fbpx

Head kevadpüha! Vahvat vaba päeva! Kuna soovitatakse kodus passida, äkki mängiks täna? Midagi teemakohast?

Kuigi paljudel meist on praegu tööga tuuga, võiks meenutada, et 1. mai on ka töörahvapüha. Eestlase kõrva see riivab, kuna tähtpäev oli riigipühaks jubedas Nõukogude Liidus. Selle absurdse ajajärgu ühte külge nägime hiljuti võrdlemisi autentselt suurepärases sarjas „Chernobyl“, kuid seekord keskendume mängudele ja rõhuga seiklustele. Enamikes täna uuritavates heidetakse süsteemi üle nalja, kuid paar teost on venelastelt ja nood on tõsisemad.

Taustaks, et kui Nõuka-teemalisi tulistamisi leidub omajagu, siis seikluseid on oluliselt vähem. Enda mängitutest meenubki vaid kaks hiireklikikat. Hästi lühike tasuta indikas Little Girl in Underland ja madalakvaliteediline ponnistus Soomest nimega Bunker – The Underground Game. Venelastel on ka juba 90ndatel sündinud üheksaosaline Petka-sari, mille kolm esimest peatükki viimastel aastatel ingliskeelsena Red Comrades sarjana ilmunud. Ehk jõuan ükspäev nendenigi.

Irony Curtain: From Matryoshka with Love

Artifex Mundi on üle tosina aasta vana Poola mängustuudio. Seal on toodetud mustmiljon hidden object hiireklikiseiklust, mis sellistes poodides nagu bigfishgames.com oma atraktiivsete pealkirjadega pühapäevamängurite tähelepanu püüavad. Mõne asjaga on nad ka minu radarile jäänud, kuigi ma ei mäleta, et oleksin ühtegi varem mänginud jõudnud.

Peaaegu täpselt aasta tagasi ilmunud Irony Curtain: From Matryoshka with Love on stuudio esimene samm asisemate hiireklikikate maale ning minu silmis oli lustlik multikalik kunstistiil kohe esimesest pilgust atraktiivne ja huviäratav. Teos on ka vanakooliliku mängitavusega ning kahemõõtmeline, just nagu mulle meeldib.

Üle võlli keeratud absurdiga naljalugu jälgib naiivset ja totukest noorukit, kes on alla neelanud kommude propaganda. Kui tal tekib võimalus oma imedemaale Matryoshkasse ise reisida, hakkab ta aru saama, et kõik pole päris nii lilleline, nagu ta oli uskunud. See pettumus pole veel midagi – varsti on ta mässitud vandenõusse Stalini-sarnase valitseja kukutamiseks ja revolutsiooni ning paranoilise ühiskonna jõuorganitel poleks midagi tema eluküünla kustutamise vastu. Vastu kõiki ootusi lahendab sell aga kõik ettetulevad takistused.

Nendeks on üldiselt loogiliste lahendustega mõistatused, mis on kohutava eluolu ja silmakirjaliku ühiskonnaga maailma kenasti integreeritud.

Mängu saadab sobiv muusika ja lõbusa atmosfääriga klapivad ka häälekõned, aga ellu toob selle ikkagi vaimukalt kirjutatud käsikiri. Samuti on lahedad rohked viited popkultuurinähtustele, ent suurim kiitus läheb siiski kunstnikele, kes on pildile joonistanud nii palju tabavaid pisinüansse, et tekib kahtlus, nagu oleksid nad ise ses ajastus pikalt lõksus olnud.

The Big Red Adventure

90ndate esimeses pooles tegutses Itaalias mängustuudio Dynabyte, mis oma mõne tegevusaasta jooksul suutis teha käputäie lõbuvara. Üks lõpuotsa mängudest oli The Big Red Adventure aastal 1995.

The Big Red Adventure on tegelikult järg 1992. aasta Nippon Safes Inc.ile. Viimane ei ole tänaseks kuigi hästi aegunud. Pilt on oma aja kohta okei, aga kohmakas juhtimissüsteem, ülirasked mõistatused, pikslijahid, raskelt navigeeritavad ja segased labürindid on omadused, mis pole enam ammu vastuvõetavad. Lisaks on mäng täis kirjavigu, häälnäitlemist pole ja muusikat kõlab vaid aegajalt. Suutsin selle läbida ainult juhendist ridu ajades.

The Big Red Adventure toob tagasi sama kolmiku, keda kordamööda käsutada. Nutika röövli Dougi, pooletoobise musklimehe Dino ja seksika artisti Donna. Igaüks neist on iseviisi seekord Jaapanist perestroika järgsesse Venemaale jõudnud, kus saabunud uus ajajärk. Kuigi puuduseaeg veel kestab (paralleele on ka tänapäevaga, sest defitsiitsete kaupade troon kuulub WC-paberile), on muutused majanduses juba loonud uued õitsvad brändid nagu Lenintendo, VodkaCola, Playboris…  Aga demokraatlikud tuuled vanale võimuladvikule ei meeldi. Kas nende ponnistused hullu teadlase kaasabil vana režiim tagasi tuua ka õnnestub, kui selline seltskond juhuslikult nende teele satub?

