Ludoloogia logi: ulmelised Euroopa sidescroller’id

Traditsioonilised aastaalguse Euroopa sidescroller’ite arvamuslood on viimastel kordadel jaotunud üksikosade ja järgede kogumiteks. Nüüd segame kaarte.

Seekord vaatame ulmekaid. On paar düstoopilist ja paar postapokalüptilist mängu. Lausa neljas on peategelaseks nooruk ja kahes mängus satuvad mehed seiklustesse kadunud naiste tõttu. Kolm mängu on suurepärased pikslikunsti esindajad. Päris mitmes mängus tuleb probleeme lahendada võõral planeedil ning samuti on mitmes mängus astronaudi kiiver oluline.

The Cub

2021 ilmus omapärane osavusmäng – kahemõõtmeline düstoopilise maiguga Golf Club Nostalgia. Seal juhatasid Marsilt naasnud kosmosepiloodi kätt, kes tuli katastroofijärgsele Maale palle toksima. Kuigi mängitavus Golf Club Nostalgias on minu hinnangul veidi imelik ja nürivõitu, on see graafiliselt pilkupüüdev ja leidliku heliribaga. Nimelt mängib taustaks Marsi raadio oma saatejuhi kommentaaridega, nostalgiliste meenutustega uus-marslastelt ja ka muusikaga.

Aasta eest, jaanuaris 2024 ilmus sellele eellugu/järg The Cub. Naasis fantastilise atmosfääriga külgvaade, kuid mängitavus on hoopis teine – The Cub rõhub kiirusele ja täpsusele. Nüüd on vaja joosta-hüpata Mowgli-laadse poisiklutiga, kes inimkonna jõukama kliki Maalt plehku panemise järel kasvatati üles hundiklanni poolt.

Põgenema peab peamiselt Marsilt naasnud uurimisrühma eest, keda huvitab väga, kuidas põngerjas reostunud keskkonnaga kohanenud on? Nii jookseb Kutsikaks nimetatu mahajäetud ja looduse poolt tagasihõivatud linnade betoonvaremetes, vahel kannul inimesed, vahel vaenulikuks muteerunud fauna.

Üldiselt ma ei fänna katseta-põru-korda mänge, kuid The Cubi kaunis pilt ja tausta jutustavate lahedate raadiosaadete loodav õhustik on suurepärane ning suutis mind (napilt) motiveerida tüütutest kordamist vajavatest keerukamatest sektsioonidest läbi rassima. Õnneks ei ole The Cub kuigi pikk ja mõne lõigu mõrudus ununeb.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Serbias tehtud mängud ei satu me arvutisse tõenäoliselt kuigi tihti, aga kui see nüüd juhtus, üritatakse ka kanda kinnitada. Serbia mängufirma Demagog Studio kasutab oma kütkestavat maailma täiega, vormides sellest järjest mänge. Golf Club Nostalgia ja The Cubi järel on ilmunud veel ka Highwater, samuti žanriliselt erinev. See pole muidugi ennekuulmatu, et ühest mängumaailmast tehakse eri olemusega mänge, kuid Demagogi senistest mängudest – sh The Cubist – kumab julgust ja kvaliteeti.

Full Void

Inimkonna anastanud tehisintelligents hoiab enda robotiarmeega lagunevat maailma raudse rusika all. Ühel teismelisel on siiski õnnestunud vangistusest hoiduda. Mängija võtab temaga koos ette ohtliku retke katustel ja kanalisatsioonis, tänavatel ja laborites, et ühiskonnalt ike maha heita. Aga mitte võitluse, vaid osavusega.

Full Void on fantastilise pikslikunstiga lahe vanakoolikas. Siin pole teksti ega kõne, aga täpiline pilt suudab taustaloo piisavalt selgelt ette maalida.

