Ludoloogia logi: autovabal päeval rallimängud

Sujuvat autovaba päeva! Nagu paar korda varem, sukeldume sel puhul mängumasinate virtuaalsesse kabiini. Võtsime ette kihutamised kahest suuremast ja ühest väiksemast rallisarjast ja panime sinna väga palju tunde.

Rush Rally 3

Teatavasti on praegu retromaiguga tulistamismängude, mida kutsutakse boomer shooter’iteks, buum. Aga tasapisi tuleb ka vanakoolimaiguga kihutamismänge. Üks suuremaid üllatajaid on pea kahe aasta vanune ja endiselt fantastiline Rush Rally 3.

Rush Rally 3 on ootamatu leid mitmel põhjusel. Esiteks, kuna sari on välja kasvanud mobiilimängudest ja käesolev kolmas osagi oli enne arvutile jõudmist 3,5 aastat Androidikas. Kes mäletavad suure Codemastersi 2014. aasta Colin McRae Rally kohutavast saastast arvutiporti, saavad valgustuse. Teiseks on hämmastav, kuidas Briti stuudio Brownmonster Games on loonud niivõrd suurepärase juhitavusega rallimängu kõigest ühe-kahe mehelise tiimina. Ütleks isegi, et salongivaatest nii hea tunnetuse edasiandmine on vapustav saavutus.

Rush Rally 3 20 aastat vana väljanägemine mängule liiga ei tee – vähemalt minu silmis, kellele see mõjub nostalgiliselt. Põhitoredus on aga muidugi sõidumõnu. Armsa naljatlusena väidab mäng, et võimalik sarnasus pärismasinatega on juhuslik, kuid loomulikult on neljarattalised jäljendatud.

Litsentside puudumiste põhjustel väljamõeldud nimedega kloone saab tegelikult mängu sees ümber nimetada. 22 rallikast, enamasti legendidest koosnev masinapark on äge ja kõik kuulavad korralikult sõna. Masinatel saab välimust tuunida, seadistust näppida ja uuendada sedavõrd, et kõige odavaimalegi kärule teenib kõige-kõigematega sama reitingu.

Eri teekattega ralliradu jagub 11 riiki, pea kõik WRC sarjast tuntud kohad, välja arvatud Kanada. Enamik sõitudest on mõnusalt lühikesed, mõneminutilised ampsud. Erandiks on 12. sihtkoht USA oma veerandtunnise mäkketõusumaratoniga. Lisaks on veel hunnik täpsussõite ja 18 rallikrossirada, mis meenutavad oma olemusega 2000. aasta Colin McRae Rally 2.0 omi.

Mängu kasuks räägivad paljud detailid ja kasutajasõbralikus, nagu näiteks lihtne graafiline liides ja sõitude restartide mittepiiramine (nagu uuemates WRC-des). Etteheiteaspekte tuleb otsida, kuid leiab. Näiteks kuvatakse riikide lippe (sealhulgas Eesti oma) autoaknal vahel vale pidi ja seda ei ole kirjutamise hetkeks endiselt, peale pikka ootamist ikka veel parandatud.

Ka on arusaamatu, kas on raskustasemed vigased või isemoodi arusaamatu valemiga. Lisaks tundub, et kommuuni kuulamine on ära lõpetatud, sest ettepanekutele ei vastata. Ometi on näiteks tahavaatepeegli lisamine salongivaatesse hea mõte ja võiks olla lihtsalt teostatav. Hinnanguliselt on ka kampaania liiga pikaks venitatud, sest rajad (ja muusika) hakkavad liigselt korduma.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Rush Rally 3 meenutab küll vanu rallimänge nagu Colin McRae ja Xpand Rally seeriad, kuid teeb seda nii hästi ja kaasaegselt, et on üle aastate üks parimatest kihutamistest. Natuke on arvutiversioon küll radaritelt välja jäänud, kuid tundub, et seda on märgatud siiski piisavalt.

Kahtlustan, et suur retrorallikate laine #DRIVE Rally, Old School Rally, Over Jump Rally, LEAD – Rally, DDI Rally Championship, Shakedown Rally ja teiste näol on tulemas just tänu Rush Rally 3-st pärinevale inspiratsioonile.

DIRT 5

Kui DIRT 5 2020. aastal ilmus, ei leidnud see sugugi nii sooja vastuvõttu, kui Codemasters lootis. Püüdes eristuda DIRT Rally vennassarjast, jäeti siit välja punktist-punkti sõidud ning panustati efektsetele krossivõistlustele. Tundub, et suureks eeskujuks võeti Milestone’i 2018. aasta päris korralik Gravel. Välja tuli kõige arkaadelikum DIRT peale 2012. aasta romurallikeskset DIRT: Showdowni.

