Leho Lahtvee TOP 10 mänguelamust aastal 2025

Mänge on liiga palju. Ülekoormavalt ja uputavalt. Kahjuks on mõned noist head. Kui ei oleks, saaks hobi rahus maha jätta ja ajaga midagi muud teha.

Aastal 2025 aitasid mu usku mängudesse kui kunstialasse ja suurepärasesse meelelahutusvormi hoida enim allolevad arvutimängud. Enamus on vanemad, kuid mõned lõppeva aasta üllitised mahtusid samuti sisse. Ennast hämmastab, kui kirev žanrite mosaiik siia kujunes.

Jällegi pean tõdema, et 2023 oli ikkagi harukordselt kõva mänguaasta – lausa neli mängu on taas just sellest säravast ajaaknast. Regioonialaselt läheb au ja kiitus skandinaavlastele, pea pooltel siinsetel on Rootsi ja Taani juured.

10,5. TACOMA

Teen Steni moodi veidi sohki ja lisan ühe 0,5-se. Aasta lõpus puksiti käesolev edetabelist välja, aga Tacoma kui üks parimaid walking sim‘e eales väärib enamat, kui ääremärkuses mainimist! Seda enam, et tegelikult ei ole ma kuigi suur kõnnisimulaatorite fänn, jäädes mu maitsele natuke liiga aeglaseks ja igavaks. 2017. aasta Tacoma suudab aga luua pinget ja põnevust mängija tegelast ohtu seadmata. Imetlusväärne loojutustusoskus!

Nagu aprillis vaatasime, oli 2017 paksult kosmosemänge täis, nii et äkki sundis tihe konkurents arendajaid tohutult pingutama?

10. Herald of Havoc

2023 oli ÄÄRMISELT VINGE boomer shooter’ite aasta. Ilmusid sellised suurepärased kõmmutamised nagu HROT, Zortch, Turbo Overkill, Sprawl, Ion Fury: Aftershock (lisapakina), Trepang2, Warhammer 40,000: Boltgun ja ning käesolev.

Millegipärast on quakelik Herald of Havoc palju vähem tähelepanu saanud, aga lihtsa laheda pildiküljega tempokas mürgel pakub ülikõva lusti. See hoiab end eri trikkidega värske ega veni tüütavalt pikaks. Lisaks on see vist sujuvaima mängitavusega Unity mootori märul, mida ma kogenud.

9. Bramble: The Mountain King

Brothers: A Tale of Two Sons. Unravel. Little Nightmares. Dimfrost Studio tegi noppeid oma kaasmaalaste hittidest, lisas kõva doosi Skandinaavia etno-õudust ja tuli välja võimsa muinaslooga.

Poleks uskunud, et 2023. aasta Bramble: The Mountain King mind niimoodi mõjutada suudab. Kena ja vastik. Südamlik ja ängistav. Kütkestav ja eemaleajav. Kurb, et Rootsi Dimfrost Studio on nüüdseks üles ostetud ja kadunud.

8. Star Wars Battlefront II

Hiljutine Battlefield 6 üksikosa mulle eriti pinget ei pakkunud. Rootsi suurstuudio DICE’i ja Kanada Motive Studiose varasem tulistamine, sarnase valemiga tehtud Star Wars Battlefront II on aga üllatavalt kütkestava üksikosaga– ja seda minu silmis, kes ma eriline „Star Wars“ universumi austaja ei ole.

Lugu, kus järjekordsed impeeriumi sõdurid poolt vahetavad, pole teab mis originaalne, kuid töötab. 2017. aasta mäng on siiani kena, madin lahe ja vaatemänguline. Isegi lennumasinate taltsutamisega sain kuidagi hakkama. Battlefront II sai ilmudes kõvasti hurjutada, aga õnneks raatsis EA mängu siiski valmis kõpitseda.

7. Agent A: A puzzle in disguise

Austraalia stuudio Yak & Co 2019. aasta mõistatusmängu võtsin käsile Midnight Girli tõttu, sest viimase lühiduse tõttu ei saanud ma piisavat 60ndate esteetikalaksu kätte. Üliõnnestunud valik!

Agent A: A puzzle in disguise on ilus ja sobiva muusikataustaga stiilne spioonitemaatiline paroodiamänguke, kus mõned tunnid aju ragistada mõnusalt rahuldust pakkuv. Kahju, et stuudio järgmine mäng Down in Bermuda kõhetuks pettumuseks osutus.

6. Midnight Girl

Kahtlustasin juba kevadel, kui Midnight Girlist naistepäevamängude lugu kirjutasin, et sel on hea šanss aasta toppi mahtuda. Nii läkski. 2023. aasta Taani seikluslik sidescroller õhkab igast küljest sümpaatsust. Tahan sellise õhkkonnaga kergeid ja kauneid mänguampse veel!

