Lauri Kubre TOP 7 mängu aastal 2024

Naljakas mõelda, et kõigest paar kuud tagasi arvasin ma, et pean tegema klassikalise „TOP X mängu, mida Lauri MÄNGIS aastal 2024,“ kuna viimase 365 päeva jooksul välja tulnud teoseid ma eriti palju puudutanud polnud.

Läbisin fantastilisi mänge nagu Dredge, mis oli nagu minu jaoks loodud teos, kombineerides rahuldustpakkuva kalastamise ja lovecraftilikud õudused; ja vähetuntud klassikuid nagu Shadow Man, mis suutis mind kiiresti haarata oma metroidvania stiilis mängitavusega.

Siis aga hakkasin mängima sel aastal ilmunud teoseid ja mitte kõigest ei läbinud ma piisavalt, et luua korralik edetabel, aga oh, kui raske oli neid järjekorda panna…

7. The Outlast Trials

Outlast on seeria, millega mul on natuke keeruline suhe – esimene mäng ning selle lisapakk olid fantastilised, kuid teine mäng tekitas minus palju negatiivseid emotsioone. Eriti palju lootust ei tundnud, kui nägin, et uusim Outlast saab olema live service stiilis mitmikmäng.

Aga võta näpust, tegemist on väga omapärase ja lõbusa koostöömänguga, kuhu arendajad siiamaani põnevat sisu lisavad. Kuigi mängitavus on üsna lihtsakoeline, olen selles suutnud luua nii mõnegi õudse, naljaka või õudselt naljaka mälestuse koos sõpradega!

6. Like a Dragon: Infinite Wealth

See, et Ryu ga Gotoku stuudio uusim teos on nii madalal kohal, on mõnele võib-olla üllatus. Selle taga on aga üks põhjus – mul on mäng veel pooleli. Lauri ja Yakuza mäng pooleli? Mis toimub?

Infinite Wealth on massiivne mäng… Nii suur, et pidin lausa ümber mõtlema kuidas ma teosele lähenen. Siin on nii palju teha, et pea hakkab lausa ringi käima ning kuigi see on miski, mis enamust inimesi rõõmsaks teeb, suutis üks Like a Dragon mäng mind esimest korda ära väsitada.

Ärge saage minust valesti aru – mäng on fantastiline ning teinud suuri edasisamme stuudio esimesest JRPGst. Lisaks on Kiryu vist lõbusaim tegelane, keda olen käigupõhises rollimängus kunagi mänginud. Ma pean aga tõdema, et minusuguse jaoks, kes vanemaks saades eelistab pisemaid ja lühemaid mänge ette võtta, on Infinite Wealthi läbimine üsna palju energiat nõudev protsess, mistõttu on see on mul veel pooleli.

Aga eks paistab – äkki sellest saab mu 2025 aasta mäng!

5. Conscript

Oktoobris on mul alati kombeks ette võtta erinevaid õudukaid ning esimene, mida sai proovida, oli Esimese maailmasõja teemaline ellujäämisõudukas Conscript. Olles keegi, kes armastab esimesi klassikalisi Resident Evili mänge, suutis see teos minus tekitada emotsioone, mida pole ammu tundnud.

Siin on palju tuttavat ellujäämisõuduse fännidele, aga ka palju unikaalset, nagu näiteks visuaalne stiil ning võime luua pinget ja õudust, ilma et peaks üleloomulike koletisi kasutama. Kui aga ei ole žanriga üldsegi tuttav, soovitaksin mängu ikkagi, kuna Conscriptis on tohutult palju raskusastmeid ja sätteid, tehes selle üheks ligipääsetavamaks õudukaks eales.

Pidage aga meeles, et isegi madala raskusastme peal on sõda põrgu.

4. Mouthwashing

Critical Reflex on üks väljaandja, kellel nüüdsest alates kindlasti hakkan silma peal hoidma. Pärast nende esimest suurt hittmängu (kohe jõuame selleni!) lasid nad välja treileri ühele veidra nimega mängule. Kuigi sürreaalne õudus pole alati mu teetass olnud, oli mängu visuaalne stiil piisav, et mind ära võluda…. ning oi kui hea, et see mind võlus!

Mouthwashing on mäng, mida soovitan ette võtta pea null teadmistega sellest, mis hakkab aset leidma. Mina tegin nii, usaldades oma aja Critical Reflexi ja arendaja Wrong Organi kätte ning kolme tunni pärast jooksid tiitrid ja mu suu oli ammuli.

Infinite Wealthi juures kirjutasin, kuidas ma enam eriti ei kaldu pikemate teoste poole ning eelistan lühemaid. Mouthwashing on selle ehe näide – teed teose ühe õhtupoolikuga läbi, kuid see jääb sulle mõtetesse ka pikalt peale seda, kui oled arvuti kinni pannud.

3. Buckshot Roulette

Pean tõdema, et ma pole väga patriootlik – kuigi Eesti mängumaastik on viimaste aastate jooksul tootnud palju fantastilisi teoseid, ei ole ma ühtegi nendest läbi teinud. Siis aga soovitati mulle üht väikest mängu nagu Buckshot Roulette. Naljakal kombel ei teadnud me sõpradega isegi, et see on kodumaine toodang, kuniks keegi ühes videos leidis Diileri selja tagant Eesti Naise ajakirja.