DIRT 5 niisiis ei ole simcade. Masinate juhitavus on lihtne (välja arvatud ülivõimsad). Pidurdada tuleb vähe, aga kui siiski peab, on need äärmiselt tõhusad. Auto laguneb ainult visuaalselt, loperdavad rattad juhitavust ja kadunud kerepaneelid dünaamikat ei mõjuta. Teed on laiad ja meeletute hüpetega.

Asfalti on vähe, rattad kraabivad enamasti liiva, kruusa, lund, jääd ja muda, viimane neist on kõige meeliköitvam. Enamik ringrajasõidud on paljude vastastega, vaatemängulised ja pingelised. Nende kestus jääb tavaliselt alla viie minuti, tekitades kergesti „ainult üks sõit veel“ olukordi. Pealegi motiveerib mäng pideva eduelamusega. Õige autoga on DIRT 5 üldiselt kerge – keskmise raskustasemega ja juhiabid välja lülitatult saab kampaania lõpusõitudeni edeneda harva teiseks jäädes.

DIRT 5 on kindlalt sarjast kõige kirjum. Roosa torgib silma nagu Rage 2-s või Far Cry New Dawnis. Kõik, eriti aga autod, on sigrimigri ja eredad. Vihmad ja lumetormid on ägedad, kuigi ilmaolud ja päevavalgus muutuvad ebaloomulikult kiiresti.

Probleemsem, arvatavasti sihilikult, on pimedas sõitmine. Ilutulestikud, laserid, lambid pimestavad ja teevad teejälgimise väljakutseks. Liikumises olles pole kenale pildile midagi erilist ette heita, kuid lähivõtetel on detailsus oodatust hägusem.

DIRT 5 taustamuusika, mis röögib kõrva nii menüüdes kui sõidu ajal, on pehmelt öeldes kohutav. Kui seda ei saanuks maha keerata, oleksin mängu pooleli jätnud! Muud helid on tasemel.

Möirgavaid masinaid on loomulikult palju ja eri klassides. Üllatavalt lahedad on sumisevad elektriautod, mis on oma klassides pea alati ühed parimad. Veokid ja võimsad tagaveolised mulle isiklikult ei meeldi, sest kui ma klaviatuuriga mängida kavatsen, on nende taltsutamine arusaadavalt keerukas.

Aga nii sõltuvusttekitavad kui lühikesed pillerkaaritavad kihutamisampsud ka pole, saeb DIRT 5 ise oksa, millel istub. Hulga tunde on see kaasahaarav meelelahutaja, kuid venib muidugi liiga pikaks. Radade ülekasutusest tekib üleküllastus ja puudused hakkavad häirima üha rohkem ja rohkem.

Kasutamata võimalus on üksiksõidud. Neid peaaegu ei ole, kui välja arvata täiesti mõttetud mäkketõusud ning gymkhana ja teised trikisõidud areenidel. Neist veelgi totram lisa on ovaalisõidud pisikeste kreenis ja ülevõimendatud putukatega. Totaalselt lõbuvaesed sõidud!

Absurdsed möödalaskmised on muidu nii tavalistes nüanssides. DIRT 5-s pole poolautomaatset käiguvahetust ega autode seadistamist. Puudub isegi kojameeste ja esitulede sisse-välja lülitusvõimalus, mida vahel vaja. Ma saan leppida kaardilugeja puudumisega, sest sõidudistsipliinid ei näe seda ette. Kohanen ka rajakaardi ebamugavalt all vasakul nurgas asumisega, sest see paljude kihutamismängudega imelikuks standardiks muutunud. Küll aga pahandab kõvasti puuduv võimalus igal ajal muusikapala vahetada!

Tagatipuks ei ole klaviatuuriga võimalik luua oma autole välimust, selleks PEAB olema pult. Milline arenduslaiskus! Mind isiklikult autode disainimine ei huvita, aga ajastul, kus isikupärastamine paljudele oluline, näitab selline altminek ükskõikset suhtumist mänguritesse ja kvaliteeti.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Ma olin tohutult pöördes, kui EA Codemastersile käpa peale pani. Kuigi ma pole asjade sellise käiguga siiani rahul, nõustun, et väikest raputust Codemastersi puu vajas. EA lendas aga endale omaselt peale kirvega. DIRT 5 teinud Codemasters Cheshire stuudio raiuti oksana maha ja liideti Criterion Gamesiga. DIRT 5 jäi Codemastersi iseseisva perioodi viimaseks mänguks ja kirstunaelaks ühele selle osakonnale. Kuigi see pole täiuslik mäng, on see siiski ühe ajastu tähelepanuväärne lõpumärk.