Vanamoeliselt ei jälgi kaamera tegelast, vaid astutakse ühest stseeniaknast teise. See sobib väljapandud keskkonnamõistatustega kenasti. Nagu vanasti, ei koonerdata ka siin erinevate surmaohtudega, kuid üldiselt on salvestuspunktid lähestikku ja õnnetud kukkumised, robotiküünistesse takerdumised või vee/elektri/tulehukud ei morjenda kauaks.

Mõned mängurid arvavad, et Full Void on liiga lühike, kuid minu meelest on see täpselt paraja ampsu suurune.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

2023. aasta üks halvimatest videomängudest oli Flashback 2. Esimese, 90ndate alguses Prantsusmaal tehtud Flashbacki kultusepositsiooni ei kõiguta aga miski ja see inspireerib mänguloojaid siiani – nagu ka Full Voidi Suurbritannia loojastuudiot OutOfTheBit. Full Void on mõõtmatult etem Flashbacki pärandi kandja kui neli kuud hiljem ilmunud õnnetu Flashback 2 ja kindel soovitus originaali austajatele, düstoopiateema fännidele või lihtsalt hea cinematic platformer’i hindajatele.

Ministry of Broadcast

Punapea tahaks kangesti oma Suure Seina taha saadetud naisega taas kokku saada. Et see õigus võita, tuleb tal osaleda telemängus, mis kujuneb vägivaldseks üle-laipade-takistusrajaks.

Ministry of Broadcast on Orwelli „1984“ laadses maailmas toimuv mõistatustemäng, mis üleujutatud musta absurdihuumoriga. Selle pikseldatud maailmas on rohkelt detaile, mis rikastavad niigi oskuslikult loodud atmosfääri. Visuaalne olustik on indie-mängu tugevaim külg.

Mängitavus on aga frustreeriv. See pole täielikult üllatav, kui eeskujuks on võetud sedavõrd arhailine sidescroller nagu kõige esimene Prince of Persia (1989). Juhtimine on pehmelt öeldes puine ja mängumehaanika ignoreerib kõiki viimase 35 aasta arenguid. Siin pole mingit sujuvust ega armuandmist. Sellisesse mängu ei sobi kuigi hästi kiirust ja täpsust nõudvad liikumislõigud, aga ometi on neid mitu, sealjuures vihaleajav lõpujooks.

Mitte ainult ajastuspusledesse liiga kauaks takerdumine ei muuda mängu tüütavaks, vaid ka tempo ja rütmi ebaühtlane varieeruvus ja kokkusobivus. Lisaviivitusi tekitab loojutustamisvajadus, mida tehakse dialoogikastide kaudu. Siin olnuks suureks parandajaks häälnäitlejate kasutamine, aga arusaadavalt polnud selleks raha. Vähemalt taustamuusika on enamuse ajast vastuvõetav.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

5aastaseks saav mäng on minu hinnangul natuke liiga raske ja vajanuks paremat läbimõtlemist, et ma seda ise täielikult nautinud oleks, aga ikkagi on neli tšehhi maha saanud laheda idee teostamisega. Aldous Huxley „Hea uus ilm“, Ray Bradbury „Fahrenheit 451“ ja George Orwelli „1984“ on ühed olulisemad hoiatuslikud düstoopiaromaanid, mis ennustanud mitmeid ühiskondlikke arenguid ja alati on hea, kui neid kultusteoseid taas meelde tuletatakse. Ka siis, kui seda tehakse läbi absurdihuumori, nagu Ministry of Broadcast puhul.

The Way

Teadlane ei suuda leppida oma naise surmaga. Mees kaevab naise hauast välja ja röövib oma tööandjalt kosmoselaeva, et naasta planeedile, kus lootus abikaasa taaselustada.

The Way on mängitavuselt inspireeritud Flashbacki kõrval seisvast teisest prantsuse klassikust, Éric Chahi Another Worldist. The Way on samuti väga kena pikslikunsti ja laheda atmosfääriga mäng, aga ka rohkem vanakoolilikum oma halastamatusega. Minu kannatlikkus väljakutsele vastu ei pidanud ja mul on sellest väga kahju, sest enne poolelijätmise otsust olin siia pannud juba mitu tundi ning üldiselt mulle kõik muu meeldib.

