Ludoloogia logi: FPSid Teisest maailmasõjast

8. mail tähistatakse paljudes riikides Võit Euroopas päeva. Me ei hakka praegu vaidlema, et see on Võidupüha ja 9. mail, sest idanaabrite nimetused ja arvamused meile korda ei lähe, eks. Igatahes andsid natsiväed siis liitlastele alla ja suur sõda hakkas läbi saama.

Mängisin mitmeid Teise maailmasõja teemalisi FPSe ja tekkis omajagu arvamusi.

Call of Duty: Vanguard

Jah, on raske teha Teise maailmasõja teemalist tulistamist, mis oleks uudne ja kõnetaks laia mänguriterühma. Sledgehammer Games loobus isegi üritamast. Stuudios vaadati korra, mida juba tehtud on – nii Call of Duty sarjas kui mujal – ning valis peotäie stampkohti ja -tegevusi.

Üksikosa kampaanias tuleb rünnata, snaiperdada ja hiilida; lõhata, lennata ja vangi langeda; põgeneda, noaga vehkida ja kurvastada lähedaste kaotuse pärast. Normandiasse dessanteerudes külastatakse kaevikuid ja kaldakahurite punkreid. Hamburgis tutvutakse raudtee- ja allveelaevataristuga. Madistatakse veel talvises Stalingradis, rusudes Berliinis, Vaikse ookeani pisisaarte padrikutes ja Põhja-Aafrika kõrbetes. Sama vähe nähti vaeva looga, kus kummalise kooslusega grupp liitlaste parimaid saadetakse natside salaprojekti uurima.

Kuigi midagi uut pole suudetud välja mõelda, on vanade elamuste uuesti kordamine kena pildiga kah okei. Üksikosa on parajalt lühike ja igavus ei jõua peale tulla. Zombide- ja mitmikosa mind ei huvita, aga lisaväärtuse leidsin siiski – vaheklipid on küll tehniliselt üllatavalt nägusad!

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Nagu filmide ja raamatute puhul, on ka suurmängudel tihti roll näidata suunda, mille poole mitmed kopeerijad kappama asuvad – eeldusel, et asi on edukas. Aga Vanguard ei olnud. Kindlasti ei jäänud see kahjumisse, kuid ei täitnud ka Activisioni müügiootusi. Väljaandja nentis ka ise, et küllap oli innovatsiooni vähe.

Jah, uuenduslikuks ei saa nimetada ajaloo tõepärasuse lörtsimist sobimatutes aspektides ning lisaks laseb mäng endale jalga rassiküsimustes seisukoha võtmisega. Call of Duty: Vanguard jäi lihtsalt järjekordseks Teise maailmasõja tulistamiseks.

Easy Red 2

Esimene Easy Red mulle ei meeldinud. Unity mootoril lonkav kole ja närviajavalt kohmaka mängitavusega FPS oli kohutava tehisintelligentsiga, kehva heliga ja üleüldse ligadi-logadi.

Aga Amadei Marco Corvostudio ei visanud püssi põõsasse, vaid tegi hoopis järje. Mõnevõrra kvaliteetsema, kuigi nurki on ka siin silumiseks lõputult. Idee on sama – võrgumadinalikel kaartidel vallutada punkte, kas bot’idega või inimestega võrgulahingutes.

Üllatav on mängu mastaapsus. Koos DLC-dega  on kaarte kümneid ja kümneid ja kümneid, nii idarindel, Lääne-Euroopa lahingutest, kui Vaikse ookeani tandril. Sõdida saab mõlema poole eest, kaitstes või rünnates, erinevates sõduriklassides ja kasutades ka masinaid. Kaardid on üldiselt suured ja keskkonnaobjektid purunevad. Tehisintelligents jätab endiselt soovida, aga helikülg on täitsa okei.

Sisu on palju ja mängu saaks matta minu kolmest lõputult rohkem tunde, et käia kõikjal ja näha kõike. Aga selline lahinguvälja-märul minuga eriti ei haaku ja liigun edasi.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Easy Red 2 näitab, kui palju suudab mõne abilisega üksik arendaja. Mäng on kiita saanud ajaloolise täpsuse eest ja muljetavaldav on selle tugi. Juba aastaid saab mäng pidevalt uuendusi ja lisapakke.

Warrior Paint – 2005 GOTY Edition

Päris. Kummaline. Tulistamine. Veerandtunnipikkune FPS punaarmeelasest, kes kaevikus ja varemetes Saksa armee vastu peab saama. Vanakooli väljanägemisega ja ülimalt minimalistlik. Kuid omamoodi lahe!

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Kuigi petturluse piirimail, on mängul siiski huvitav taktika nimega! Tegelikult ei ilmunud 2005. aastal sellise nimega mängu ja veel vähem on see mingi Game of the Year versioon. Aga pilku püüab.

Hidden and Dangerous Deluxe

Hidden & Dangerous saab tänavu juulis 25aastaseks ja suur tähtpäev on tänase Teise maailmasõja tulistamiste artikli põhipõhjuseks. Olen mängule ammuilma teist võimalust anda tahtnud, sest sarja teine osa valmistas mulle 20 aasta eest hulga rõõmu.