Buckshot pole mitte kõigest mu lemmik Eesti mäng, aga üks stiilsemaid ja sõltuvustekitavamaid rougelike teoseid, mida olen ette võtnud. Kuigi esimene läbimängimine võtab maksimaalselt 30 minutit, on Double or Nothing mängulaad see koht, kus tunned end nagu hasartmängija kasiinos. Ega siis ilma asjata pole ma sinna alla pannud ligi 25 tundi!

Üks teine põhjus, miks Buckshot mulle nii südamelähedaseks muutus, on tänu sellele, et tegemist on fantastilise koostöömänguga! Mitu õhtut olime sõpradega koos ja otsustasime pead kokku panna, et Diilerile ära teha ning jõuda selle miljoni dollari kohvrini.

Ning nüüd on võimalik mul mitmikmängulaadis neid samu sõpru haavlipüssiga näkku tulistada. Mida enamat tahta!

2. Silent Hill 2

Kui Konami teatas, et Silent Hill 2-le tehakse uusversioon, olin ma arusaadavalt skeptiline. Originaalteos on minu jaoks üks väga oluline mäng ja Konami maine pole just kiita. See tunne muutus veelgi küünilisemaks, kui teatati, et arendajaks on Bloober Team, kelle mängud on siiani üsna kesised olnud.

Lootused ei olnud kõrgel ning peale teose esimest paari treilerit, eriti kurikuulus Combat Reveal Trailer, katsusin ma unustada, et uusversioon on isegi tulemas.

Mõni aeg hiljem tehti pikem mängitavuse demonstratsioon ning mind tabas ülim õudus… Bloober Teami versioon…. tundus…. hea??? Iga järgneva treileriga tundsin, kuidas mu küünilisus asendus elevusega ning kui lõpuks sain mängu ette võtta, olid kõik mu ootused ületatud.

Kummardus arendajate ees! Mitte keegi ei uskunud neisse ning nad suutsid sellele vaatamata edukalt luua uusversiooni ühele kõige kõrgemini hinnatud õudusmängule. Kuigi mitte miski ei suuda minu jaoks originaalmängu võlu taasluua, ei saa vastu vaielda, et Blooberi Silent Hill 2 on fenomenaalne, ligipääsetav ning parima mängitavusega teos terves Silent Hill seerias.

Mõned internetis vaatavad uusversioone alati küünilise pilguga, sest arvatakse, et meile pakutakse täpselt sama teost, mis aastad tagasi, kuid ilusama graafikaga. Blooper aga suutis luua balansi tuttava ja uue vahel, lisades elemente, mis oleks perfektselt sobinud originaali, nende seas uued mängulõpud, millest üks on minu arvates parim lõpp Jamesi traagilisele loole.

Olen Silent Hill 2 looga olnud rohkem kui 15 aastat tuttav, kuid Bloober suutis mind sellest hoolimata üllatada ning paar pisaratki välja pressida. Braavo! Silent Hill on tagasi!

1. Balatro

Üks läbiv teema 2024. aasta mängude puhul on „üllatus.“ Mouthwashing oli teos, mis tuli eikusagilt ning suutis kõiki oma fantastilise narratiiviga ning tegelastega ära võluda. Buckshot Roulette oli teos, mille Mike Klubnika pani netti, arvates, et äkki käputäis inimesi proovivad seda, aga mis on nüüd kogunud rohkem kui 4 miljonit mängijat. Silent Hill 2 oli uusversioon, mille edu ei osanud mitte keegi oodata.

Balatro on siinkohal mitmedimensiooniline – mitte kõigest polnud mäng iseenesest pisike projekt, mille arendaja tegi enda ja lähedaste sõprade lõbuks, absoluutselt mitte oodates mingit suurt edu; aga ka isiklikult ei oleks ma eales arvanud, et teos mind niimoodi haarab. Et seda fakti illustreerida, hakkasin ma Balatrot mängima alles detsembris!

Just nagu siis, kui ma rohkem kui kolm aastat tagasi võtsin The Binding of Isaacu ette ning see suutis kiiresti muutuda üheks minu kõikide aegade lemmikuks, nii on ka Balatro suutnud enda konksud minusse kinnitada. Mängu lihtsus ning see, kui palju varieeruvust võib esineda tänu erinevatele Jokkeritele, teevad sellest ehedaima näite terminist „easy to learn, hard to master.“

Ja see tunne, kui su kaardid kõik omavahel toimivad ja su ekraan väriseb ning punktisummad muutuvad nii suurteks, et isegi arvud hakkavad leegitsema…. Kirjeldamatu!

Tihti räägitakse teostest, kui „modernsetest klassikutest,“ kuid pea kunagi pole seda tiitlit antud millelegi nii analoogsele. Meil on mustmiljon Call of Dutyt, aga kus on Male 2? Netis öeldakse seda naljatledes, aga Balatro tõesti tundub nagu Solitaire’i järjeosa.

Ma ei imestaks kui tuleviku põlvkonnad hakkavad nägema oma isasid arvuti taga Solitaire’i, Pinballi’i või Minesweeperi asemel hoopis Balatrot klõbistamas. Vot see on märk klassikalisest mängust!