Gotham Knights ei ole mäng, millest peaks ilmtingimata kirjutama. Tegin seda sellegi poolest

Batman on surnud. Elagu Batman.

Gotham Knights on üks ääretult huvitav videomäng. Ma ei pea silmas selle ebahuvitavat ja keskpärast narratiivi, ega isegi selle keskpärast ning üksluist mängitavust. Isegi selle keskpärane visuaalne külg, keskpärane näitlemine ega keskpärased animatsioonid ei ole huvitavad. Huvitav on asjaolu, et kogu sellest keskpärasusest hoolimata kulutasin ma enda elust umbes 25 tundi, et see läbi mängida.

Paberil tundub Gotham Knights nagu tühi värav jalgpalliväljakul, mille poole on pall läbi õhu tuhisemas. Batman on surnud. Nüüd peavad tema hoolealused Nightwing, Batgirl, Robin ja Red Hood Gothami enda kaitse alla võtma. Samal ajal tõstab pead uus oht. Selgub, et legend salajasest organisatsioonist, kes Gothamit kulisside tagant valitseb, osutub tõeks.

Näiliseks põhipahaks on kõrgelt hinnatud Öökullide Õukond (Court of Owls) – üks modernse ajastu kirkamaid pärle Batmani pikas mütoloogias. Selle üheks autoriks on kirjutaja Scott Snyder (visuaalse poole eest vastutas kunstnik Greg Capullo), kelle sulest pärineb ka viimaste aastate suurim hitt koomiksimaailmas „Absolute Batman“. Ühesõnaga, potentsiaal on meeletu. Kahjuks ei suudeta seda ära kasutada.

Vett sogab asjaolu, et Gotham Knights ei ole muude mängude ega sarjadega seotud, kuigi näiliselt justkui oleks. Batman Arkham Knighti lõppu mäletate? Gotham Knights võiks olla justkui selle järg. Aga ei, Batmani surm kirjutati ümber ja nii sündiski uus universum. Umbes samal ajal ilmus ka telesari, mis kandis sama nime JA millel olid sarnased loojupid (Batmani surm, Öökullide Õukond), aga millel puudub igasugune seos mänguga. Võibolla ongi parem, sest kuuldavasti oli „Gotham Knights“ (sari, mitte mäng) veelgi kohutavam kui Gotham Knights (mäng, mitte sari).

Tõrva tilgutas meepotti tõenäoliselt ka asjaolu, et mängu esialgne versioon pidi olema live service žanri esindaja. Arendajad on küll üritanud sõrgu vastu ajada ning väitnud, et see pole nii, ent kõik märgid sellele siiski viitavad. Näiteks mängu ülesehitus. Mängija veedab päevase aja enda tegelast ja varustust arendades, seejärel tuleb öö ja ta saadetakse suure avatud Gothami peale, kus teda ootavad (lisaks põhimissioonidele) arvukad kõrvalülesanded, mille sooritamise eest pärjatakse teda jabura hulga erinevate ressurssidega… mida saab päevasel ajal kasutada enda tegelase ja varustuse arendamiseks. Tegemist on surnud ringiga, mille eesmärgiks hoida mängureid enda kütkes nii kaua kui võimalik.

Säärastele mängudele kohaselt on vaenlaste tümitamine nüri tegevus. See võtab kaua aega, sest ka kõige nõrgema otsa esindaja eluriba kahaneb teo kombel. Samal ajal väljuvad pättide kehadest numbrid, mis üritavad mängijale väita, et „Oi, vaata kui mitme saja punkti eest sa neile praegu haiget teed!“ Kui Batman Arkhami mängudes (eelkõige just Rocksteady omades) kujunes kaklus omamoodi vägivaldseks balletiks ja kõik justkui voolas, siis Gotham Knightsi kaklus on kange, puine, ning lonkab ühte jalga.

Gotham Knightsi nimitegelane – Gothami linn ise – on pisut mannetu. Kui Arkham Knight ja kohati ka City linnad olid iseloomuga ning visuaalselt meeldejäävad, siis Gotham ilma Batmanita on nagu Batmani mäng ilma Batmanita. Mitte nii hea. Ainus märkimisväärne osa antud mängu Gothami juures on asjaolu, kuivõrd paljud hooned on suitsu sisse mattunud. Võib ainult oletada, et selle eesmärgiks on muuta linn müstiliseks ja kurjakuulutavaks, ent loodetud efekt on asendunud joelschumacheriliku camp’iga. Põhjuseks asjaolu, et iga hoone on kaetud suurte värviliste neoonvalgust kiirgavate siltidega, tänu millele transformeerub horisont suureks uduseks vikerkaareks. Virtuaalse Gothami tõsiseltvõetavusele ei aita kaasa asjaolu, et linna peal ringi rännates paistavad osad asupaigad teiste seast selgelt silma ja annavad märku, et varem või hiljem läheb seal mänguks.

Linn paljastab sellegi, et teose arendajad on lõbu vastu allergilised. Seda näitab ilmekalt fakt, et ühest punktist teise liikumine on igavam kui vaadata värvi kuivamas. Arkahm City ja Knight (ning ühtlasi ka Origins) lubasid mängijal linna peal haardekonksuga hoogu üles kruvida ja seejärel taevalaotuses liuelda. See oli rahuldav tegevus.

Gotham Knights annab mängijale ainult haardekonksu ja eemaldab võrrandist tolle lõbusama elemendi… vähemalt osaliselt. Liuglemise (või sellega võrdväärse tegevuse) lahtilukustamine on võimalik, ent selleks tuleb läbida mingeid tüütuid treeningmissioone, mille eksistents kiirelt ununeb. Ka ei tundu see auhind eriti ihaldusväärne. Vähemalt Batgirli näitel on liuglemine Rocksteady mängude pakutavast tunduvalt kesisema tunnetusega. Alternatiivselt saab vahemaid läbida tänavate tasandil mootorrattaga kihutades, ent sellel puudub kiiruse pertseptsioon ja kontroll on ujuv.

On huvitav, et viimaste aastate jooksul on ilmunud kaks erinevat mängu, kus saab olla tunnistajaks Batmani surmale: Gotham Knights ning võrdväärselt vastu päid-jalgu saanud Rocksteady looming Suicide Squad: Kill the Justice League. Mõlema puhul saab rääkida live service mudeli taagast ja kasutamata potentsiaalist, ent vaid üks neist mängudest on lõbus. Suicide Squadi mängitavus on tempokas, kaardil rändamine rahuldustpakkuv, visuaalne külg suurepärane ning kirjutamine – eelkõige tegelaste omavaheline nii-öelda jauramine – lustakas.

Gotham Knights lihtsalt on.