Ludoloogia logi: USA iseseisvuspäeval sealt pärit sidescroller’itest

Täna saab 250 aastat Ameerika Ühendriikide iseseisvumisest. Vist on kohane soovida palju õnne, tervist ja kiiret paranemist.

Eelmisel suvel vaatasime kolme USAs tehtud märul-sidescroller’it. Seekord jätkame viie mõistatuste-sidescroller’iga. Jah, neid on sealt tulnud oluliselt enam kui ainult kuulus Braid.

Vessel

Suur leiutaja, kes on maailmale lihttööde tegemiseks loonud vee-elukad, asub uurima, miks tema looming ülekäte on läinud. Selleks rändab ta nuppe, kange, väntasid ja torusid täis aurupunklikus maailmas ning solberdab erinevate vedelikega.

Vessel on üldiselt paljukiidetud füüsikapõhine mõistatustemäng, kus põhirõhk ongi mõistatustel. Graafiliselt muutub see kiiresti monotoonseks oma arvutiga joonistatud copy-paste pildielementidega ruumides. Hiilgavat loojutustamist ei ole, kõne puudub ning taustastoori- ning juhendid on tekstikujul päevikus.

Märkimisväärne on aga, et Vesseli jaoks loodi oma graafikamootor. Mängu ilmumise ajal, 2012. aasta algul oli ju vedelike füüsiliselt liikumise loomulikult kujutamine mängudes veel päevakajaline (teema, mida puudutasime Hydrophobia Prophecy juures) ja et indie-arendaja sellise väljakutse võttis, oli austusväärne.

Samuti on väidetud, et Vesseli mõistatused lähevad hullult keeruliseks ja et neil on mitu lahendusvõimalust. Võibolla. Mina väga kaugele mängus ei jõudnud, sest ei tekkinud kütkestavat atmosfääri.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Mõistatus-sidescroller’itel on keeruline müügihittideks tõusta ja stuudiod pannakse sageli peale esikmängu kinni. Ent Vesseli loonud Strange Loop Games tegutseb Seattle’is siiani. Mängumajas pusitakse juba üle kümne aasta oma ökosüsteemisimulaatori Eco kallal.

Võibolla veelgi tähelepanuväärsem on, et väikestuudiol õnnestus kuidagi oma muusikataustaks litsentseerida kümme pala elektroonilise muusika meistrilt Jon Hopkinsilt. Tema lood on kihtideks viilutatud ja esitus läheb mõistatuse järk-järgulises lahenemises ühe täielikumaks. Lahe nõks.

The Pedestrian

Väga raske on midagi originaalset välja mõelda, aga aeg-ajalt siiski üllatatakse. The Pedestrian rabas mängijaid laiemalt juba 2020. aasta alguses Steami jõudes.

The Pedestrian on mõistatustemäng, kus enamuse ajast juhid siluettkujukest, mida tavaliselt näeme valgusfooril või käimla uksel. Ta hüppab siltide, märkide, ekraanide, vihikute, plaanide, tahvlite ja muu vahel ning tee sillutamiseks tuleb talle radu ühendada. Seda on keeruline seletada, kuid The Pedestrian tekitabki suurema huvi mängu liikumises nähes.

Visuaalsele võlule aitab kaasa linnasagin taustal, kui kujuke rentslist katustele, magistraal- ja kõrvaltänavatel,  tööstusaladel ja ülikoolilinnakus pusib. Pidevalt lisandub uusi mängumehaanikaid, et taibukaid mängijaid kütkeis hoida.

Nuputamise taustal toimub vist ka mingi lugu, aga kuna mängus ühtegi sõna ei öelda-kirjutata, kaldub tähelepanu sellelt kaduma. Puudust sellest tundma ei hakkagi, sest rahuliku lõdvestusmuusikaga on tekitatud chill õhkkond.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

The Pedestrian oli arenduses 7 aastat. Selle aja jooksul kasvas väiksest õppeprojektist Kickstarteri toel täispikk mäng. Sealjuures võrdlemisi edukas ja tohutult kiidetud.

