaade ning ehitada rivaliteete eesootavate suursündmuste tarbeks. Minu kui suure wrestlingufänni jaoks oli tegu äärmiselt zen’i tegevusega. Kui nii edasi, hakkan tulevikus WWE 2K seeriat veelgi rohkem kiitma. Tundub, et põrgu jäätus.

7. Super Mario Bros Wonder

Super Mario mäng Steni TOP 10 sees? Kes oleks seda osanud aimata! Pikemalt ei peatu, kuna rääkisin arvustuses juba pikemalt, miks Wonder hea ja äge oli. Küll aga olgu öeldud, et tahaks seda veel mängida. Ja siis veel natuke.

6. PARANORMASIGHT: The Seven Mysteries of Honjo

Sel aastal mahtus mu lemmikmängude hulka terve trobikond teoseid, mida saab liigitada muuhulgas õudusmängude kategooriasse. Tegemist on žanriga, mis mulle reeglina just meeltmööda pole. Kuidas siis nii juhtus?

PARANORMASIGHT: The Seven Mysteries of Honjo kasuks rääkis asjaolu, et peaasjalikult on tegemist visuaalromaaniga. See tähendab, et ma ei pea liigselt muretsema selle pärast, et jalutan mööda koridori, kui äkitselt keegi turja kargab ja mind roostes kirvega teise ilma saata üritab. Selle asemel ma suhtlen tegelastega, uurin keskkondi, kogun juhtlõngi ja… AAH, ÄRA EHMATA!

Tuleb välja, et PARANORMASIGHTil oli nii mõnigi trumpkaart taskus, et uinutada mu meeli ja manada esile nii mõnigi olukord, kus süda kiiremini tuksuma panna. Kuigi teose edenedes muutus see rohkem põnevikuks, olid mängu esimesed tunnid vägagi kõhedad, seda eelkõige kavala disaini ja oskusliku audiokasutamise tulemusena. Plussideks olid ka lahe visuaalne stiil ning intrigeeriv lugu.

5. Killer Frequency

Oot, see on ka õudusmäng? Killer Frequency on mõnetunnine nuputamine, kus tuleb kehastuda raadiosaate juhiks. Sa pead vastu võtma kõik hädaabikõned ning päästma toru teises otsas olevad tegelased linna kollitava sarimõrtsuka küüsist.

Atmosfäär oli võrratu ning iga jalutuskäik, mis mind mikrofoni juurest aina eemale viis, manas esile kananaha. Oh neid helgeid hetki, kui jõudsin tagasi plaadimängija turvalisse lähedusse. Atmosfäärile aitas kõvasti kaasa asjaolu, et ühe korra elus võtsin julguse kokku ja mängisin seda mängu öösel pimedas toas. Küll aga ei aidanud hilistel tundidel mängimine kaasa mu mõttetööle, sest päris mitu tegelast leidsid täna mu eksimustele otsa mõrtsuka noa otsas.

Õnneks teistkordsel läbimängimisel enam nii õudne polnud!

4. Resident Evil 4

Oot, see on ka õudusmäng? Endalegi märkamatult olen transformeerunud mehest, kellele Resident Evili seeria põrmugi huvi ei pakkunud, selliseks, kes mängib igat uut osa ja teeb need vahel isegi lõpuni! Vaid mõned aastad tagasi valisin ühe Resident Evili oma aasta lemmikmänguks ning kuigi 4. osa uusversioon tänavu napilt esikolmikust välja jäi, ei tee see sellest kehvemat mängu.

Pigem näitab Resident Evil 4 paigutus antud tabelis, kuivõrd palju häid mänge tänavuse aastanumbri sisse jagus. Mäng leidis minu jaoks ideaalse tasakaalu märuli ja kõheduse vahel ning seda oli raske käest panna. Õnneks on mul lisapakk veel mängimata, mis tähendab, et saan tulevikus Resident Evil 4 juurde tagasi minna.

