ARVUSTUS: Like a Dragon Gaiden: The Man Who Erased His Name

Kas teil on meeles Kazuma Kiryu – Yakuza (nüüdseks Like a Dragon) seeria pikaajaline peategelane, kelle lugu sai läbi sarja kuuendas mängus? Noh, unustage see vend ära, sest just nagu Judgmentis ja Yakuza: Like a Dragonis on Ryu ga Gotoku stuudio uusimas teoses uus peategelane, veidralt tuttava nimega Joryu. Hmm…

Like a Dragon Gaiden: The Man Who Erased His Name on vaatamata oma pikale pealkirjale lühike vahepeatükk, mis leiab aset peale kuuendat osa ja samaaegselt Yakuza: Like a Dragoniga. Kuigi antud üllitises on vähem sisu ja lühem kestus kui tavaliselt, pakub Gaiden piisavalt tegemist, et õigustada enda eksistentsi eraldiseisva mänguna.

Gaiden räägib Joryust – mehest, kes (nagu pealkiri viitab) loobus oma pärisnimest. Oma eelmises elus oli ta mees, kes suutis lõpuks nii paljudele varvastele astuda, et ei jäänud muud üle, kui lavastada oma surm ja liituda Jaapanit varjudest juhtiva Daidoji-nimelise salaorganisatsiooniga. Talle anti uus nimi ning ta veedab oma päevi täites rühma heaks erinevaid ülesandeid. Ühe rutiinse valvemissiooni käigus aga rünnatakse Daidojit ja Joryut ning ründav grupp näib olevat teadlik mehe eelmisest elust. Lisa sellele asjaolu, et Joryu ülemus rööviti, ning meie kangelane on sunnitud naasma Jaapani allilma – kohta, mille eest ta on kogu hingest üritanud põgeneda.

Gaideni lugu on paradoksaalselt kompleksne, aga saamaegselt udupeen. Palju keerukust lisab asjaolu, et tegevus leiab aset paralleelselt Yakuza: Like a Dragoni narratiiviga, mis lõpu poole muutub labürindilikuks vandenõuks, nii et kui antud peatükk pole läbitud, võib palju toimuvat segaseks jääda. Samaaegselt on Joryu enda teekond üsna lühike ja keskpaigas natuke veniv. Suurem osa teosest keskendub ühe spetsiifilise kurjami tagaajamisele, millest paar sammu oleks saanud ära jätta, ning ülejäänud olulised hetked narratiivis leiavad aset alles viimastel tundidel.

Siinkohal on aga abiks mängu lühem kestus, sest vaatamata sellele, et narratiivi on veidi vatti juurde pandud, ei ole seda piisavalt, et see loo ära rikuks. Tasub ka mainida, et teose viimased tunnid on tõeliselt fantastilised ning nendes leiavad aset mõned parimad momendid kogu frantsiisis. Kui keskenduda loole, saab teose läbida umbes 10-15 tunniga, aga kui sukelduda erinevatesse kõrvaltegevustesse, mida mäng pakub, võib see tundide arv isegi 30ni ulatuda!

Vaatamata sellele, et tegemist on kõrvalpeatükiga, pakub Gaiden mängijale nii mõndagi, mis siis, et natuke kompaktsemas pakendis. Keskseks tegevuspaigaks on Sotenbori, mis on ilmunud mitmes teiseski Like a Dragoni mängus, kuid seekord on antud rajoon pandud luubi alla. Joryu saab tuttavaks neiuga nimega Akame, kes valdab hiiglaslikku infovõrgustikku, mis läbib kogu Sotenborit. Ta annab meie peategelasele erinevaid tööotsi, tänu millele mängija mitte kõigest ei tutvu linnaosa endaga, aga ka selle elanikega, olgu nendeks kodutud või jõukad ärimehed.