Väike Skookum Arts stuudio tiim Waldos Ohios asus uue mängu Quiet On Set kallale. Millegipärast pole filmitegemise mängu arengust enam aasta jagu kuulda olnud, kuigi varem olid tegijad Youtube’is võrdlemisi aktiivsed. Küllap stuudio aga tegutseb, sest alles eelmise aasta lõpus sai The Pedestrian paiga ja Unity mootoriuuenduse.

Snapshot

On täiesti tavaline, et nunnu pildi- ja helikeele taha peituvad tõeliselt aju väänavad ja reflekse testivad sidescroller’id nagu näiteks Fez, Pid, Teslagrad, Degrees of Separation, Fossil Echo (mis mõne päeva pärast saab 10aastaseks) ja paljud teised. Snapshot robotist sangar seikleb samuti pealtnäha kenas ja armsas maailmas, kuid mängitavus on lapselikust kaugel.

Snapshoti põhitrikk on, et robotike saab teha fotosid ja teatud kastid, loomad, trampliinid ja muu abikola jääb nende sisse. Pilte ja nende varustust saab sobilikesse kohtadesse taas maha istutada, et mõnest takistusest mööda pääseda. Loomulikult on tasemed täis surmalõkse, milledesse komistamine sunnib närviajavalt kaarte taasalustama.

Snapshot sobib kenasti tulihingelisele mõistatustemängude austajale, kel leidlikust, täpsust ja  kannatust kamaluga

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

2003 nägi Peter Jonesi nimeline sell unes, et teda ajas taga koll. Põgenemise ajal klõpsutas ta kollist foto ja see kadus ära. Tollest unenäost arenes mänguidee. Mõned aastad edasi ja Snapshoti prototüüp oli 2009. aasta Independent Games Festivali disainiauhinna nominentide seas, kuigi jäi võiduta. Snapshot püüdis siiski pilke ja julgustas kolme kutti Retro Affect stuudiona mängu edasi arendama.

Kui mäng 2012 ilmus, ei kogunud see millegipärast erilist tähelepanu. Mäng teenis küll kiitvaid arvustusi, kuid jäi siiski radarite alla. Rohkem tiim koos midagi ei teinud, kuid vähemalt kaks ülejäänud Snapshoti loonud meest, Dave Carrigg ja Kyle Pulver, on mängunduses korraliku karjääri rajanud.

Snapshot pidi ilmuma ka PlayStation Vitale ja PlayStation 3-le, kuid need jäid tulemata. Olemas on veel Linuxi ja Maci versioonid, kuid esimesel on tõsised vead ja MacOSi 64bitiste operatsioonisüsteemidega Snapshot enam ei ühildu.

Pinstripe

Pinstripe on sürreaalne lugu oma röövitud tütart päästma tõttavast preester Tedist. Mingi päriselu tragöödia järel tunduvad nad olevat limbos või mingis sarnases ebamäärases puhastustule või eelpõrgu tasemel. Igatahes jookseb ja kargab Ted kahemõõtmelises allmaailmas ringi, kogub vajalikku kola, lahendab mõistatusi ja vahel tulistab. Mõne tunniga jõuab ta oma kadalipu lõppu. Mäng ei venita end liiga pikaks ja jääb positiivseks elamuseks.

Unity mootorile tehtud Pinstripe on kena visuaalse stiiliga ja hästi kõlav. See jätab samavõrra kunstiprojekti kui mängu mulje. Mängu looja ongi oma inspiratsiooniks nimetanud „The Nightmare Before Christmasit“, „Coraline’i“ ja „Alice Imedemaal“, kõik sarnaselt selgelt omapärase käekirjaga.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

2017. aastal ilmunud Pinstripe’i taga seisev Atmos Games on tegelikult sooloarendaja Thomas Brush. Enne, kui ta neli aastat Pinstripe’i kallal toimetas, oli lõunacarolinalane hobi korras teinud kolm väiksemat mängukest. Üliedukas Pinstripe’i Kickstarteri kampaania võimaldas tal elukutseliseks hakata ja sealt alates pole ta indie-mängude skeenel mitte ainult arendajana, vaid ka aktiivse Youtube’i kanaliga skeenekajastaja ja mentor teistele väiketegijatele.

