Ludoloogia logi: naistepäeval kõlisevate nimedega mängudest

Toredat naistepäeva! Õisi ja õnne, üllatusi ja ülevusi!

Nagu iga aasta, ilmus ka 2025 loetud päikeseringi ajal palju rohkem naissangaritega videomänge, kui üldiselt arvatakse. Märkimisväärne on, et 15st eelmise aasta naistegelastega arvutimängust, mida täna mainin, on ainult kolm järjed. Originaalsete teoste tulek on järgesid täis maailmas vägagi teretulnud.

Isiklike kogemuste põhjal väärivad peale tänase alloleva kolmiku nimetamist veel:
Eriksholm: The Stolen Dream – võrratult kena ja haarav taktikamäng Rootsist.
Echoes of the End – Islandil tehtud ilus kolmanda isiku vaates mõõga-ja maagiamärul.
Ctesiphon – lahe boomer shooter Austraaliast, mis põhiliselt tehtud ühe mehe poolt Linuxis.
Beyond Sunset – tehnoloogilise naissõdalasega küberpunklik retrostiilis FPS vanal heal GZDoom mootoril.
Bye Sweet Carole – kõhe sidescroller Itaaliast, millel 80ndate aastate tippanimatsioonifilmide väljanägemine.
Spy Drops – vanakoolihiilimine sooloarendajalt Hispaaniast, mis kahjuks veel kohmaka juhtsüsteemiga.

Lisaks tulid veel South of Midnight, Hades II, Eternal Strands, Constance ja mitmed veel, milleni mina tõenäoliselt kunagi ei jõua.

Huvitaval kombel jõudsid meieni ka kolm naistegelasega mängu, mille nimed metalselt kõlisevad: Metal Eden ehk Metalne Eedeniaed, Steel Seed ehk Terasseeme ja Brassheart ehk Messingsüda. Kuigi kõik ulmelised ja inimkonna päästmisele suunatud, on need žanriliselt erinevad.

Kaks neist tunduvat võtvat inspiratsiooni 2021. aasta  üllatushitist Severed Steel, kus tigedaks aetud neiu stiilses värvikirevuses parkuuritas ja kõmmustas. Metal Eden on samuti kiiretempoline läbi silmade märul. Steel Seedi nimi on kahtlaselt sarnane. Tegelikult on sarnasus ka Ctesiphonil – mõlema sangarid on jäänud ilma ühest oma bioloogilisest käest. Severed Steel ja Metal Eden jagavad mitmeid mängumehaanikaid (seinal jooksmine, topelthüpped ja muu), Brassheart ja Steel Seed sangarid omavad robotabilist ja peavad otsima oma geniaalse insener-isaga seotud killukesi.

Brassheart

Tehisintellekt Valkiria võtab tükk tüki haaval Euroopa üle võimust. Kus saab, meelitab ta inimesi enda poolele heaga, kuid vajadusel ei kõhkle kasutada oma pooldajate armee jõudu. Loomulikult paljudele ei meeldi loogilise ja objektiivse, kuid emotsioonideta masinaru juhtimine. AI loonud teadlasterühma pealik teab, et tema looming jäi poolikuks enne, kui ta eemale tõugati. Leiutaja vangistamise järel asub tema südikas tütar Pola kolme vidinat otsima, et Valkiria paremaks muuta. Seiklus viib neiu ja ta robotabilise Poola, Monacosse ja Himaalajasse, mis 1920ndate diiselpunki alternatiivmineviku kuues.

Brassheart on traditsiooniline hiireklikiseiklus värviküllase multikaliku pildi ja leidlike mõistatustega. Kohati kiirgab läbi väike eelarve, sest vaheklipid on tagasihoidlikud ning kõnede ja muusika valjuse ja kvaliteedi ühtlustamisega tulnuks rohkem vaeva näha. Samuti võiks tubade vahel kiirelt liikuda saada. Aga need ei sega mängu nautimast. Brasshearti südamest õhkab mõnusat soojust.

Ma pole nii kaasahaarava Poola hiireklikiseiklusega kokku sattunud 2019. aasta Irony Curtain: From Matryoshka with Love’ist saadik. Seegi käsitles rõhuva valitusrežiimi teemat viidetega nii minevikule kui ka leidis paralleele oleviku poliitikaga.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Viis aastat tagasi ilmus nunnu hiireklikiseiklus TOHU, mille huvitavaks köögipoole aspektiks oli, et mäng oli kõrvalprojekt tõsisema tegevusalaga tarkvaraarenduse ja disainifirma Fireart Studiosele. Poola ettevõte pani varsti peale TOHU ilmumist mänguosakonna kinni.

Eelmisel aprillil ilmunud Brassheart on mõneti sarnase taustaga – selle looja Hexy Studio põhiala on tegelikult lauamängud ning asukoht samuti Poolas. Mõlema puhul on kasutanud Unity mängumootorit ja Brassheart on järjekordne tõestus, et muu valdkonna inimestel on kõige kasutajasõbralikum alustada mängu tegemist just Unitys.

Ääremärkuseks, et eelmisel aastal ilmus Euroopas päris mitu naissangariga hiireklikiseiklust. Käesoleva kõrval tuli Rootsist Clifftop Gamesist Kathy Rain 2: Soothsayer ja Rumeeniast Stuck In Attic stuudiost Near-Mage. Kes teab, millal mina nendeni jõuan, kuid paistab, et need on väga head vastukaja teeninud.