Üle viskab aga pidev suremine ja lõikude taasproovimine tegelase puisevõitu juhtimisega. Igal pool on vaenulikud robotid, loomad ja taimed, kõik kohad on täis lõkse ja kõrguseid. Salvestuspunktid on liiga pikkade vahedega. Edenemine tahab ülitäpseid ajastusi ja kiireid reflekse. Ja siis on veel kamaluga keerukavõitu mõistatusi.

The Way frustreeriva kihi all on suurepärane emotsionaalne ulmekas. Nii kahju, et see enamiku eest oma täiskujul varjule jääb.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

The Way on kahtlemata tehtud õhinaga ja tore, et see Kickstarteri abil 2016. aastal ilmuda sai. Siinne detailsus ja mänguelementide rohkus on indie-mängu kohta muljetavaldav. Aga kas raskustaseme nii kõrgele tõstmisega tulistas Poola arendaja Puzzling Dream omale jalga? Kas ostjaid nappis, raha teeniti vähe ja seetõttu lõpetas stuudio tegevuse?

Päris nii must-valge asi ei ole. Mingil põhjusel lõid The Way põhitegijad uue stuudio Ragged Games ja palli jäi edasi veeretama kirjastaja PlayWay. 2018. aastal Nintendo Switchile parendustega ja lisatud häälnäitlemisega välja tulnud The Way Remastered telliti teiselt stuudiolt. Kummaline lüke, aga tundub, et areng liikus õiges suunas, sest uusversiooni müügiedu oli parem.

Pid

Kurt jääb kosmosekoolibussis magama ja bussijuht teleporteerib ta maha valel planeedil. Ärgates kavatseb poiss muidugi kohe bussipeatuse otsida ja koju edasi minna, aga järgmine toimiv peatus on kaugel. Kurti ootab ees takistusi täis rännak.

Õigem oleks siiski öelda kadalipp, sest Pid on väga-väga raske. Kurt peab gravitatsiooni muutvate  valgusvihkude loomise kaudu pääsema mööda valvuritest ja brutaalsetest keskkonnalõksudest, aga lahenduste välja mõtlemine ja veelgi enam plaani teostamine paneb närvid ja oskused tõsiselt proovile. Mina oma käega Kurti päästa ei suuda.

Pid on olnud mu radaril tosin aastat, selle 2012. aastal ilmumisest saadik, aga kuna teadsin selle raskustaset, oli praeguseni sinna ka vilkuma jäänud. Proovimata siiski ei söandanud seda jätta, sest kunstiliselt on Unity mootorile meisterdatud Pid äärmiselt atraktiivne. Sel on ülikena maailm ja hea muusika. Taas äärmiselt kahju mängudisaini valikute pärast.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Might and Delight on kõige rohkem tuntud oma viie osaga Shelter sarjaga, kuid Rootsi stuudio mängud on alati olnud vähemalt visuaalselt köitvad. Pid oli indie-stuudio esimene mäng, mis teenis ka mõne auhinna. Ma pole kindel, et Pid suur müügihitt oli – piiras selle levikut ju keerukus –, kuid (tookord) pankrotti ei mindud. Võikski väita, et Pid on oluline, kuna võimaldas stuudiol edasi minna ja luua Shelter.

Mul oleks hea meel, kui Pidi universumis tuleks uus, lihtsam mäng ning võibolla tasub sellest nüüd taas unistada, sest Might and Delight andis lootust, et taastub 2024. aasta ohtlikust finantsseisust.