Kuigi paljud Akame ülesanded on üsna lihtsakoelised ajaraiskajad, on nende seas ka palju põnevat, nagu näiteks missioonid, mis viitavad eelmistele mängudele või isegi viivad Joryu kokku nii mõnegi tuttava näoga. Mitmed kõrvaltegevused, olgu need pisemad asjad, nagu mahjong ja shogi, või suuremad ettevõtmised, nagu mudelautodega rallimine, on ka siin esindatud. Erilisi kiitusi väärib võitlusareen, mis on terve seeria vältel vist ainult kahel korral nauditav olnud ning ma võin rõõmuga öelda, et Gaideni oma oli üks nendest kordadest.

Loomulikult poleks see Ryu Ga Gotoku stuudio poolt tehtud mäng, kui iga tänavanurga peal poleks jõuk tülinorijaid, kes tahaksid mängija käest kannaga näkku saada. Õnneks on Joryul seda võimalik väga mitut moodi pakkuda! Taaskord vaatamata asjaolule, et Gaiden ei ole täismahus Like a Dragoni mäng, on võitlussüsteem nii mitmekülgne, et rivaalitseb eelmiste peatükkide molliandmistega. Kuigi Lost Judgmenti Yagami on selles mängumootoris ikka kaklemiskunn, ei ole Joryu temast kaugel maas.

Kui läheb andmiseks, on Joryul kaks võitlusstiili. Esimene on Agent – kiire stiil, kus Joryu kasutab erinevaid Daidoji salarelvi, et isegi kõige suuremad vaenlaste jõugud kõigest paari hoobiga kontrolli alla saada. Nagu mingi animeversioon James Bondist, on meie peategelase kasutuses traat, millega vaenlasi enda poole tõmmata või eemale visata; droonid, mida saab endale appi kutsuda; plahvatavad sigaretid; ja isegi rakettkingad!

Teine variant on võrdlemisi lihtne Yakuza – natuke aeglasem, kuid tunduvalt jõulisem stiil, mis on kõige efektiivsem üks-ühele kaklustes. Kuigi Yakuzal puuduvad erinevad salarelvad, mis teevad Agenti nii lõbusaks, on tolle stiili jõulised hoobid ja plahvatuslikud Heat Action eriliigutused ka väga rahuldustpakkuvad. Samuti on Joryu erinevad rusika ja jalahoobid ning võtted selles stiilis kuidagi tuttavad… Hmm…

Nagu pea kõik parimad Like a Dragoni mängud suudab ka Gaiden motiveerida mängijat pea kõiki tegevusi vähemalt proovima, sest kõik mida mängija teeb, saab autasustatud kas siis raha või Akame punktidega (efektiivselt selle teose kogemuspunktid). Nendega saab osta Joryule uusi võimeid, kaitsevahendeid ning isegi riideid. Esimest korda seerias on mängijal võimalik oma tegelase riietust veidi mudida ning tänu sellele võib Joryu teha kas maailma sarmikamaks salaagendiks või talle lihtsalt panna jalga sandaalid, arendaja logoga T-särk ja pähe suur apelsininägu.

Nagu kõik Dragon mängumootori teosed, näeb ka Gaiden välja fantastiline vaatamata väiksemale eelarvele. Audio ja visuaalkülje staar on aga kindlasti heliriba, mille erinevad bossivõitluse palad lisavad nii palju igasse madinasse. Muusika särab eriti just eelpool mainitud viimaste tundide jooksul.

Ryu ga Gotoku stuudiol on minevikus olnud palju probleeme pisemate mängudega – olgu selleks Kiwami 2ga kaasa tulnud Majima Saga, mille mängitavus oli pea olematu; või Fist of the North Star: Lost Paradise, mis oleks funktsioneerinud fantastiliselt väiksema vahepeatükina, kuid mis oli nii palju vatti täis topitud, üritades meeleheitkult saavutada sama kestust, mis teised mängud seerias. Kaito Files ja nüüd siis Like a Dragon Gaiden aga tõestavad, et mõnikord on väiksemad, lühemad ja fokuseeritumad teosed need, mis jätavad kõige parema mulje!

Loodetavasti näeme me Joryut millalgi jälle… Hmm, ilma prillideta näeb ta kuidagi tuttav välja… OOTA, MISASJA!