Nendes mängudes saab palju jalutada. Kas kulutatud sammud on seda väärt?

Pööripäev on möödas ja suvi on käes. Ilmaennustusest ei saa aga ikka midagi aru. Lubatakse nagu sooja. Kohati isegi liiga sooja, et end väljas normaalselt tunda. Samal ajal lubatakse ka vihma, mis tähendab, et ikka ei saaks end väljas normaalselt tunda. Näib, et isegi puhkuse ajal ei saa välja jalutama minna.

See-eest on viimasel ajal ilmunud mänge, kus saab niisamagi toast lahkumata jalutada. Aga on neist mõni üldse väärt ettevõtmist?

Olla või mitte olla – Aphelion

Don’t Nod on eelkõige tuntud Life is Strange seeria poolest, ehk mängude poolest, milles on rohkem kuulamist ja lugemist kui mingit muud tegevust. Mind isiklikult selline žanr ei kõneta. Samas on nad teinud ka nunnu ronimismängu Jusant, mis oli meeldiv vahepala suurematele teostele.

Nende värskeim teos Aphelion on täiemahuline pühendumine kõnnisimulatsioonile. Jah, seal on veidi taustaloo lugemist ja karakterite sisemonoloogi kuulamist, kuid üksikute hiilimissektsioonide kõrval polegi muud teha, kui jalutada ja mööda sirgeid seinu kas tõusta või laskuda.

Mäng räägib kahest astronaudist, kes on saadetud uurima võõra planeedi sobivust inimasustuseks. Paraku kohe alguses eraldatakse nad üksteisest ja nii peavad nad üksteist leidma, täitma oma missiooni, kui ka leidma vastuse planeedil avalduvale saladusele.

Tegemist on veidra kogemusega, sest mängu jooksul tekkis paratamatult tunne nagu oleks selleks loost ammutatud inspiratsiooni Tarkovsky filmi „Solaris“ mõtisklustest, Kubricku „Kosmoseodüsseia“ temaatikatest kui ka lugematul hulgal muudest teostest, mida võiks lahterdada kosmoseeksistentsialismiks. Kõlab ägedalt? Jah. Aga teostus jätab siin paraku soovida. Kirjutatud lugu on üsna simplistlik, dialoogid magedad ja ka mingit sügavamõttelisemat elamust sellest ei saa.

Tagantjärgigi ei oska öelda muud kui seda, et tegemist on mänguga. Kas seda oli vaja? Kellele? Milleks? Ei tea. Ju kellelgi oli vahva kontseptsioon. Kahjuks see ainult selleks jäigi.

Tere tulemast põrgusse – Luna Abyss

Avastasin just, et Kwalee on juba 15 aastat mänge teinud. Aga ma ei teadnud sellest õieti midagi, sest suur enamus on olnud mobiilimängud. Kuigi nad on avaldanud terve portsu teoseid ka kogukamatele platvormidele, siis Luna Abyss näib selles osas olevat nende esimene täitsa oma arendus.

Millega siis on tegu? Ma võrdleks seda vast eelkõige Doomi ja sellelaadsete tulistamismängudega, eelkõige mängu kunstilise poole ja esteetika osas. Sa kontrollid tegelast kosmosevanglas, kus möllavad ringi mingisugused deemonilaadsed elukad ja muud „asjad“. Ilmselt võite juba mängu välimust ette kujutada.

Sealmaal aga võrdlus lõppeks, sest mängitud esimeste levelite puhul ülearu palju seda tulistamist nagu polnudki. See toimus pigem valitud tubades, mis selle tarvis lukku läksid. Ülejäänud aeg sai kulutatud mööda kanalisatsiooni roomates ja muteerunud taimedega kaetud torustikul platvormides. Kui nüüd mõelda, siis see meenutas veidi H.R. Gigeri loomingust inspireeritud Scorni… ja millise pettumuse ka see valmistas.

Ahjaa, Luna Abyssis saab ka levelite vahel dialoogi lugeda.

Ma asendan su – Replaced

Sad Cat Studios debüütmäng Replaced on 2.5D seiklusplatvormer, kus mängija juhib inimkehasse sattunud tehisintellekti. Mängu tegevus toimub alternatiivses düstoopilises 80ndate Ameerikas. Mõnes mõttes mõjus see nagu tagurpidi „Tron“. Noh, teate küll, see film, kus inimene sattub digitaalsesse arvutimaailma. Idee poolest ju vahva mõte.

Esmapilgul paelus mind see mäng, kuna lisaks oma nostalgilise maiguga ulmesisule meenutas taanlaste stuudio Playdead mänge Limbo ja Inside ning Jumpshipi teost Somerville. Nende kahe stuudioga seotud inimeste omavaheline kemplemine on muideks täiesti eraldi ooper ja tegelikult isegi huvitavam kui Replaced.

Kuigi mängus on ka päris toredalt tehtud vabas vormis võitlusstseene, siis minu huvi kadus, kui selgus, et ma pean hakkama edasi-tagasi ringi tuiama ja mingeid mõttetuid dialooge proovima, et õiged mängus edenemise lahendused üles leida. Ühesõnaga, ma otsisin midagi huvitavamat mängimiseks.

Ja nüüd seda arvamust kirjutades eksisin ära internetti, sest jäin lugema eelmainitud juriidilisest vaidlusest.