Ludoloogia logi: Build mootori sünnipäeval retrotulistamised

Build graafikamootor on ülioluline tööriist FPS-ide arengus. Ka Level1 veergudel oleme kirjutanud mitmest sellele tehtud tulistamisest.

Üldiselt peetakse Buildi sünnipäevaks 1995. aasta 30.septembrit, kui ametlikult ilmus esimene selle mootoriga mäng Witchaven. Aga illegaalsel teel omandatud mootoriga lasid hiinlased Aasias juba aasta varem välja Rock’n Shaolin: Legend of Seven Paladins 3D, nii et teatud mõttes on Buildil sel aasta juba 30. aasta juubel. Sel puhul mängisime taas märkimisväärseid Buildi retrohõngulisi tulistamisi, mille hulgas üks vaid paari aasta vanune ja tasuta!

Duke Nukem 3D + selle kolm lisapaketti

Duke Nukem sari sai jalad alla juba aastal 1991 ning selle esimesed kaks mängu olid sidescroller’id (milledega mul kuigi pikka käed-küljes kogemusi ei ole). Tõelisesse kuulsusesse tõusis Duke Nukem oma jetpack’iga viis aastat hiljem, kui musklimägi hüppas 3D keskkonda.

Duke Nukem 3D-d olen loomulikult kunagi mänginud kusagil 90ndate teisel poolel, kui FPS-ide juhtimine ainult klaviatuuriga oli normaalsus. Aga see toimus külas olles, enne oma arvuti ostu ja seega ma mängu läbi ei jõudnud. Ammuilma on küpsenud plaan kultusmäng Level1 tarbeks taas üle vaadata, eriti kuna teised tuntud Build mootori tulistamised mulle üldiselt meeldisid.

Lõpuks kraapisimegi kokku Duke Nukem 3D, selle hiljem ilmunud kaks episoodi ja veel kolm põhilist lisapakki Duke Caribbean: Life’s A Beach, Duke It Out In D.C. ja Duke: Nuclear Winter. Ehk et tegime nüüd hiirt kasutades läbi kõik, mida Duke Nukem 3D 20th Anniversary World Tour ja Duke Nukem 3D Megaton Edition komplektid kombineeritult pakkuvad.

Muidugi saime tohutu retrolaksu, sest Maad vallutama tulnud tulnukatele saab ägedate relvadega (nagu näiteks vastaste pisendaja või jäätaja) kolki anda palju-palju tunde. Valdavalt on see aeg lahe ja lõbus, kohati küll ka raske ja vanusest tulenevate kohmakuste ja iganditega.

Mõneti häirivad ebaühtlase tasemega kaardid, millest osad on igavad ja teised nii jaburate viguritega, et edasipääsemiseks tuleb netist vihjeid otsida. Üldiselt on abi vaja ka (vanaaegse totrusena peidetud) salatasemete leidmiseks. Lisapakid Duke Caribbean: Life’s A Beach ja Duke It Out In D.C. meisterdas Build mootori tulistamistele spetsialiseerunud Sunstorm Interactive ja on karvavõrra paremadki.

Kui mõned ekslemisest tulenevad pidurdused välja arvata, pakub Duke Nukem 3D hea tempoga pingelist madistamist, ennast tõsiselt võtmata ja ka teisi mänge ja popkultuuri nähtusi tögades. Vanakoolistiili austajana pole minu arust ka pildil ja helil suurt viga.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Duke Nukem 3D on põhjusega üks kuulsamaid ja olulisemaid tulistamisi läbi ajaloo. Kui see 1996. aastal ilmus, loeti seda kohe nii tehniliseks kui loominguliseks saavutuseks. See oli julge, macho-huumoriga ja õrnalt erootiline ning loomulikult skandaalne, aga üle kõige oma plahvatusterohkuse ja keskkonnainteraktiivsusega suurepärane meelelahutaja. 3D Realms sai lühiajaliselt USA staarstuudioks ja Duke Nukem 3D FPS-ide arengu verstapostiks.

A.W.O.L.

Töö A.W.O.L. kallal algas juba 2002. aastal, kuid seiskus 2005. 2020 pani projektile käed külge uus tiim Shotspark Studios ning 2022 kauaoodatu lõpuks ilmus – ning tasuta!

A.W.O.L. on päris korralik tulistamine, aga pingutab üle loo jutustamise üritusega. Koomiksipaneelide kaudu proovitakse edasi anda stoorit erivägede rühmast, mis läheb otsima oma kadunud ülemust. Koperdatakse aga suure narkooperatsiooni otsa, mis vajab peatamist.