Minute of Islands

Sürreaalne. Abstraktne. Aeglane. Neid sõnu on sagedasti kasutatud Minute of Islands kirjeldamiseks. Nagu ka „hästi joonistatud,“ „kehv mängudisain,“ „kohmakas juhtimine“ ja „kõnnisimulaator.“

Minute of Islands on kindlalt rohkem kunstiprojekt kui meelelahutuslik toode. See selekteerib hoolikalt, kellele naudingut pakub. Isegi, kui silma püüab omanäolise käekirjaga kirev värviküllane pilt, tuleb mänguga lähitutvust tehes kohaneda rõveda ja räpase keskkonnaga.

Postapokalüptiline ja hääbuv maailm on täis mädanevaid mereelukaid ja muid jäledusi, mille keskel tuiates tuleb reostust tõrjuvaid masinaid taaskäivitada. Edenemine käib teosammul, sangari kontrollimine on ebatäpne ja kummaline. Interaktiivsuse liides ja kasutajasõbralikus on selgelt teisejärgulised olnud.

Kuigi mina ei suutnud mängu kohe üldse sisse elada (mulle roiskuvad kalad ei meeldi absoluutselt, tänan!), on kuulda olnud kannatlikuma meelega mängijatest, kes on siit kätte saanud kurva looga emotsionaalselt raputava elamuse.

Muide, meeldetuletuseks, et see pole ainus 2021. aastal ilmunud mäng, kus sinijuukseline tehnikuneiu saarelt saarele reisib ja maailma päästa üritab. Viis kuud enne Minute of Islandsi juunikuist reliisi tuli oluliselt kergemeelsem TOHU.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Sakslaste Studio Fizbin pole mulle võõras. Praegu meenub, et olen mängumaja loojatega isegi kunagi kohtunud, kui nad mulle 2012. aastal Gamescomil oma esimest üllitist, päris toredat hiireklikiseiklust The Inner World tutvustasid. Oot, tol aastal aitasin isegi olulisimal seiklusmängude saidil Adventuregamers.comil Euroopa suurimat mängumessi kajastada, muljetades viie eelvaatega, sealhulgas natuke The Inner Worldist. Vaat, mis kõik meelde tuleb!

Paistab, et kahe The Inner Worldi mõõdukas edu julgustas (või võimaldas) stuudiot teistmoodi asju looma. Minute of Islands tundub olevat just selline riskantne kireprojekt, mis võib stuudioid pankrotti viia. Õnneks Studio Fizbini selline saatus ei tabanud.

The Savior From Above

Plaanisin veel muljetada kosmosesse läkitatud koera Bea seiklustest võõral planeedil, aga Poola Enjoy Studio tehtud Space Tail: Every Journey Leads Home osutus visuaalselt ja jutustusviisilt üllatavalt igavaks – kuigi sõbraliku peni meelte ja käitumise rakendamine tõotas tulla huvitav. Asenduseks võtsin ühe teise Unity mootorile valminud kosmoseseikleja mängu, kes samuti asub päästekapsli kõrval ärgates võõrast planeeti uurima.

The Savior From Above on ühemehestuudio poolt tehtud lühike ja tasuta mänguke, mil on võrratu pildikeel ja mõnus minimaalne helitaust. Siin pole kõne ega teksti ja natuke mõistatuslik maailm jätab kõvasti tõlgendamisvabadust (eriti, kuna astronaudi kiivris haigutab suur auk), aga õhustik on mõjus ja meenutab mõnevõrra Lifeless Planetit. Üks suurimaid positiivseid üllatajaid tänases valikus.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

The Savior From Above ilmus algselt 2021. aasta lõpus, kuid sai detsembris 2024 värskenduse. Ma ei tea, milline mänguke enne oli, aga praeguse kogemuse järel on mul küll kahju, et seda ainult 15 minuti jagu on! Ma eelistanuks, et Ungari ühemehestuudio Kóborfotonok jätkunuks käesoleva laiendamist, aga ei – praegu on tal tegemisel majandussimulaator Cosminomy. Vähemalt andis The Savior From Above kiitev vastukaja mõista, et tal on mängutegemises annet.