3. Marvel’s Spider-Man 2

Kuigi superkangelastest pajatavad filmid on jõudnud kõik ja nende emad ära tüüdata, siis vähemalt mängud mõjuvad siiamaani värskena. Täpselt sama kehtib ka Insomniac Gamesi uhiuue Ämblikmehe seikluse kohta!

Marvel’s Spider-Man 2 oli kaks korda ägedam, kui selle eellased. Kaks korda rohkem Ämblikmehi, kaks korda rohkem linna, kaks korda rohkem suurejoonelisust. Taaskord võib ennast linna peale vihisema unustada, ent nüüd on ringi liikumiseks mõeldud ka n-ö tiivad, mis lisab ennastunustamisele veel tunde juurde.

Lugu on tüüpiline koomiksimöll, pahalased on ääretult coolid, huumor muhe ning märulistseenid meeldejäävad. Mäng sai läbi vaid paari õhtuga, ent mitte seetõttu, et teos niivõrd lühike oleks, vaid hoopiski sellepärast, et ma ei suutnud seda käest panna.

2. The Legend of Zelda: Tears of the Kingdom

The Legend of Zelda: Tears of the Kingdom on fantastiline videomäng, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on igas aspektis üle enda eelkäijast. Sestap ongi ülimalt irooniline, et sellele vaatamata ei suuda see minu lemmikute edetabelis kõrgemale tõusta, vaid kordab Breath of the Wildi saavutust – teine koht.

Ometigi kõditas mäng mu seiklusjanu kõige imelisemal kombel. Mulle anti ette avatud maailm, mida olin küll varem külastanud, ent mis mõjus värskelt. Mulle anti terve trobikond tööriistu, mis muutsid avastamise kergemaks ja lustlikumaks kui kunagi varem. Mind ootasid saladusi täis koopad ja mäetippude otsa peidetud müsteeriumid. Avastamisrõõmu pakuti nii pilvede peal kui ka maa all. Ja ometi leidus inimesi internetis, kes nimetasid seda tühipaljaks DLC-ks. Nad ei oleks saanud isegi üritades tõest kaugemal olla.

1,5. Hitman Freelancer

Mul on alati hea meel, kui on põhjust Hitmani mängida ning selle aasta alguses anti korralikult ettekäändeid. Teosesse jõudnud rogue-like mängulaad Freelancer tõi niigi sisust pakitsevale mängule veel rohkem liha luudele. Nüüd ei piisanud enam pelgast nupuvajutusest, et enda sihtmärk identifitseerida. Pidin kehastuma detektiiviks. Mulle seati piiranguid. Kõike muudeti pingelisemaks. Kahjuks tulid uued mängud peale ja Hitman jäi pisut tahaplaanile, ent nüüd, kui on lõpuks ometi jälle pisut rohkem vaba aega… on aeg?

1. Alan Wake II

Oot, see on ka õudusmäng? Kui Remedy teatas, et pikalt oodatud Alan Wake II saab olema ellujäämisõudus, olin pisut kurb. Teadsin ju, et minu ja õudusmängude suhted pole just kõige soojemad (kui antud edetabel välja jätta). Siiski otsustasin püssi mitte põõsasse visata. Jumal tänatud, et seda ei teinud.

Alan Wake II on enamat kui lihtsalt videomäng. See on lugu, mida pole võimalik jutustada läbi ühegi teise meediumi. See on taies, mis segab omavahel mängu, muusika ja filmi nii, et tekib tunne, justkui need komponendid oleksid alati omavahel põimitud. Mitte ainult ei pakuta nostalgilisi momente Remedy pikaaegsetele fännidele, vaid tutvustatakse ka uhiuut peategelast, kes kiirelt südameid võidab.

Fantastiline atmosfäär, suurepärane narratiiv, lihvitud mängitavus, lummav helidisain, metaelemendid, soome keel ja kultuur, kohv. See nimekiri tundub lõputu, sündmuste korduv jada.

Aga Alan Wake II pole seda. Alan Wake II on spiraal. Ja ma hüppan meelsasti peadpidi sisse.