Lauri Kubre TOP 3 mängu aastal 2023

Tunnen, et igal aastal kirjutan täpselt sama avaparagrahvi – mänge palju, aega vähe, bla bla bla. Ma ei saa aga parata, et see väide on tänavu veel rohkem tõene kui tavaliselt. Üüratult palju fenomenaalseid mänge tuli välja, millest mul oli aega ainult käputäit proovida. Isegi artikleid kirjutada jõudsin sel aastal ainult kaks… Kas ma hakkan vanaks jääma??

Jätame praegu eksistentsialistlikud hirmud kõrvale ja räägime videomängudest!

3. Dead Space

Dead Space on seeria, mis on mulle alati olnud südamelähedane ning mille enneaegne surm mind tõeliselt kurvastas. Kui EA teatas, et on tulemas uusversioon originaalsest Dead Space’ist, olin ausalt öeldes üsna skeptiline – originaalarendaja Visceral Games on ju ammu surnud. Lisaks, kas me tõesti peame uuendama mängu, mis näeb siiani fantastiline välja ning mida mõned peavad siiamaani seeria kuldstandardiks?

Tuleb välja, et jah, uuendus oli vägagi teretulnud. Olles keegi, kellele meeldib Dead Space 1, kuid kes leiab, et teine osa on kordades parem õudusmärul, leian, et antud versioon laseb lõpuks valla Isaac Clarke’i esimese seikluse täit potensiaali! Isaac on hääle ja emotsioonidega tegelane; Ishimura on suur kompleksselt kokkupõimitud kaart ja mitte kõigest hunnik erinevaid tasemeid eraldatud laadimisekraanidega; ning lugu on perfektselt täiustatud, ilma et see kaotaks originaali võlu.

Mis aga Dead Space’i üheks aasta parimaks õudusmäruliks teeb, on mängitavus. Kadunud on originaali jäikus ning selle asemel on Isaac, kes saab kasutada kõiki vahendeid, millega ta on Necromorphe ribadeks lõiganud alates teisest mängust: olgu selleks kinesis, stasis või trobikond relvi, mida kõike on ümber balansseeritud, et mängija ainult Plasma Cutter’iga teost ei läbiks. Rääkimata veel heli- ja visuaalpoolest. USG Ishimura pole kunagi olnud niivõrd hirmus… ning nii hirmsalt äge!

2. Resident Evil 4

Järjekordne uusversioon, mille osas olin skeptiline. Kas mind aga saab siinkohal küüniliseks pidada? Resident Evil 4 näol on ju ikka tegemist ühe minu kõikide aegade lemmikmänguga. Loomulikult olin mures, et Capcom ei suuda sama võlu taasluua. Ning vaata aga vaata… Mul oli õigus! Capcom ei suutnud sama võlu taasluua, kuid selle asemel said nad hakkama uue maagiaga!

Originaalne RE4 on nagu üks klassikaline juustune õudukas – mängides karjud hirmust, naerad debiilsete tsitaatide üle ning vaevled veidi vanakooli juhitavusega. Uusversioon toob aga tuttava loo ja tegelased modernsesse ellujäämisõudukasse, mis kaotab palju oma humoorikast jaburusest, kuid asendab selle veelgi vingema märuliga. Originaali Leon oli naljakas, aga uusversiooni Leon on lahe. Mitte ükski tulistamismäng pole minus tekitanud tunnet, et ma olen John Wick, nagu RE4 – iga tulevahetus on täis pisikesi otsuseid ning õigete valikute tegemine viib mängija sellisele eufoorilisele lainele, et tundud isegi vaenlaste armeede ees hirmuäratav ja peatamatu.

Lõpuks ometi on meil õudusmäng, kus hoopis mängija vastased peavad mähkmeid kandma.

1. Alan Wake 2

Pikemat aega olin veendunud, et Resident Evil 4 on mu aasta mäng. Olin selles kindel isegi peale Alan Wake 2 läbi mängimist. Kuigi mängitavus on kordades parem esimesest teosest, RE4-ga lihtsalt ei anna võrrelda ju. Sellele vaatamata ei ole ma suutnud Remedy uusimat teost enda mõteteist välja heita. Just nagu Alan ise ei suuda pääseda The Dark Place’ist, nii leian minagi end oma peas ikka ja jälle tagasi Bright Fallsi linnakeses.

Alan Wake 2 pole kõigest üks tavaline järjelugu, see on võidulugu. Mulle on alati meelde jäänud kuidas mingil ajal peale esimese Alan Wake’i välja laskmist tegi Sam Lake video, kus teatas kõigile, et kahjuks Alani lugu ei jätku, kuna ei ole piisavalt raha ja ressursse. Nüüd aga näha, et lõpuks see mäng mitte ainult ei eksisteeri, aga et on ka üks Remedy parimaid (kui mitte parim) teoseid, on midagi tõeliselt maagilist.

Remedy mitte ainult ei saanud võimaluse jätkata Alani lugu, aga ka šansi luua mängu, mida nad on alati tahtnud teha. On loodud üks pesuehtne õudusmärul ellujäämisõuduse elementidega, mis laiendab Controlis alustatud fantastilist Remedy universumit. Mäng on ka täis pisikesi detaile, mis justkui autasustavad minusuguseid fänne, kes on stuudio teoseid juba 2000ndate aastate algusest mänginud. Kes oleks arvanud, et Sam Lake’i näo ja James McCaffrey hääle kombinatsioon mind niivõrd emotsionaalseks teeb?

Parimad mängud peegeldavad minu arvates enda arendajaid ning selle koha pealt on Alan Wake 2 tipptasemel. Teos on paksult täis kõike, mis arendustiimile südamelähedane, olgu selleks filmid, muusika või isegi nende enda kultuur. Mängus on nii palju asju, mida Sam Lake on juba aastaid tahtnud teha ning näha mehe unistusi täitumas niivõrd fantastilises üllitises toob mulle naeratuse näole. Tema ning ülejäänud tiimi rõõmu, siirust ning armastust on tunda pea iga teose nurga peal.

Resident Evil 4 võib olla parem mängitavuse kohalt, kuid Alan Wake 2 on vaieldamatult tugevam kunstiteos.