Aga nii väga, kui soovisin, et Hidden & Dangerous mulle meeldiks, sain samavõrra valusalt pikki näppe. Mäng on brutaalselt raske oma hullult täpsete vastaste ja kohmaka juhtimisega. Viimase alla läheb suurem osa ajast.

Põhimõtteliselt saab oma rühma liikmeid kontrollida nii esimese kui kolmanda isiku vaatest, aga kummalgi juhul pole see sujuv. Kõik liigutused on tänases mõistes harjumatult hüplikud ja kasutajaliides ebaintuitiivne. Mäng ei andesta sulle, kui oled nii loll, et jääd kauges udus peaaegu nähtamatu sõduri kuuli ette. Siin pole mingeid ravipakke leida või kaasa võtta ega väliarsti tiimis. Surm on jäädav, kuni varasema salvestuse laadimiseni.

Mängus on küll hulga häid ideid (näiteks kaardil kaaslaste käsutamine), kuid uuemad mängud on kõiki neid paremini implementeerinud. Hidden & Dangerous näitab ka tehniliselt iganemise märke. Juhtimisnupud ei salvestu alati mängust väljas käies, laiekraani resolutsioon võib sihiku ja nupud asukohast mööda nihutada ja esineb muid veidrusi. Osad puudused lahendab fännide loodud parandus, kuid kardinaalset muutust mugavuses see ei tee.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Hoolimata sellest, et ma ei saanud sellega ühele lainele, on Hidden & Dangerous tänastest mängudest kindlalt kõige olulisem. See oli esimene Teise maailmasõja teemaline taktikaline tulistamine ja esimene Euroopas tehtud taktikaline tulistamine. Ka üldiselt oli see militaarsete taktikaliste tulistamiste teerajaja, sest vaid suure lombi taga jõudsid varem ilmuda mõned üksikud, nagu Tom Clancy’s Rainbow Six ja Spec Ops: Rangers Lead The Way.

Hidden & Dangerous tegi 2000ndate alguses Illusion Softworksi tükiks ajaks Tšehhi usina mängutööstuse lipulaevaks, tuues kaasa Mafia sarja ja mitme teise olulise mängu loome. 2007 otsustati end aga 2K-le maha müüa, misjärel kärbiti stuudio tiivad lennuvõimetuks ja Tšehhi lippu jäi kõrgeimal hoidma Bohemia Interactive.

Lisaks on Hidden & Dangerous suurepärane eeskuju kõigile järgede vorpijatele. Hidden & Dangerous Delux (koos lisapakiga) muudeti veidi enne Hidden & Dangerous 2 ilmumist promona vabaks ning tasuta on see siiani.

Brothers in Blood: WW2 Co-op

Brothers in Blood: WW2 Co-op on tänasest valikust kõige uuem mäng, kui arvestada, et see tuli Steamis Early Accessist välja alles veebruaris. AGA – mängu arenduse kallal pole sõrmegi liigutatud 3 aastat! Ja enne sedagi on see vaevalt algeline ja katkine mängutegemisekatsetus.

Mäng reklaamib end koostöötulistamisena, aga loomulikult pole võrgus kedagi ja sõpradel seda osta soovitada oleks piinlik. Käkk, mida praegu müüakse 8 euro eest, on kergelt öeldes petukaup! Siin on nii palju vigu ja kohmakusi, et see ei küündi isegi alfaversiooniks.

Ma saan aru, et Happy Dog Interactive on olnud üksikarendaja, aga ikkagi pole mõtet kuue kaardiga mänguhakatist välja lasta, kui isegi kõik nupud ei tööta, kaduma minevast sihikukursorist ja graafikavigadest rääkimata.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Noh, mäng näitab, kuidas Unreal mootori tasuta kasutamine on küll heaks õppevahendiks, aga kuidas ka petturid seda kuritarvitavad. Sellised mängud panevad soovima aega, kui Steam kontrollis, mida avaldati.

A Front Too Far: Normandy

Kole pilt. Kohutav häälnäitlemine. Halb relvade kasutus. Nõrk tehisintelligents. Ebamugav inventarihaldus. Loll salvestussüsteem. Nurgeline maastik ja nii jube füüsikamudel, et sõidukid on peaaegu kasutamatud.

Unity mootor on optimiseeritud vastukarva, ehk mäng jookseb kehvalt. Igasugu vigu on tohutult ja ma oleks pigem üllatunud, kui ma kaardilt EI oleks välja kukkunud.

Ent nii algeline, kui Itaalia arendaja Corvostudio 2018. aasta üllitis ka pole, on vaid kahe mehe poolt tehtud mängul mõned tugevad aspektid. Näiteks on ajakohane muusika päris hea.