5. HITMAN World of Assassination

Kuigi ma natuke uurin mänge, on nende meelelahutuslik aspekt mulle siiski väga oluline. Tuleb ette mõnda mängu hüppamist kasvõi paarikümneks minutiks, et pead puhata. World of Assassination aga muutis mu käitumist kavakindlamaks – sisenesin sellesse maailma vaid siis, kui sain seal võrdlemisi segamatult olla vähemalt poolteist tundi.

Kui ma sinna sukeldusin, asusin tähelepanelikult avastama kaarti, jälgima tegelaste käitumist, pealt kuulama vestlusi, uurima võimalusi… Ma lähenesin oluliselt kohal olevana. Juba selline käitumismustri muutuse esilekutsumine on tähelepanuväärne saavutus, aga ka tehniliselt on HITMAN World of Assassination igas aspektis vaimustav.

4. Cultic Part 1 (ja Part 2)

Vahel on raske uskuda, mida mõni mänguarendaja üksi luua suudab. Cultic on selline. Jason Smith on 90ndate FPS-i Bloodi eeskujuks võttes meisterdanud suurte ja huvitavate kaartidega pingelise tulistamise. Kõhedat atmosfääri toetab omanäolise käekirjaga arhailine pilt ja mõned üleloomulikud vastased.

Mürgelda saab palju tunde, millest mulle isiklikult meeldisid Part 1 omad rohkem. Septembris ilmunud Part 2 lisapakk on samuti väga tugev, kuigi mõneti liiga raske ja liiga pikk.

3. Sniper Elite: Resistance

Loomulikult platseerus Sniper Elite: Resistance mu 2025. aasta oodatuimate topis, sest oli aimatav, mida oodata. Mind ei häirinud, et siinses spin-off märulis polnud märkimisväärselt uuendusi, sest praegugi on kõik pea täpselt minu maitse järgi.

2. Eriksholm: The Stolen Dream

Tundub, et mul on mingi teema mängudega, kus õde nooremat õeraasu või venda otsima lähevad. A Plague Tale: Innocence ja Planet of Lana kuuluvad sellistest mu lemmikmängude hulka. Fantastiline on ka juulis ilmunud Eriksholm: The Stolen Dream.

Rootsis Göteborgis pesitsev River End Games stuudio on loonud niivõrd superkauni maailma, et tahaksin seal linnas päriselt käia! Tasemed on huvitavad, lugu emotsionaalne, helitaust hingepuudutav. Peaaegu laitmatu teos.

Kui otsida murekohti, siis võibolla on mängus natuke liiga palju juttu ning mängijatele võinuks jätta rohkem vabadust oma taktikate välja mõtlemiseks. Praegu on pea igal takistusel vaid üks lahendusviis.

Kuigi Eriksholmi-reis venitas end kriipsuvõrra liiga pikaks, tekitas see minu siiski suurema isomeetrilises vaates luureka isu. Valikus oli kümmekond. Liisk langes El Hijo – A Wild West Tale’ile, mis osutus nördimapanevaks pettumuseks.

Emmet päästma suunduva pisipõnni seiklus on küll nunnu välimusega, aga rohkete möödalaskmistega mängudisainis. Kujutan ette, et hiireklikijuhtimisega võinuks see hea olla, kuid pragune otsejuhtimine toimib kehvalt. Üldpildis tunnen aga endiselt, et peaksin asuma enam reaalajataktikaid klõbistama.

1. American Arcadia

Üks mu 2025. aasta oodatuimaid mänge oli Hispaanias Barcelonas valmistatav düstoopia sidescroller Antro. Aasta lemmikuks asetus aga 2023. aasta utoopia sidescroller American Arcadia igipõlisest rivaal-linnast Madridist. Kindlalt minu mänguaasta suurim positiivne üllataja ja ootamatult sobiva nimega stuudiost Out of the Blue Games.

American Arcadia on inspireeritud filmist „The Truman Show“, aga siin on terve linnatäis kuplialust rahvast 1970ndate retrofutu keskkonnas maailmale endale teadmata reality sarjades osalemas. Üks tüüp utsitatakse sealt külgvaates perspektiivis põgenema. Neiu, kes sellist inimfarmi pidamist heaks ei kiida, aitab Trevori nimelist selli digikanalite kaudu ja vahepeal läbi silmade vaates ringi sibades.

Mul on American Arcadia kohta ainult kiidusõnu! Fantastiline graafiline stiil ja atmosfäär, imeline loojutustus suurepäraste kõnedega ja huvitavad uuenduslikud nõksud nagu näiteks kahe ekraaniga samal ajal töötamine ja livestream’i imitatsioon. American Arcadia suudab lõpuni pinget hoida, üllatada ja võluda.

Meistriteos!