fbpx

Jälle jaanuar, uuesti aeg Euroopa sidescroller‘eid uurida, nii päris uusi kui nati vanemaid. Taas on käes järgede ja reboot’ide kord.

Flashback 2

Ku ma 2022. aasta jaanuaris sarnaselt sidescroller-järgi mängisin, tegid kaks planeeritud järge tünga. Nii Flashback 2 kui Teslagrad 2 väljastamine tõugati kuhugi tulevikku.

Kui korduvalt edasi lükatud Flashback 2 möödunud novembris lõpuks ilmus, osutus see fiaskoks. Nagu Prantsuse mängufirmal Microids kombeks, lasevad sealsed ülemused vahel müüki mänge, mida kvaliteedikontroll vist näinud ei ole. Miks pariislased näiteks XIII uusversiooni ja Syberia 3 põletustest õppinud ei ole ja ikka veel selliseid totrusi teevad, on arusaamatu. Igatahes, novembris põhjalikult katkised Flashback 2 ja Tintin Reporter – Cigars of the Pharaoh ilmusid ja nüüd teeb Microids sama, mida varasemate põrumistega – kulutab energiat ja ressursse vigade parandamiseks. Mainekahjuauk on sellegipoolest visa kokku kasvama.

Flashback 2 on kirjutamise hetkeks saanud küll parandusi, aga on endiselt katki nagu sõelapõhjaks tulistatud ämber. Juba mängu esimesel minutil on võimalik tasemelt välja kukkuda! No see on ikka madaltase -50. Uuesti juhtus tasemelt väljaastumine kohas, kus pidanuks olema kindel sein, kui olin mängu pannud tunni. Ja mida tegi taaslaadimine? Viskas mind pool tundi tagasi! Ma ei vaevu uurimagi, kas automaatse salvestuse süsteem on totaalselt katki või ongi mäng disainitud ainult üksikute käsisalvestuspunktiga, mõlemal puhul on tegu idiootsusega.

Tegin otsuse mitte jätkata, sest häirivaid aspekte on küll ja veel. Mäng ei jookse sujuvalt, lahutusvõime kuvamine on vigane, jättes detaile ekraanialalt välja, ja kõneilmekus on olukordadega sobimatu. Mäng on tehtud kolmemõõtmelise liikumisega (vasakule, paremale, lähemale, kaugemale), mis on kohmakas ning pealegi takerdub noor sangar iga nurga taha.

Lähipäevil peaks ilmuma uus vigade parandamise paik, aga mina ei jõua ära oodata (osalt selle artikli õigeks ajaks valmimise tõttu), kas see teeb Flashbacki eelloo, noorukese Conrad Harti ulmelise seikluse mingilgi määral rahuldavaks. Jah, Flashback 2 universumil on pealiskaudsel vaatamisel kena küberpungilik maailm, kuid seest on see mäda ja teenitult üks 2023. aasta halvemaid videomänge.

Teslagrad 2

Eelmise aasta aprillis tegi Norra stuudio Rain huvitava lükke. Samal päeval lasti välja nii Teslagrad Remastered ja ammu oodatud Teslagrad 2. Kõik, kes Teslagrad 2-te ootasid, ka said, mida tahtsid.

Teslagrad 2 on kunstiliselt superkena, Norra loodusest, ajaloost ja mütoloogiast visuaalselt mõjutatud ning nunnu. Teksti ja kõne ei ole, kuid taustahelid on head ja muusika võrratu.

Nagu eelkäijagi, on ka seekordne osa füüsikapõhiseid probleemkohti täis metroidvania. Taas on mängitavus kiireid reflekse nõudev ja nati liiga raske, et mulle sobida. Proovisin pool tundi aidata sangarneidu oma perekonna leidmisel, kuid kahjuks peavad punapead tema platvormseiklusel lõpuni aitama osavamad.

Bionic Commando Rearmed

Bionic Commando sarja esimesed mängud lasi Jaapani mängugigant Capcom välja juba 1980ndate teisel poolel. Peale pausi, kui bränd oli juba unustatud, otsustati mehaanilise konksuga trossi loopiv kangelane tagasi tuua. Kadunud Rootsi stuudio Grin palgati tegema 3D-märulit ja, nagu siin juba mainisin, sissejuhatuseks ka sidescrollerlikke juuri meenutav sõsarmäng Bionic Commando Rearmed. Ja oh seda üllatust – Rearmed võeti vastu soojalt, suurema skoobiga 3D-märul kesiselt.