Põhitrumpideks on aga mängu idee ja avatud maailma lähenemine! Lugu räägib enne Normandia dessanti langevarjuga sakslaste tagalasse visatud eriväelase mürgeldamisest, kes Prantsuse vastupanuliikumisega koos töötades sakslaste elu kibedamaks muudab.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

A Front Too Far: Normandy on küll sama ebaloogilise nimega, kui see on ebakvaliteetne, kuid see pani mu mõtted veerema. Mäng teadvustas mulle, mida ma tahan ja selleks on sarnase eeldusega Far Cry laadne FPS. Oi, selline Teise maailmasõtta vaenlase tagalasse paigutatud avatud maailmaga ilus, efektne, detailsem ja läbimõeldum guerrilla-lahingute märul võiks lahe olla!

My Worst Day WW2

Natsid ronisid teatavasti ka Norrasse ja on omajagu mänge, kus on saanud neid sealt välja juurida. Üks omapärasemaid on totra nimega My Worst Day WW2, mis paneb mänguri väljamõeldud Norra saarekesele üksiku sabotööri rolli.

Elu ei saa seal lihtne olema. Saar kubiseb lumeväljadele peitunud sõduritest, keda on üliraske avastada ja kes on kuratlikult täpsed, samal ajal kui mängija maadleb tillukeste kujude ebasujuva sihtimisega. Lisaks püüeldakse realismi poole, rakendades kuulide ballistika mudelit.

Minu kannatus kaua vastu ei pidanud. Põhiülesanne – suurte rannikukahurite hävitamine – jäi täitmata, sest mäng on üliaeglane ja halastamatult raske. Samal ajal on see kohmakas, igav ja tänaseks koledavõitu. On lahe, et saar on avatud ja liikuda saab igasse suunda, kuid aeglane liikumine muudab lumise saare liiga suureks. Pikad ühest kohast teise kõmpimised tühjadel väljadel on üheaegselt ohtlikud ja tüütud.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

My Worst Day WW2 oli mitmes mõttes pioneer. Mängu tegi vaid üks mees, mis 2005. aastal ei olnud sellise skoobiga mängu puhul kaugelti tavapärane. Lisaks ujus norrakast arendaja Rune Trollebo suuresti vastuvoolu. Mäng võttis (minu meelest liigselt) inspiratsiooni militaarsimulaatorilt Operation Flashpoint, jäädes niiviisi nišitooteks. Ning et levimus veelgi piiratum oleks, oli mänguke ametlikult saadaval ainult oma kodulehel.

Oli, sest hiljuti on mwdgames.com maha võetud. Suuremad nuhkijad leiavad mängu viimase versiooni 1.99e netist siiani üles, aga kas on mõtet? My Worst Day WWII on küll kurioosne teepost, kuid mänguna aegunud.

Overdose WW2

Kas 1 euro 1-tunnise mängu eest on aus hind? See võib nii olla, AGA MITTE SELLE PUHUL SIIN! Overdose WW2 on algeline, kole ja vigane FPS, mis 90ndate mängude jäljendajana heidab möödanikule halba varju. Nii kohutavaid mänge polnud ka tol ajal kuigi palju.

Mingist kvaliteedist ei saa üheski aspektis juttu teha. Ainult probleemidest. Siin saab igal pool keskkonda kinni jääda või tasemelt välja kukkuda, vastased lasevad läbi seinte ja peituvad objektide sisse, relvade täpsus on pehmelt öeldes kaootiline ning mäng jookseb laadimisel kinni.

Mingit lugu mängu sees ei jutustata. Tegelane X lippab mööda rusudes linna ja kõmmutab natse. Kaheksanda taseme lõpus ähvardatakse lisaga, aga ei usu mina, et see petuarendaja oma kiirelt kokku klopsitud käkerdisele peale nii pikka viivitamist midagi enam lisab. Ega polekski mõtet.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Tuntud on ütlus, et on vaja halbu asju, et head ära tunda. Nojah, tõsi, aga võibolla nii halbu ikka poleks tarvis. Õnneks ei jäta see madalasordiline kõnts kuigi suurt plekki maha.

W.W.II Operations: Desert Front

Nagu Overdose WW2, on ka see tehtud nigela FPS Creatoriga, kasutades samu graafilisi elemente. Siingi saab keskkonnavormidesse kinni nakkuda ja mängitavus pole kuigi sujuv. Kuid siiski on see valmistatud suurema hoolega kui Overdose. Põhja-Aafrika tandrile keskendunud mängu tasemed on oluliselt mitmekesisemad, on rohkem relvi ning lisatud on isegi vaheklippe ja kõnetööd.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

On omajagu tasuta modifikatsioone, aga peale taktikalise Hidden & Dangerousi ei meenu mulle praegu ühtegi teist Teise maailmasõja teemalist üksikosaga iseseisvat tulistamist, mis oleks saadaval tasuta, ja selle eest Warlines Studiose ees müts maha.

Hea uudis on, et selle lühikese ja algelise tulistamise eest ei pea tingimata maksma, kuigi autorid oleksid annetuse eest tänulikud. Kui neile raha kinkida, saab võibolla kunagi valmis ka pooleliolev järg WW2 Operations Lions on The Desert Front.