Indie-mängud on demod tagasi toonud ja ma ei saaks olla õnnelikum

Nooruspõlve üks vahvamaid mälestusi on see, kuidas peaaegu iga nurga pealt prooviti sulle uute videomängude demosid pähe määrida. Näiteks hommikuhelveste seest sain oma esimese jalgpallimängu kogemuse UEFA Euro 2000 näol.

Ühtlasi anti toona välja mitmesuguseid mängude kogumikke. Nii pärinevad ka minu DOOMi ja lihtsalt jumaliku Fury3, kus ma kujutasin ette, et sõdin goa’uldide vastu, elamused Windows 95 mängude kogumikult, kus sai justkui muuseumis ringi jalutada ja erinevaid mänge ette võtta.

Seda enam läks vahepeal päris nukraks, kui demod peaaegu täielikult ära kadusid. Õnneks on viimastel aastatel trend pöördunud ja isegi mitmed suured AAA-mängud pakuvad võimalust enne selle soetamist end proovida. Arvestades mängude hindu, on see igati tervitatav.

Samas on muidugi küsitav, et kas suurte mängude demomine midagi teose kohta süvitsi üldse avaldab. Isegi tutorial’id on mõnel mängul tunniajased. Seevastu indie-mängude proovimine on hoopis teine elamus. Ka poole tunniga saab enamuste pisikeste teoste olemuse üsna põhjalikult läbi hammustatud.

Selles osas on Xbox väga tublit tööd teinud, korraldades just eraldi väikestele iseseisvatele arendajatele mõeldud üritusi. Jättes kõrvale suured AAA-mängud, mida niikuinii kõik ootavad, on võimalik tutvustada inimestele palju muud. Hulganisti mänge, millest muidu igapäevases meediaruumis midagi ei kuulekski!

Möödunud aastal korraldas Xbox mitu demoüritust, mille käigus paiskasid proovimiseks terve portsu väikeste iseseisvate arendajate mänge. Nii õnnestus mul aasta jooksul koguni umbes 40 teost katsetada, millest igaühel mingi oma kiiks.

Kui paremat ei pakuta…

Jah, muidugi langes valdav osa pigem geneerilistesse kastidesse teoste hulka, millesuguseid aastakümnete jooksul juba hulganisti ilmunud.

Näiteks pinball’i mängud, mida mõni tootja siiani täisregulaarsusega vorbib, lootuses avastada midagi sama menukat nagu seda oli Space Cadet. Või klassikalise võidusõidumängu sugulane New Star GP, kus saad pikslirämpsuse vormeliga labast AI-d alistada.

Oli ka uudseimad teoseid. Nii häid kui ka halbu. Kõige lootusetum katsetus tundus Space Boat, mis näis olevat High on Life’ist inspireeritud hallutsinogeense maailmaga seiklusmäng.

Holy Gosh Darn oli aga üldse mingi veider mölasimulaator. Või noh, oli sinnamaani kui palju ma seda jaksasin mängida. Mehaaniliselt olid seal aja edasi-tagasi kerimisega seotud dialoogivalikud, kuid seda kõike saatev rõhutatult labane-koomiline jutt ei lasknud mul isegi demo lõppu ära oodata.

Seevastu veidi vahvam kogemus oli Battlecakes, lastemultika stiilis rollimäng, kus seikled muffinitest koosneva grupina ja läbid DnD stiilis käigupõhised võitlusi.

Aga kogu selle massi sees oli ka mõni teos, mis päriselt meelde jäi ja ühel päeval isegi valmis mänguna ootamist väärib.

Neid tasub isegi mängida!

Inkulinati on keskaegsetest manuskriptidest inspireeritud käigupõhine strateegiamäng. Kogudes tindiga joonistatud maailmas loomi, läbid raamatu lehtedel erinevaid lahinguid, lukustad lahti erivõimeid ja lahendad erinevaid ülesandeid.

Kickstarterist tuule tiibadesse saanud mängu kunstistiil on üks ühele võetud 13. sajandi pärgamentidelt. Kindlasti väärt proovimist ajaloohuvilistele, kes soovivad koerte, kasside ja jäneste abiga tigusid alistada.

Chessarama on mõistatus- ja strateegiamäng, mille keskmes on, üllatus-üllatus, male. Olgu selleks siis jalgpallimäng, põlluharimine või midagi muud – neid kõiki tuleb mängus lahendada kasutades malendeid ja nende traditsioonilisi käike.

Vahva mäng, mis läheneb klassikalisele lauamängule uue nurga alt. Ja vähemalt demo põhjal tundus, et need mõistatused on jõukohased ka päris noortele mänguhuvilistele.

Üks huvitavamaid demosid oli Boxville. Tegelikult on see mäng teistel platvormidel juba aastate eest ilmunud, kuid eks nüüd oli Xboxi kord. Tegemist on seiklusliku mõistatusmänguga, kus tinapurgid seiklevad karpidest ehitatud linnas.

Kuigi mängu kunstilisest poolest kumab selgelt läbi asjaolu, et see on loodud sõjast räsitud Ukrainas, on selle üldine meeleolu siiski rõõmsameelne. Erinevalt eelpool mainitust on selle mõistatused siiski veidi rohkem nuputamist nõudvad ja võivad kohati pakkuda isegi väljakutset.

Boonusena mainiks veel ära sellise teose nagu Dinosaur Fossil Hunter. Mitte sellepärast, et see midagi erilist oleks olnud, vaid seetõttu, et lihtsalt lapsele avaldas see enim muljet.

Mäng seisneb täpselt selles nagu ka nimi viitab. Sõidad autoga väljakaevamisele. Otsid üles ja kaevad välja kive, mille seest hakkad siis kivistisi välja toksima ja puhastama. Lõpetuseks tuleb need ilusti õigesti kokku panna ja muuseumisse näitusele sobivalt välja panna.

Välimuselt meenutas see muidugi pigem midagi lapsepõlvest kui kaasaegset teost. Ja ka lapsele sai poole tunniga selgeks, et käsitsi kõike teha on tüütu ning parem on saata kivid laborisse automaatsesse töötlemisse. Tehke sellest omad järeldused.

Eks nii mõndagi toredat leidus veel. Eelkõige teoste seas, mis mingil kujul juba varasemalt ilmunud ja oma menu tõttu nüüd ka Xboxile jõudnud.

Kuid kokku võib selle asja võtta nii, et kindlasti tasub võimaluse korral just indie-demosid proovida. Midagi see ei maksa ja võimalik, et lihtsa meelelahutuse käigus avastad mõne pärli.

Mina igatahes jään ootama järgmisi indie-pidusid.