Lühikirjeldus võib tunduda paeluvam, kui lugu tegelikult on. Mõni kaval vangerdus tegelaste edenemises esineb, kuid üldiselt on stoori täis auke, lollusi, arusaamatusi ja haruharva naljakas.

Itaallaste mänguke on kahjuks taas, eelkäijaga sarnaselt, äärmiselt ebakvaliteetne. Kõige hullem on absurdselt kohutav juhtimissüsteem, millega võitlemine võtab sama palju aega kui ajuvabade mõistatuste vaagimine. Inventarimajandamine on jube ebamugav ja pealegi on kohati ikoonidelt raske aru saada, mis taskusse kogunenud. Liikumine on raskendatud, sest tegelased jäävad tühiste nurkade taha kinni – korra isegi nii tugevalt, et tuli varasem salvestus laadida.

Mitmed eellase murekohad on samuti tagasi, nagu kirjavead, nõmedad labürindid ja pikslijahid. Lisaks võib mäng kokku joosta ja vale rahakulutuse järjekorras ummikusse jõuda ning miski ei vihja, et tuleks varasema salvestuse juurest taasproovida. Taustamuusika on sageli sobimatu, vahel üldse puudu. Heliefektid (kui neid on) ei käi ekraanil toimuvaga sama jalga. Häälkõne peale sissejuhatuse ei ole ja toimuvat edastatakse tekstina, mis sageli kirillitsatähtedega stiliseeritud. See on aga loll nipp, sest kiirelt liikuva teksti puhul – näiteks telesaates esinedes – ei jõua aju seda kodeerida. Eriti segav on see meile, kes tähtede tegelikku tähendust teavad.

Mängu ainus väärtus on selle enam-vähem vaimukas multikalik pildikeel, mis antud teose üleüldse kunagi mu radarile tõi. Asukohad Punasest väljakust ja Gorky pargist pikamaarongide, sadamalinnade ning kolkaküladeni on üldiselt kenad. Muudest külgedest on The Big Red Adventure vilets rämps. Ma ei väida, et see on kehvalt vananenud, vaid on ka oma aja kohta tehniliselt nõrk.

Tähelepanuväärne on, et mängu kirjastajaks oli Core Design, kellele see oli üks viimastest mängudest levitada enne 1996. aastal ilmunud Tomb Raiderit. Lara Crofti maailmale tutvustamine muutis mängufirma üleöö oma ala superstaariks ja loomulikult jäi The Big Red Adventure, kui mööduvate aegade teepost, nende viimaseks hiireklikikaks, millega asja tehti. Õnneks on The Collection Chamberi rahvas selle ka tänapäevasemal arvutil tööle pannud.

Space Komandirovka

Space Komandirovka sissejuhatus on huvitav. Külma sõja aegne kosmoseralli on jõudnud punktini, kus Nõukogude Liit saadab oma kosmonaudi planeet Akmolale, et luua sõbralikke sidemeid võõraste eluvormidega ja näidata neile, kuidas sotsialistlik elukorraldus ikka see kõige õigem värk on. Venkude tehnika aga nöögib natuke ja seltsimehe krüouni kestab 30 päeva asemel 30 aastat. Võõrale ja kummalisi elukaid täis planeedile saadik siiski jõuab ning asub ka oma eesmärgi poole püüdlema, kuid õige pea nabib kohalik korrakaitse ta kinni ja… Kulminatsioonitu lõpp ähvardab, et edasist saab kogeda episood 2-s.

Mäng on hästi lühike. Kahju muidugi, et sisu napib, aga kuna see on armetu praak, on ka õnnistus, et see kähku otsa lõpeb. Esimene ehmatus on äärmiselt kohmakas kasutajaliides. Jahmataval kombel pole mängul hiiretuge ja juhtimine käib ainult klaviatuuriga otsejuhtimisega. Kui liikumisnooled välja arvata, on muud vajalikud nupud aga totralt paigutatud. Miks leiutada jalgratast, kui hiirega saanuks kõike mugavamalt?

Ei ole ka muudes tehnilistes ega kunstilistes aspektides midagi kiita. Pilt on liiga pikseldatud ja annab ähmaselt aimu, mis ekraanil toimub. Muusika muutub kähku tüütavaks. Kõnesid ei ole, kuigi koomiline loojutustaja suudaks ehk midagi päästa. Praegu ei suuda igavalt kirjutatud stsenaarium isegi muigama panna. Mõistatuste leidliku nuputamise peale aega pole kulutatud, pigem on otsustatud keskkondadesse pista surmalõkse, mis muidugi hea seiklusmängu tavaga enam ammu kokku ei käi. Peale kõige muu on mäng igast otsast vigane.

