Just nendes videomängudes kõlab selle aasta kõige parem muusika

Juba on pool mänguaastast seljataga ja mitmel pool pannakse tänavu ilmunud mänge paremuse järgi rivvi. On tõesti olnud hea aasta. Üks mäng meeldejäävam kui teine. Aga mis mulle esimese poolaasta puhul on eriti säravalt meelde jäänud, on mängude muusika.

Ma usun, et viimane kord ületas mängude muusika siinmail laiema uudiskünnise 2022. aastal. Tookord oli põhjuseks Eesti Filharmoonia Kammerkoori panus mängu A Plague Tale: Requiem. Eks tibusid loetakse ikka auhinnahooajal, kuid seni tundub küll, et nii mõnigi soundtrack võiks tänavu jõuda kaugemale kui ainult mänguauhindadele kandideerimine.

Sest siin pole juttu niisama kõrvaussidest nagu seda on näiteks Netflixi nõidurile mündiviskamine. Ükskõik millise järgnevate mängude heliriba võib panna omale täispikkuses taustale mängima.

Assassin’s Creed Shadows – The Flight ja TEKE::TEKE

Assassin’s Creedi seeriale on aastate jooksul saanud teha igasuguseid, nii nõrgemaid kui ka tugevamaid etteheiteid. Kuid mille üle pole saanud seeria puhul kurta, on mängude muusikaline taust.

Shadowsi osas pöördus Ubisoft Quebec seeria veterani poole. Briti duo The Flight on varasemalt pannud käe külge nii Black Flagile kui ka Odysseyle. Lisaks saab neid süüdistada selliste mängude muusikas nagu seda on Alien: Isolation, Gotham Knights ja Horizoni seeria.

Mänguseeria värskeima osa puhul on aga tabatud täpselt naelapea pihta. Jaapani õhustik on justkui loodud seeria helilisele keelele. Traditsiooniliste pillide segamine moodsa elektroonikaga ja hip-hopiga sulandub mängus suurepäraselt üheks.

Tihtipeale on atmosfääriline muusika mängudes liiga märkamatu või üksluine. Shadowsis seda muret pole. Mängumaailmas ringi uudistades aitab muusika viia mängija mindfulnessilaadsesse fookusesse, mis hoiab kogu tegevust elus ja innustab piiluma nurgatagustesse ning otsima alternatiivseid radasid oma sihtkohta jõudmiseks.

Täielikult ellu ärkab heliriba aga võitlustes ja loo emotsionaalsemates momentides, kui esiplaanile tuleb mängu teine heliloojate pool – Montrealis resideeruv Jaapani-Kanada eksperimentaalse-psühhedeelse rocki bänd TEKE::TEKE.

Sarnaselt The Flightile on bänd sidunud imeliselt klassikalise jaapanliku helipildi moodsate katsetustega, liikudes pidevalt kahe erineva ajastu vahel edas-tagasi. „Kage No Iro“ on üks mu aasta lemmikumaid albumeid üldse.

South of Midnight – Olivier Deriviere

Eelpool mainitud A Plague Tale helilooja on samuti tuntud nimi mängumaailmas. Obscure, Alone in the Dark, The Technomancer, The Council, Dying Light 2 on vaid mõned mängud, mille muusika loomisel on ta sõrmed soojaks saanud.

Ameerika „Sügavas Lõunas“ toimuvale seiklusmängule kirjutatud muusika kubiseb piirkonna ajaloolisest ja kultuurilisest pärandist. Lood on täis nii mängu sündmustega seotud regionaalset folkloori kui ka delta bluusi pärandit.

Kohe mängu alguses seilab koos meiega ekraanilt läbi bluusi ristiisast Robert Johnsonist inspireeritud müstiline karakter. Enam kõnekamat introt ei saakski sellisele mängule teha, sest ka Roberti enda elu oli vähese dokumentatsiooni ja varajase surma tõttu täis mõistatusi, pannes aluse mitmetele legendidele, mis seotud rokkmuusikaga tänapäevani.

Deriviere loodud muusika oli minu jaoks mängu kandvaimaks osaks. Kuigi ka muus osas oli tegemist seiklusega, siis just muusika hoidis tempot üleval.

Samal ajal aitas see suurepäraselt jutustada aset leidvat lugu. Meeleolulised viisid vahetusid hoogsamates lõikudes narratiivsete lauludega, mis kirjeldasid tegelaste kogetut ja mängu looris juhtunut.

Kellele meeldib bluus, kantri, bluegrass ja ka džäss, siis see on kindlasti soovitatud kuulamine.

Clair Obscur: Expedition 33 – Lorien Testard

Erinevalt eelnevatest heliloojatest on Lorien Testard täielik uustulnuk. Seda sisuliselt ka muusikamaastikul laiemalt.

Varasemalt Soundcloudis oma loomingut avaldanud Lorien jõudis mänguarendajateni läbi internetikuulutuse. Küll uus stuudio, kuid selle kogenud arendajad otsustasid omale sobiva muusika leidmiseks visata välja laia võrgu. Ja mitte minna tuntud heliloojate ukse taha koputama.

Kogu soundtrack’i loomine võttis aega viis aastat. Seda põhjusel, et visiooniks oli luua igale võitlusele ja bossile oma muusika. Samuti plaaniti igale keskkonnale mitu atmosfäärilist viisi. Kokku pidi mängule valmima kaheksa tunni jagu muusikat.

Seda muljet avaldavam on valminud teos, mis ei muutu igavaks ega omaenda paroodiaks. Sarnaselt eelmainitutele on ka Clair Obscuris muusikal väga kandev ja mõjus roll. Depressiivsele maailmale ja melanhoolsele loole annab oma panusegi Alice Duport-Percier higne pugev emotsionaalne vokaal.

Lisaks on muusika hulka sattunud ka ehk selle aasta üks kõige suurema hitipotentsiaaliga lugusid tänavustest mängudest. Kui mitte midagi muud, siis kuulake ära vähemalt Lumière’i nimeline lugu.
Ilma asjata ei hakatud mängu fännide poolt juba rääkima sellest, et Testard väärib Grammyt. Paremat debüüti on raske ette kujutada.

Aga mis seal ikka. Nüüd siis teate mida teha. Võtke aga see prantsuse heliloojate/stuudiote looming ette ja nautige suve!