Steel Seed

Itaalia stuudio Storm In a Teacup eelmine mäng, 2019. aasta Close to the Sun oli BioShockist tugevalt inspireeritud kõhe kõnnisimulaator. See oli küll kena artdecoliku pildiküljega, kuid igavavõitu ja suutis mind vaevu köita. Mängumaja järgmine teos Steel Seed on alles jätnud pereliiget otsiva naissangari (õe asemel nüüd isa), oranžilt helendavad inimkujuga hõljumid ja geniaalse leiutaja ümber tiirleva ulmelise stoori, aga need on üksikud elemendid täiesti erinevas mängus.

Steel Seed on kolmanda isiku vaates märul, hiilimine ja platvormer, toimumisajaga kuskil kaugel tulevikus, mil inimesi füüsiliselt enam pole. Küll aga ootavad taasäratamist mõned „salvestatud“ inimesed, kui aeg ja koht lubavad.

Akrobaatiliselt võimekasse tehiskehasse laetakse Zoe, suure teadusemehe tütre inimteadvus, et ta asuks oma isa teadvusefragmente hiiglaslikust tehnoloogiakeskkonnast kokku koguma. Zoe liigub ja ronib kiirelt ja sujuvalt ning kõik on okei, kuni poole peal tulevad mängu särisevad elektritakistused.

Hiilimine ja vaenlasrobotite salaja hukkamine on samuti rahuldustpakkuv piiratud aja – kuni vastased Zoe avastavad ja teda nüpeldama tormavad. Võitluses ülivõimasate metallkollide vastu on Zoe habras ja kähmlused muutuvad kiiresti tüütuks ja raskeks rassimiseks. Steel Seed saaks hiilijate kiusamise andeks, kui ta lubaks mängijal ise salvestada või võitlusetest täielikult eemale hoida, kuid ei, mäng sunnib pidevalt halastamatuid kakluseid peale ja salvestada omavalitud olukordades ei saa.

Zoega lendab kaasa piiksuv robot, millega luurata, tulistada ja mõistatusi lahendada, aga see ei suuda hoida mängu muutumist üksluiseks. Kuigi Unreal 5 mootorile on tehtud päris kena maailm, muutub ühetaoline keskkond monotoonseks ja mäng hakkab venima.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Kui Steel Seedist oleks tähesõdadeliku mõõgaga vehkimise osa välja jäetud ja parandatud luuramismehaanikaid, salvestussüsteemi, varakult äraarvatavat lugu ja muud, võinuks siit tulla tähelepanuväärne ulmeteemaline luuramine. Antud esituses jääb see igati keskpäraseks. Peale selle lasti mäng 2025. aasta aprillis välja tehniliselt toorena. Saanud küll mitmeid veapaikasid, jookseb see ikka veel vahel kokku ja mõnikord jääb Zoe keskkonda kinni.

Kõige tipuks on Steel Seedil veel üks tohutu roosteplekk küljes – mängu kirjastaja on venkude ESDigital Games!

Metal Eden

Küberneetiline naise kujuga supersõdur Aska saadetakse kauges tulevikus veelgi kaugemas ülitehnoloogilises maailmas kapsleid koguma, kuhu salvestatud inimeste hinged. Need on üle käte läinud AI tõttu ohus… või midagi.

Metal Eden on saanud kiita oma stiilse Unreal 5 mootoril jooksva pildi ja meeletult kiiretempolise märuli tõttu. Seda on sobilikult kutsutud Doomi ja Ghostrunneri seguks, lisaks madinale ka tasemedisaini ja taustamuusika tõttu. Olemas on võimendatud rusikakähmlus, seintel jooksmine, õhus hüppamine, kiirpõiklemine, aja aeglustamine ja igasugu muud ulmelised võimed ning tulistamiseks on võimas relvaarsenal. Viise edukaks sõdimiseks on rohkelt ja võtteid saab veelgi juurde varustuse ja oskuste hankimisega.

Metal Eden on ka neetult väljakutsuv. Huupi rapsides saabub surm kiiresti. Ning tüütavate stseenide taaskordamistega seoses tekkis mul üks probleem…

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

… Metal Edenist sai mulle praegu viimane piisk karikasse. Esteetiliselt Steel Seedile sarnane mänguke tekitas mulle tohutu tüdimuse kõrgtehnoloogiateemalistest mürglitest, millele kohutavalt halvad Call of Duty: Black Ops 7 ja Mindeye ainult hagu lisasid. Tõenäoliselt olen üledoosi saanud ja vaevalt, et ma ainus.

Olgu turg üleküllastunud või mitte, objektiivselt on Poola stuudio Reikon Gamesi teine mäng pingelist võitlust armastavale mängurile paras amps. See on pea sama soojalt vastu võetud kui stuudio 2017. aasta küberpunkmärul Ruiner. Ning paistab, et see on müünud piisavalt hästi, sest kaks päeva tagasi kuulutas Reikon välja järgmise mängu – Ruiner 2.

Lisamärkeks – märtsis 2025 ilmus sarnase nimega FPS Metal Garden, mis oma vanakooliliku olemusega meeldis mulle hulga enam.