Retroseikluse reklaamlauseks on, nagu oleks see Nõukogude Liidu vastus Sierra On-Line’i kultuslikule seiklusseeriale Space Quest, ja see on tegelikult väga tabav – oli ju tavaline, et  läänemaailma saavutuste idas tehtud analoogid olid enamasti kvaliteedis alla igasugust arvestust. Odessast Ukrainast, ehk endise Liidu alalt Space Komandirovka tuligi. Käputäis tegijaid, kes mängu taga seisavad, nimetavad end Burp Games! stuudioks.

Huvitav on, et mänguke tuli Steami eelmisel septembril ja mina jõudsin selle omandada, aga nüüdseks seda meie regioonis millegi pärast osta enam ei saa. Ühest küljest pole hullu, sest mäng on kohutav, aga loodetavasti on äraolek siiski ajutine, sest eemalejäetust ja tsensuuri me ka ei salli.

DreamBreak

Koristaja Eugene satub juhuslikult peale mõrvale ja topib seejärel oma nina asjadesse, kuhu tervise huvides pole kasulik. Õige pea ajavadki totalitaarse riigisüsteemi võimud teda taga, varsti on ta värvatud vastupanuliikumisse ning teel diktaatorit elimineerima. Robotid, hõljukid, droonid, laserid, tehisintellektiga superkompuutrid ja muud fututehnikat täis maailm on päris pilkupüüdev. Kunstnik on rikastavatele detailidele jõudnud isegi veidi tähelepanu pöörata, kuigi aega paistab olevat nappinud. Ka loo kondikava vajanuks rohkem liha luudele, sest praegu on see liiga õhuke, et isegi klišeeliseks muutuda.

DreamBreak on mõneti sarnane Space Komandirovkaga. Ka ulmeline, ka alternatiivse külma sõja järgse tulevikunägemusega. Pilt on samuti pikseldatud ja surma saamine on võimalik. Häälkõne ei ole siingi ning taustamuusika on samamoodi kiirelt tüütama hakkav. Samuti on kõvasti igasugu vigu ja juhtimisnupud kohutavad, mis koostöös pikendavad tunnise mängu läbimise mitmekordseks.

Absoluutselt arusaamatu, mida nüüdseks laiali läinud venelaste Aist Game Studio üldse taotlenud on? Žanrite kokteili on visatud seiklust, platvormimist, tulistamist, lendamist, kuid miks osade tegevuste juhtimine hiire-klaviatuuriga läbimõtlematult halva käskluste paigutusega, ebasujuvaks, ebatäpseks, kohmakaks ja katastroofiliselt katkiseks on jäetud?

Mängu visuaalsel stiil ja aja-koha paigutus slaavidüstoopiasse on loonud eelduse luua midagi suurepärast, kuid armetu teostusega on see totaalselt lörri lastud.

1953: KGB Unleashed

Phobos: 1953, mis on mängu originaal- ja sees presenteeritav tiitel, on eellugu 2010. aasta Venemaa õudusfilmile „Phobos“, kus noored maa-alusesse klubisse lõksu jäävad. Venekeelsena ilmuski mäng märtsis 2010, kolm nädalat enne filmi. Inglise tõlge tuli müüki alles 2012. aasta suvel.

Arvestades seotust vähetuntud filmiga on kummaline, et selline mäng üldse piirkonnast välja murdis, kuid mitteüllatavalt nimi muudeti. Et see natuke intrigeerivam oleks, pandi vist huupi 1953: KGB Unleashed.

Kahel viimasel sõnal pole looga mingit seost, kuid pool sajandit varem filmist tegevus toimub küll. Või no mis tegevus – mäng venib nagu pigi päikeselõõsas. Tehnikutüüp ärkab lühiajalise mälukaotusega ja avastab, et on lõksus sügaval Moskva aluses salajases punkerlaboratooriumis, kus Riikliku Julgeoleku Ministeerium on korraldanud äärmiselt õõvastavaid ning ohtlikke inimkatseid. Atmosfäär on kõhe, üksildane ja klaustrofoobiline, mida võib sobilikuks lugeda. Aga mõistatused on hullult keerulised ja tüütult palju on lugeda, mis kaasakiskuvust ei tekita. 1953: KGB Unleashed on Mysti kloon ja peale Return to Mysterious Islanditest tekkinud tüdimust oli mul enesedistsipliini vaja, et sellest läbi silmade vaates aeglasest ja rusuvast müsteeriumist läbi rassida. Õnneks pole see internetist abi ammutades kuigi pikk.

Nii et mäng on igav. Aga palju põnevam on mängu teekond venekeelsest kultuuriruumist välja. Nimelt süüdistas mängu arendaja Phantomery Interactive, et kirjastaja UIG United Independent Entertainment GmbH häkkis omavoliliselt mängukoodi, tegi ise teiste keelte tõlked ning hakkas teost Steamis ja mujal levitama. Kirsiks tordil oli väide, et arendajad ise ei saanud müügituludest kopikatki. Kes teab, kas see tõsi või mitte, aga igatahes pole peale seda Peterburi stuudiost ligi kümme aastat kippu ega kõppu ja nende kolmas projekt nimega Quarantine (mis praegu ehk müüks) jäi pooleli.