WRC 10

Ma olen veendunud, et prantslaste Naconi kontoris toimus kunagi sarnane koosolek.

WRC 9 oli nii hale ja piinlik, et ma ei hakanud sellest eraldi kirjutamagi. Jah, seal oli kolme uue riigi (Keenia, Uus-Meremaa ja Jaapan) ralliteed, kuid muidu oli see WRC 8 koopia. Ausam olnuks, kui Nacon oleks WRC 9 välja lasknud odavamalt või DLC-na, sest balansseerimata kampaania, kehv optimeeritus ja vähesed parendused ei olnud uue mängu hinda väärt.

Mul on Kylotonni WRC käsitlustest küll tüdimus, kuid ettevaatlikult lähenesin siiski ka seeria 10. osale. 2021. aastal ilmunud WRC 10 promos tuututas kirjastaja Nacon, et kuna kuninglik rallisari saab 50aastaseks, pöörab mäng ajaloole palju tähelepanu. Jah, 50. juubeli mälestussõidud vanade terasratsudega radadel, kus rahvas on teedele kohati ülilähedal, on päris toredad. Aga WRC 50 Anniversary Mode oma valitud etappidega on mängu peaaegu ainus lahe uuendus! Teiseks on Rally Estonia lisandumine.

Suuremas pildis on WRC 10 kohutavalt lohakas! Ühtegi mängusarja igipõlist viga pole endiselt parandatud, aga see-eest on lisatud kamaluga uusi. Endiselt on rallirollika karjäär balansseerimata. Ikka kummitavad sõite huupi toimuvad pildihakked. Mäng laeb nüüd pidevalt ja kohutavalt kaua. Menüü on kohmakam, 16:10 kuvasuhtega monitoril on mõned nupud paigast ja osa infost äärte taga.

Kampaania kalender on endiselt lolla.., ei, idiootne. Rallid kordavad taas pidevalt samu radu, kuigi teid on pagasis rohkem. Et nende nägemiseks tuleb ise üksiksõite korraldada ja et karjääriosa ei oska neid hooaegadesse lisada, viitab taas korduvale veale.

Täpsussõidud ja jällegi mõttetu lisa. Lisandunud Eesti ja Horvaatia ning uuenenud Hispaania on okeid, Monte Carlo rikutud, Jaapan endiselt jube keeruline, uus Belgia suhteliselt nõmedate teedega. Uuendus on etapile rehvide valimine ja taaskasutamine, aga tohutu mure on muidugi, et rehvide vahetus alati ei tööta. Näiteks enne Monte Carlos enne kiiruskatset tagavararehvi kasutada üritades jookseb mäng järjekindlalt kokku!

Ilm ilmaks, kuid loogiline oleks, et enne rallit oleks ka radade pikkus teada. Millegipärast siin seda aga ette ei näidata. Rehvide kulumine on oluline aspekt, küll aga tundub ülepingutus muuta sobimatute rehvidega masinad täiesti juhitamatuteks.

Autosid on rohkem tänu legendaarsete lisandumisele ja tundub, et esiveolised on varasemast hõlpsamalt taltsutatavad. Lisaks on maha jäävate jälgede detailsus parem. Seevastu kaob kogu immersioon täna navigaatori värskenenud sõnavarale. Kaardilugeja suhu pandud uued kommentaarid puhuks, kui teelt välja sõidad, hea aja teed, liiga pikka külglibisemisse satud või muud säärast.

Õnnetuseks lausutakse neid enamasti sobimatutes situatsioonides, õõnestades kogu kogemust. Muu heli on keskpärane, nagu piltki. Kriitikat on tehtud öösõitude kallal, mis nüüd liiga pimedad. Minu meelest muudavad ka päevased päikesevarjud ja vihmase pinna läiked tee lugemise raskemaks, kui see võiks olla.

Iga uue peatükiga läheb mul WRC mängudega kokkukõlamiseks üha kauem, sest need lähevad simulaatorlikumaks ja kaotavad lõbufaktorit, on täis totrusi ja kubisevad vigadest. Peale sellist karmi pettumust ei teagi, millal järje WRC Generationsini jõuan.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Ma ei saa aru, miks WRC 10 ilmumise järel omajagu kiitusi teenis. Minul on mulje, et peale seda, kui Nacon/Kylotonn WRC litsentsist perioodiks 2023-2027 ilma jäid, ütlesid niigi laisklevad arendajad pohui ja klopsisid veel järelejäänud aja sees mõned rallid lohakalt kokku. WRC 10 ühe sellisena ongi lihtsalt tavaline (peaaegu) iga-aastasest spordimängust rahakrabaja, mis laseb liugu litsentsil ja varemtehtul.