2008 ilmunud Bionic Commando Rearmed on tõesti väga kena ja laheda retromuusikaga. Samas on see vanadele platvormikatele truult raske ja soovitatavalt puldiga mängimiseks. Võtsin mängu siiski proovida ja nagu eeldasingi, ei ole see madin minu jaoks. Konksuga opereerimine on klaviatuuril jube pusimine. Aga sellegi poolest suudab Bionic Commando Rearmed jätta positiivse mulje.

Muide, aastal 2011 ilmus teiselt Rootsi stuudiolt (sest Grin oli kinni pandud) ka järg Bionic Commando Rearmed 2, mis klammerdus PS3 ja X360 platvormidele ja arvutile ei küündinud.

FAR: Changing Tides

FAR: Lone Sails meeldis mulle tohutult ja sama mõjuvõimas on ka FAR: Changing Tides. Uus üksik tegelane on oma uue liikuriga seekord vetevälju ja -sügavusi avastamas ning ettetulevatest takistustest nõu ja jõuga mööda töötamas. Maailm on endiselt kõle ja täis hävinenud tsivilisatsiooni kokkukukkumisohus rajatisi. Taas vajab liikumisvahend edenemiseks hoolt ja armastust ning katel süüa.

FAR: Lone Sails on endiselt minimalistliku esitlusega. Pole siin ei kõne ega teksti, mis annabki postapokalüptilisele atmosfäärile rõhku juurde. Sama teeb võrratult hästi helitaust on kohatise muusika ja üldise taustafooniga. Pilt on kunstiliselt jällegi pastelne ja ilus ning eelkäijast rohkemate rikastavate taustadetailidega.

Minu maitsele sobib melanhoolne FAR: Changing Tides täpselt ning kui keegi veel kahtleb järje juurde asumist, siis veel üks hea uudis – järg on ka pikem!

Trine 3: The Artifacts of Power

Tõeliselt meisterlik on film-raamat-mäng või muu loometeos, kui suudab paeluda kedagi, kes kasutatud alamteemast üldiselt ei huvitu. Näiteks ei ole ma kuigi suur mõõga ja maagia (sword and sorcery) austaja, aga Trine fantaasiasarjast pean tohutult  lugu. Trine 3 on oma eelkäijatele sarnaselt suurepärase atmosfääri, muusika, kõnetöö ja visuaalse stiiliga.

Taas seiklevad ja võitlevad kolm tuttavat kangelast uue ohu vastu. Endiselt saab vabalt hüpata võitleja rüütli, kastilooja võluri ning vibuga varga vahel, et takistusi või võitlusi just omale sobivalt lahendada.

Aga Trine 3-s on kolm korda rohkem murekohti. Uuendusena tekitati siia liikumisele ka sügavusmõõde. Ja nagu ma sageli nendin, on see nõme lahendus! Jälle on tulemuseks kümned ja kümned ja kümned korrad, kus hing tuleb heita nii mõttetu nüansi pärast, et pole alati pole aru saada, kuidas taseme suhtes paikned. Isiklikult lohutan end sellega, et Trine 3 kogemused võisid Soome mängustuudiole kasuks olla, kui aasta hiljem lajatati vapustavalt hea Shadweniga.

Teiseks on loll disainiaps lõpulahing. Olen korduvalt siunanud mänge, mis ei valmista mängijat eesootavaks keerukuseks ette. Frozenbyte kogenud mänguloojana pidanuks sellisest august suutma mööda astuda. Mida annab muidu suhteliselt lihtsa üksikosakampaania sabaosas raskustaseme kõvasti tõstmine?

Lõpuga on seotud ka kolmas probleem – lool seda ei ole. Stoori jääb pooleli, pole kokkuvõtet ega epiloogi. Joon tõmmatakse alla, kui pahalane alles kurja külvamas. Muinasjutumaailmas peaks ju alati olema õnnelik lõpp või mis?

Trine 3 ilmus 2015. aastal ja kuigi tollane kriitika mängu suunas seadis sarja tuleviku ohtu, läks õnneks seis paremaks. Nüüdseks on ilmunud veel kaks järge, viimane alles loetud kuud tagasi.

Star Sky 3

Esimesest Star Skyst olin ma sügavalt lummatud. Teine enam minuga kokku ei kõlanud. Ning kolmas, noh, kolmas on ka tüütu ja end kordav igav mõistatustemäng. Lihtne, kuid mõjus pildikeel on alles, kuid sümbolistika on ähmastunud. Endiselt mõistatad, kuidas tähistaevase öö taustal siluetina liikudes ja valikuid tehes erinevaid nähtusi lahti lukustada, aga puudub põhjus, liikumapanev mõjur. Rootsi stuudio JMJ Interactive Mårten Jonssoniga eesotsas on üle mõelnud ja märgist mööda põrutanud.