Star Wars Outlaws – vigu täis, kuid samas tuttav ja turvaline valik

See ei ole arvustus. Ma olen Star Wars Outlaws seltsis veetnud umbes 10 tundi ning selle jooksul olen vaevu pinda kraapinud. Mul on veel mitmeid planeete avastada, ülesandeid teha ja lugusid avastada. Ometi pean mõned mõtted kirja saama enne, kui need ununevad.

Tegemist on kolmanda isiku vaates seiklusmäruliga, mis viib peategelase Kay Vessi rännakule üle kogu kosmose. Muidugi on külastatavate planeetide seas ka Tatooine, sest muidu poleks fännid õnnelikud.

Samas pole ma esimese kümne tunni jooksul näinud ühtegi valgusmõõka. Hoian pöidlaid, et Kay rännakud hoiduvad tuttavatest elementidest piisavalt kaugele. Stormtrooperid nende hulka ei kuulu, sest muidu poleks ju kedagi tulistada.

Minu senine mängukogemus on olnud piisavalt nauditav. Olen peamiselt keskendunud esimese suure planeedi Toshara avastamisele, sõitnud seal ringi enda hõljuktsikliga ning tulistanud laserpüssiga pahade poole. Olen kohanud mitmeid koloriitseid tegelasi, kellest pea igaühel mulle anda mõni suurem või väiksem ülesanne. Mõned tunnid on kulunud ka hasartmängude alla.

Üheks intrigeerivamaks asjaoluks Star Wars Outlaws juures on erinevad kriminaalsed organisatsioonid ja nendega manipuleerimine. Näiteks valitseb Tosharal Pyke’ide sündikaat, kuid Crimson Dawn ja ka Huttide kartell ihuvad valitsejatroonile hammast. Valitsevas pingelises olukorras on Kayl võimalus piimalt korralik koor, noh, koorida.

Nimelt saab neiu soovi korral igalt organisatsioonilt missioone saada. Ka on võimalik mõnikord poole pealt ümber otsustada, milline seltskond tegelikult kasu saab. Näiteks annab Crimson Dawn Kayle  ühel hetkel ülesande Pyke’idele korralik häda kaela saata. Kui aga mängija seda soovima peaks, võib ta murdepunktis otsustada, et hoopis Crimson Dawn ise on see, kes kannatab.

Sellega mõjutab Kay oma reputatsiooni vastava organisatsiooni juures, mis omakorda määrab selle, kuivõrd vabalt ta kuskil liikuda võib, kui hästi või halvasti temasse suhtutakse, palju ta erinevate kaupmeeste juures soodustust saab ning muud säärast. Üldiselt ei ole tegemist teab mis uudse süsteemiga, ent pealiskaudsusest hoolimata on see mulle enim pinget pakkunud.

Mängitavus on täpselt see, mida ühelt avatud maailmaga kolmanda isiku vaates märulilt oodata võiks. Saab kõmmutada, saab hiilida, saab asju lahti muukida ja häkkida. Viimati mainitud tegevused sisaldavad endas minimänge, mis võrdlemisi tüütud ja/või mõttetud, sest nendes ebaõnnestumine tähendab reeglina lihtsalt seda, et raiskad pisut enda aega.

Kõik tegevused on piisavalt rahuldavad. Tulistamine on hea, aga mitte midagi erilist. Ronimine on hea, ent näiteks Star Wars Jedi seeria on seda tunduvalt paremini teinud. Hiilimine on hea, aga pealiskaudne nagu kõigis teistest mängudes, kus sa võid, aga ei pea hiilima… kui jätta välja fakt, et siin mängus sa tegelikult pead vahel hiilima.

Ubisofti mängu kohta ei paista see klassikaline Ubisofti struktuur liialt läbi. Nii võibki teose autor ununeda. Õnneks meenutavad seda päris mitmed tehnilised apsud, mis eelkõige just nende avatud maailmaga mängudest tuttavad. Minu hõljuktsikkel on mu eest ära sõitnud, ma olen näinud vaenlaseid maa sisse kukkumas ning pidanud olema tunnistajaks ka mängu kokkujooksmisele (mängin Xbox Series X peal).

Lisaks erinevatel planeetidel möllamisele saab ka kosmoseavarusi kosmoselaevaga avastada ning aeg-ajalt ka teiste laevadega tulevahetusi pidada. Ma pole kunagi viimase elemendi suur fänn olnud ning see mäng mind ka ümber ei veena. Aga, täpselt nagu kõige muu puhul, on ka see piisav.

Kuigi üldmulje on pigem positiivne, leidub ka kitsaskohti. Tasemete ja mängitavuse disain on pisut kesine. Mida ma sellega mõtlen?

Näide: üks missioon nõudis, et tungiksin stormtrooperite kindlusesse. Kuigi vahel on on paberil võimalik valida hiilimise ja konkreetsema pealejooksu vahel, siis olen peale sattunud nii mõnelegi olukorrale, kus tulevahetusse astumine tähendab kindlat surma. Nii ka sel korral.

Hiilimist aga raskendas asjaolu, et näiliselt ainus sissepääsutee nõudis ühe tööriista olemasolu, mille saamiseks oli mul vaja esmalt ühes teises stormtrooperite kindluses käia. Menüüd on aga nii mürarikkad, et kui see nõue oli kuskil välja toodud, jäi see mul kahe silma vahele.

Mõlemas kindluses lõppes tulelahing alati nukralt, samas hiilimiseks polnud kunagi ideaalset lahendust. Teekond sihtmärgini tundus piiratud ja üllatavalt lineaarne, aga ka kehv. Justkui poleks siin hiilijate peale üldse mõeldud.

Kitsaskohtadest hoolimata on Star Wars Outlaws seni olnud võrdlemisi nauditav mäng. See on tuttav ja turvaline, võttes vähe riske, kuid samas tundub, et mitte keegi seda ka ei oodanud.

Mul on olnud lõbus ja kas just see pole videomängude juures kõige tähtsam?