Leho mängis… taas 25aastaseid kihutamisi

Jälle aasta möödas! 2023 tuhises külg ees loodetult trajektoorilt välja nagu vana muskelauto šikaanis.

Mööduva tuules proovisin taas vanu kihutamisi. Nagu 12 kuu eest, vaatan jällegi sel aastal veerandsaja aasta vanuseks saavaid ehk 1999. aastal ilmunuid. Seekord ei ole kajastatud ainult sarjadesse kuulujad, kuigi neid on tosinast mängust enamik.

Midtown Madness

Mitmed 1999. aasta kihutamised jätsin täna kõrvale, sest mingist ajast kogemused olemas. Näiteks Mobil 1 Rally Championship oli äge, aga raskevõitu. Ford Racing oli lihtsalt jama simulaator. Mälestused esimesest Driverist ei ole kuigi nostalgilised. Ülivahvat arkaadirallit V-Rally: Multiplayer Championship Editionit ei julge ma uuesti puutuda, kuna kardan nostalgiamulli lõhkemist. Minu silmis särab see Prantsuse täht siiani 1999. aasta ägedaima sõidumängu troonil ja ma ei riski selle võrratuse oreooli lõhkumisega.

Midtown Madnessit olen ka kunagi igiammu väheke näppinud, kuid kuna see kuulub mitme alamsarjaga Microsofti Madness kihutamismängude perekonda ja selle poolvendadeks on suurepärased Monster Truck Madnessid, otsustasin ka käesolevat austada uue pilguga.

Midtown Madnessil on nii mõndagi, mille üle uhke olla. See oli üks esimesi, mis üritas pärislinna äratuntavalt modelleerida ja digi-Chicagos saab ühes mänguviisis ka vabalt kruiisida. Siin on üllatavalt hea autode lagunemissüsteem, kuigi sõitmist mõjutav füüsikamudel vajab harjumist. Erinevad võistlusdistsipliine saab harrastada kümne masinaga, segamas linnaliiklus, politsei ja jalakäijad. Siin-seal esineb üllatavaid detaile, aga… kõik on ikkagi päris nurgeline ega suuda mind pikalt paeluda.

Omal ajal oli see siiski hitt ja sai veel kaks järge, kuni Microsoft Project Gotham Racingule keskendus ja hakkas Turn 10 Studios loomisega tagatoas Forza laineid ette valmistama. Mais 25-aastaseks saava mängu saab töökorda seatult alla laadida siit.

Need for Speed: High Stakes

Oot, High Stakes? Mis see veel on?

Neljas NFS oli sarjas esimene, mis oma nimest järjekorranumbri ära kaotas, kuid sellest Electronic Artsile ei piisanud. Mingil põhjusel aeti mängu nimepoliitika absurdseks. High Stakes on koduturgude, USA ja Kanada nimi. Euroopas ja mujal maailmas oli see peamiselt välja antud Need for Speed: Road Challenge nime all, välja arvatud Saksamaal ja Prantsusmaal, kus oli omakorda muu alapealkiri. Jaapanis oli sarja tiitliks aga hoopis Over Drivin’.

Neljas NFS kasutab sama graafikamootorit Need for Speed III: Hot Pursuitiga, kuid peale pildiilu parandamise toodi aastaga juurde hulga uuendusi, millest paljud saanud seeria stampomadusteks. Tehti ülipikk kampaania. Tuli virtuaalrahaga majandamine ja autode ostmine. Autosid sai hakata parendama ja seadistama. Lisaks hakkasid masinad lagunema ning remont läks tasuliseks.

Omal ajal teenis mäng rohkelt kiidusõnu, aga minu silmis on see kehvalt vananenud. Panustasin mängu mitu tundi ja selle aja jooksul ei jõudnud miski põnevaks minna. Rajad on igavad ja korduvad, sõidud liiga pikad ja vahel nürid, vahel frustreerivad. Taustamuusika on kohutav! Kasutajaliides nõme. Silmal pole ka midagi erilist nautida.

Pole kahtlustki, et mängumaastikul märgi maha tõmbamisel oli Need for Speed: High Stakes 1999. aasta olulisim kihutamismäng. Aga mulle see täna enam ei meeldi. Kui soov oma arvamust kujundada, leiab mängu töökorda seatult siit.

Test Drive 6

Kolmas Test Drive, mille tegi kunagine Inglise stuudio Pitbull Syndicate, on sarnaselt eelkäijatega päris niru. Ilmununa 1999. aasta lõpus ja kuid peale NFS High Stakesi, oli mäng juba tollal selge pettumus. Kandiline ja kole, kohutava füüsikaga, kehvade radadega ning idiootlikelt kamikazelike vastaste ja tänavaliiklejatega kihutamine pole kuigi lõbupakkuv. Jah, autovalik on suur, kuid mis sellest tolku, kui üle maailma paiknevad rajad sujuvat kimamist ei võimalda. Nagu NFSis, saab ka siin politseinikuna rullnokki püüda, aga tühja sellest.

Test Drive 6 halvaks nimetamine oleks selge tagasihoidlikkus.

Sports Car GT

Image Space Incorporated ütleb midagi ehk virtuaalse võidusõidu simulaatorite süvafännidele. See on firma, mille tehnoloogia on aluseks ka proffesionaalste võidusõitjate treeningsimulaatorites. Tänapäeval on masside videomängundus simulaatorimaailma tipptegija jaoks tagaplaanil, aga kui nad sellega veel tihedamalt seotud olid, lõid nad sellise pisikese brändi nagu rFactor. Jep, USA firma on oma ala raskekaallane.