Probleem seisneb pildiribade kehvas ajastatuses. Vähese tekstiga osad on ekraanil liiga kaua, pikema tekstiga kaste ei jõua jällegi läbi lugeda. Mäng vajanuks kangesti häälnäitlejaid, kes jutumulle ja mängusisesed kõned sisse lugenuks ja tegelastest karvavõrdki hoolima pannuks, kuid arusaadavalt polnud selleks raha.

Oma vana bossi jälgedel käiakse kõmmutamas näiteks Kolumbia istanduses, Dubai kõrghoonetes ja lumisel Venemaal. Kaasas tolknevad kolm arvuti juhitud relvavenda, kellest võitlusel tõesti mõningat kasu on, kuid promoväitele vastupidiselt on nii kaaslaste kui vastaste tehisintelligents totu.

Madin ja kõik paigad on Build mootori vanakooliliku võluga ja minu silmis kaalub tasuta saadavus üles mängu rohmakused ja kesise taustamuusika.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Tõenäoliselt oli Ion Fury soe vastuvõtt viimaseks tõukeks projekti taaselustamisel, sest taastus ka huvi Build mootoril mängude vastu üldisemalt. Väga hea, sest tasuta mängu kohta on A.W.O.L. väga lahe ja loodetavasti inspireerib omakorda teisi arendajaid.

Ion Fury + Aftershock lisapakk

Shelly “Bombshell” Harrison tegelasena loodi juba 90ndate keskel, kui temast pidi saama oma mängu sangar. See plaan jäi aga soiku ja nii pidi ta asuma Duke Nukem Foreveris oluliseks tegelaseks. Lõpuks lõigati ta ka sealt välja.

Mingil imelikul kombel äratati näitsik aga ellu, saades kõvasti hiljem, aastal 2016 ikkagi oma mängu – pealtvaates märuli Bombshell. Üllatuslikult sai Bombshell omakorda eeloo Ion Fury näol. Väidetavalt olevat 3DRealmsile näidatud mängualge olnud nii muljetavaldav, et Bombshelli boonuseks mõeldud eelloost miniepisoodi ideest vormus kava vormida see täiemahuliseks Shelly Harrisoni tulistamisseikluseks.

Ja oi kui hea mõte see oli! Kuiva huumori ja terava suuvärgiga korrakaitsja viskab kilde ja granaate ühesuguse tabamusastmega (eriti kuna viimased otsivad ise vastaseid) ja värvib kahe- ja mitmejalgsete ning lendavate mutantide verega punaseks suured alad. Madin on pingeline, relvad vinged, atmosfäär mõnus. Küberpunklik tulevikumaailm on kena ja tegevuskohtade massiivsed kaardid leidlikult disainitud. Levelid on täis salakohti ning lammutatavaid seinu, mis avavad otseteeauke.

Kuna põhipaha, väärastunud eetikakompassiga industrialist Dr. Heskel (kellele loeb häält Duke Nukemina tuntud näitleja Jon St. John) pääseb mängu lõpus pakku, oli oodata järge. Eelmisel aastal ilmunud Aftershock jätkab sama ägedalt. Lisapakk toob rohkem relvi, uue funktsiooniga laskemoona, uusi vastaseid ja võimsa tulejõuga sõidetava hõljukmotika. Lisatud on ka tohutult lisalusti pakkuv boonus – remiksitud Ion Fury originaalkampaania muudetud ning ringitõstetud tasemetega ja lisandustega.

Ainus aspekt, mis Ion Furys suurepärasust välja ei kiirga, on kesine taustamuusika. See ei haara, aga ei käi ka õnneks närvidele.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

2019 ilmunud Ion Fury on tehtud aastaid Build mootorit tuuninud entusiastide poolt, kes lõpuks oma kogemused kokku kogusid ja Voidpoint nimeliseks arendusgrupiks koondasid. Tulemus – neli aastat tegemises olnud Ion Fury on üks parimaid boomer shooter’eid (90ndate FPS-e matkivad tulistamised) ja taas üks tõestus, et ka vana tehnoloogiat kavalalt putitades saab luua midagi erakordset.

Oneliner‘eid loopiv Shelly Harrison on vääriline Duke Nukemi mantlipärija ja Ion Fury asus auga parima Build mootori mängu troonile. Huvitav, mida Voidpoint edasi teeb? Peale selle aasta Phantom Fury (teise arendaja tehtud järjelugu) ebaõnnestumist võiks loota, et aitavad Shelly taas tipptegijaks.

Meeldetuletuseks, et esialgselt Ion Maiden nime all olnud mängu arendustsüklis oli ka üks skandaalihõnguline känd. Nimelt ähvardas Iron Maideni bänd mänguloojad sarnase nime tõttu kohtusse kaevata. Mängu nimi muudeti kähku ära, kuid tegelikult ei kaotatud muud midagi. Vastupidi – ülereageerivad vanad muusikapeerud ületasid oma lärmiga uudistekünnise ja mäng sai boonustähelepanu.