Thomas Brushi järgmine mäng Neversong valmis veidi kiiremini ja võeti sama soojalt vastu. Viimased viis aastat on ühemehearmee pusinud õudussugemetega mõistatus-FPSi Twisted Tower kallal, mis kolmemõõtmelisena on ta eelnevatest projektidest hulga suurem. BioShocki ja Willy Wonka segu ilmub ehk juba käesoleval aastal.

Oddworld: Abe’s Oddysee

Tegin kord testi, et mis mängud (sarjast üks) meenuvad esimesena, mida mäletan end 90ndatel näppinud olevat. 1997. aastal ilmunud Oddworld: Abe’s Oddysee mahtus mu esitosinasse, ehki vaevalt ma üle tunni sellesse tollal panustasin. Põhjused lihtsad – Oddworld: Abe’s Oddysee on kunstiliselt omapärane, aga kuratlikult raske.

Mängija asub juhtima orja Mudokon rassist. Eesti keeles meenutab see sõna „mudakonn“ ja huvitava kokkusattumusena meenutabki rohekas punnsilmelukas konna. Väeti olend nimega Abe satub pealt kuulama, kuidas tema liik kavatsetakse snäkiks muuta ja siis prahvatab vimm, mis kogunend salaja. Abe asub ohte täis paikades oma 99t kaaslast päästma, lahendades mõistatusi ja kavaldades valvureid üle.

Ma ei suuda praegugi ette kujutada, kuidas jätkus kellelgi kannatust mängust läbi rassida! Müts maha nende ees, kes ulmelises industriaalkeskkonnas ja metsiku maastiku ürgkülades orienteerumisegagi hakkama said, rääkimata täna võõrastavana tunduvate klahvikombinatsioonidega platvormimisega.  Ebaintuitiivsete juhtklahvidega täpselt õigetesse punktidesse joondumine, hüppamine, ajastamine, hiilimine ja tüssamine on paras katsumus. Samal ajal on mõistatused keerukad (sealjuures on vaja õigete fraasidega suhelda) ja jube kerge on surma saada. Kiirsalvestust ei ole ja ellu äratatakse jupp maad tagapool. Natuke tüütu on, et mängu kaamera on staatiline ehk see ei liigu Abe’iga kaasas, vaid vahetab tuba, kui sangar ekraanipiirist välja astub.

Ent Oddworld: Abe’s Oddysee atmosfäär on võluv! Nii looduse, lihakombinaadi kui elajate väljanägemine on täna küll karvane, aga sealt kumab siiski läbi võrratu visuaaldisain ja oma aja kohta muljetavaldav animatsioon.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Prince of Persia (1989), Another World ja Flashback olid cinematic platformer alamžanri aluste loojad, kuid selle pioneerideks loetakse ka Oddworld: Abe’s Oddysee’d ja selle (kiirustades tehtud, kuid samuti hästi vastu võetud) 1998. aasta sarnast järge Oddworld: Abe’s Exoddust. Mõlemad olid väga edukad nii kriitikute ja mängurite seas, kusjuures nii arendaja Oddworld Inhabitantsi PlayStation 1 versioon kui partnerstuudio Digital Dialecti arvutipordid (mõlemad mängumajad Californiast). PC reliise putitavad ja parandavad fännid siiani, kuigi mõlemad mängud on saanud ka uustöötlused Oddworld: New ‘n’ Tasty! ja Oddworld: Soulstorm näol. Järgmisel aastal saab Oddworld universum juba 30aastaseks ning ehk vaatame noid ja saaga teisi mänge siis.