 

Nende esimene ringrajasimulaatormäng oligi Sports Car GT, mille mootor GMotor 1 hakkas arenema rFactori poole. Nii et ajaloolises mõttes on kevadel 1999 Electronic Artsi poolt välja antud mäng oluline.

Mina siit meelelahutust aga ei leia. Kuigi pilt on üllatavalt kena ja füüsika hämmastavalt hea, on see siiski tõeline simu. Mõned ringid veeresin ning veendusin, et tegu on minu huvist ja oskustest üle loksuva mänguga. Kes soovib aga ajaloo verstaposti ise vaadata, leiab mängu tänastele arvutitele töökorda seatult siit.

Swedish Touring Car Championship

Rootsi stuudio DICE ehk Digital Illusions CE on täna tuntud kui Battlefieldi seeria tegija, kuigi aeg-ajalt tehakse mõne muu nimega märul ka. Aga enne, kui DICE omandas stuudio Refraction Gamesi ja sai sellega endile tulistamismängude tegemise kompetentsi, keskendus DICE kihutamismängudele. Swedish Touring Car Championship oli nende kolmas sõidumäng.

Midagi maadraputavat selles ei olnud siis ega ole ka nüüd. Pilt, heli ja füüsika on heal juhul rahuldavad. Sõitmine kuni 15 konkurendiga on keerulisevõitu, sest pika harjutamiseta ei taha sõidukid eriti ringrajaasfaldil püsida. Kesine ja unustusväärne mänguke.

Spirit of Speed 1937

Mulle meenub ainult paar mängu, kus olen pidanud võidu ajama 1930ndate ringrajasõidukitega: 2002. aasta Mafia originaalis selle üldiselt vihatud missioonis ja 2009. aasta The Saboteuris. Nood mõlemad on aga avatud maailmaga märulid. Võimalik, et selle ajastu kihutamist on veel kuskil kajastatud (näiteks rFactoris), aga kindlasti pole see olnud populaarne. Huvitav, miks?

Spirit of Speed 1937 pakub omapoolse vastuse. Sest tollaste terasratsude kiirenduse ja pidurdamise võimed olid pehmelt öeldes kesised! Samas – kuna mäng näitab ka, nagu oleks tolle aja vormelitel (siin esindatud 15) olnud pinballi masina füüsika – pole Spirit of Speed võibolla just kõige ausam representatsioon.

Tundub, et Walesi stuudiol Broadsword Interactive’il oli kiire, sest mõningase lisatööga saanuks mängu lõbupakkuvaks muuta. Lisaks eelmainitule võinuks madalakvaliteedilised ja monotoonsed mootorimürad nüansirohkemad olla. Suureks probleemiks on ka liimised teeääred. Kui kasvõi ühe rattaga piiridest välja lähed, on kogu sõit mokas. Andestamatus ei ole lahe.

Kindlasti pole Spirit of Speed 1937 tänastest halvim. Näiteks on osa üheksa raja ümbruskondadest oma aja graafika kohta kütkestavad.

Dirt Track Racing

NASCAR väikestel mudaradadel – see võiks anda mängust hea ettekujutuse. Igavad ja lühikesed ovaalrajad võimaldavad küll neljarattalistel omavahel rohkem puksida, aga midagi ägedat siin pole. Juhitavus ja füüsika on okeid, aga keskkond, kus neid kasutusel, liiga monotoonne.

Tõenäoliselt oli see juba ilmudes säästumäng, aga kuidagi sai Austraalia stuudio Ratbag Gamesi mäng veel mitu järge.

Sega Rally Championship 2

Ega ma Sega Rally esimese tuleku tulemisest arvutile väga vaimustunud polnud, kuid proovimiseks võtsin siiski ka teise osa käsile. Arvutile ilmus Sega Rally Championship 2 1999. aastal ja järgis esimese osa valemit, kuid pakkus rohkem rallikaid ning ringradasid.

Mulle närvilise muusika ja tõmbleva mängitavusega Sega Rally endiselt ei sobi, kuid kui kellegi huvi proovida seda kiiret ja äkilist kimamist, siis täiesti tasuta võimalik.

NASCAR mängud

USA-s arusaamatult populaarne võidusõidusari NASCAR oli 1999. aastal mängumaastikul naeruväärselt ülekasutatud bränd. Ainuüksi arvutile ilmus lausa kuus selle logoga mängu, kolm neist EA, kolm Sierra väljastatud-levitatud. Ehk oli asi selles, et NASCAR oli just pidanud 50. sünnipäeva ja populaarsust kogunud?

Arvestades, et eelmise korra NASCARi proovimine jättis mind külmaks, ei saa ma ise ka aru, miks ma taas sellesse jääauku ronisin. Võibolla seetõttu, et vaatasin just nii „Days of Thunderit“ kui „Talladega Nights: The Ballad of Ricky Bobbyt“?

Igatahes proovisin kahte EA/Stormfront Studiose ning kahte Sierra/Papyrus Design Groupi simulaatorit. Nii EA Sportsi NASCAR Revolution ja NASCAR 2000 kui Sierra NASCAR Racing 3 ja NASCAR Legends on kõik igavad ringiratast tiirutamise simulaatorid.

Koledavõitu peale selle, kuigi EA omad on veidi siledamad. NASCAR Revolution eristub teistest sõidu ajal lobiseva kommentaatori poolest, mis on päris lahe ja lisab grammi võrragi kütkestavust. NASCAR Legendsi omapäraks on rajad ja masinad 1970. hooajast.

Üritasin tööle saada ka EA/FarSight Studiose Nascar Road Racingut, kuid uuemad arvutid ei meeldi sellele tarkvarale absoluutselt. Videote põhjal tundub, et mäng on midagi väga kohutavat nagunii, nii et pole muret.