TÄHELEPANU!
Antud artikli autor võib kohati kõlada nagu keskea kriisi käes põdev Delfi kommentaator
Hiljuti vaatasin ühte jutusaadet, mille peategelaseks oli 15-aastane poisiklutt, kellel on üks unistus ning poiss on kogu oma aja pühendanud selle täide viimisele. Pealtnäha on pühendumus unelma täitmisele ning soov edu saavutada kiitmist väärt, kuid noormehe unistuseks pole saada sportlaseks, teadlaseks ega kosmonaudiks, vaid hoopis multimiljonärist kübersportlaseks. Selle eesmärgi saavutamiseks mängib noorsand ööd ja päevad arvutimängu Dota 2 ning on isegi kooli pooleli jätnud, kuna nooruki arvates pole temal, kui tulevasel rikkuril, haridust vaja. Antud tegelinski ei ole ainuke, kes unistab espordi karjäärist ning kes seejuures vilistab haridusele, tööle, tervisele ja elule üldises plaanis. Miks aga taoline asi juhtub ning millised võivad olla sellise unistamise tagajärjed?
Küllap on nii mõnigi meist unistanud või unistab siiamaani videomängude pealt elatise teenimisest. Mis võiks olla parem kui tegeleda oma meelishobiga ning saada selle eest palka? Unistades mängutööstuses karjääri tegemisest, võib olukord minu arvates laheneda kolmel viisil:
- inimene jääbki mängides unistama ega jõua kuhugi
- inimene kasvab suuremaks ning teatud aja pärast mõistab, et videomängude abil raha teenimine pole tema jaoks ning asub midagi muud asjalikku tegema
- inimene hakkab tegutsema, et viia täide lapsepõlve soovi
Viimasesse kategooriasse kuuluvad ka mõned inimesed minu sõprusringkonnast, keda videomängud on inspireerinud võtma kätte muusikainstrumenti, sporti tegema, arvuti kallal nokitsema, kirjutama, luuletama, õppima ja tegema muid kasulikke asju. Maailm tunneb paljusid inimesi, kes on mängudest inpireeritud hobidega üsna kaugele jõudnud. Kohe turtsatab pähe autotootja Tesla Motors asutaja Elon Musk, kes sai programmeerimispisiku külge arkaadmänge mängides. Ma ei hakka siinkohal rääkima videomängustuudiote tegevjuhtidest ega mänguarendajatest, kellest enamik said kõrgele positsioonile just tänu oma austusele oma hobi vastu. Videomängud inspireerivad inimesi tegutsema ning see on nende üks vaieldamatutest plussidest. Kuid kahjuks on neil ka kõrvalmõju: mängud ja neid ümbritsev meedium tekitavad noortes väära ettekujutust maailmast, rahast, suhetest ja elust üldiselt. See kõik viib selleni, et noorukist võib saada üks vegeteeriv olend, kes muud ei teegi kui veedab päevi ja öid arvuti või konsooli taga mängides.
Kuidas selline asi juhtub ning kes on selles süüdi? Minu arvates on süüdlasteks internet, videomängumeedia ning videomängud (eelkõige kübersport) ise, mis kasvatavad põlvkonna unistavatest juurviljadest, kes ei viitsi lillegi liigutada.
Küllap sa oled kursis, et e-spordi turniiride auhinnafondid küündivad miljonite dollariteni ning võitjad lähevad koju kümnete või isegi sajade tuhandete igirohelistega + reklaamilepingutega, mis toovad kübersportlastele sisse priskeid summasid. Noorukite silmis elavad sellised tegijad fantastilist elu ning seega tasub pürgida professionaalse mänguri karjääri poole. Õli valab tulle ka meedia, tekitades lastes ettekujutuse, et seda kõike on hirmlihtne saavutada. Igaüks, kes oskab vähegi klahve vajutada, saab rahvusvahelisel turniiril esikoha, suurettevõtted hakkavad rahastamise ettepanekutega pommitama ning elu on kohe lill.
See on küll ilus unistus, kuid päriselu ei toimi nii. Kui inimene pole sündinud ega ela Lõuna-Koreas või mõnes suurriigis, kus e-sporti suhtutakse tõsiselt, on raske teha kübersportlasena karjääri. Nendes maades on terved professionaalsed e-sportlaste meeskonnad treenerite, mänedžeride ja kõige muu päris spordi juurde käivaga. Kuid näiteks meil Eestis sellesse tõsiselt ei suhtuta ning seega kübersportimisega raha teenimise võimalus praktiliselt puudub.
Sina võid vastu vaielda väitega „aga siinsamas külje all olevas Ukrainas on ju esports tiim Na’Vi ja päris meie Eesti poiss oli selle liige ning järelikult saab küll eestlane saada kübersportlaseks“. Vaatame nüüd tõele näkku: Maakeral elutseb 7 miljardit inimest ning kõigest käputäis neist on esmaklassilised kübersportlased. Tõenäosus, et sa pääsed e-spordi kõrgliigasse või Na’Vi tiimi on umbes sama suur, kui saada pihta langeva satelliidi jupiga. Ehk siis naeruväärselt pisike.
Sina võid väita, et sa treenid ennast tulevaseks turniiriks ööd-päevad läbi mängides ja enda arvates paned sa tulevase turniiri kindlasti kinni. Seejärel märkavad sind Na’Vi juhatus ja muud karvased ning sinu unistus ongi praktiliselt täitunud. Kuid asi pole nii lihtne.
Kujutame ette jalkafänni, kes veedab iga õhtupooliku koduhoovis palli tagudes. Ühel päeval otsustab see tegelane osaleda koos oma sõprade pundiga jalgpalli maailmameistrivõistlustel. Kui suur oleks tõenäosus, et selline pühapäeva sportlaste meeskond võidab mõne teise riigi koondise? Eesti oma saab võib-olla võidetud, aga kui mängu tulevad Hispaania või Saksamaa meeskonnad, on šanss võistlust kinni panna nullilähedane. Esports turniirides osalevad enamasti samal tasemel tegijad nagu Saksamaa ja Hispaania jalgpallurid MM-il ja sina oled seal nagu pühapäevasportlane, seega on võitmise tõenäosus üsna tibatilluke.
Oletame, et inimene mõistab, et kübersport pole tema jaoks, kuid temast võib saada järgmine PewDiePie ning siis ta teenib miljoneid päevade kaupa mängides ning videoid tehes. See on ju pealtnäha lihtsamast lihtsam: salvestada oma mänguvideoid, need Youtube’i üles laadida ning raha hakkabki voolama.
Luba ma avaldan sulle saladuse: see ei ole lihtne. Kui Youtube‘ga raha teenimine oleks lihtne, oleks iga 7-aastane saanud Minecrafti abiga multimiljonäriks, aga see ei ole nii. Praktiliselt igaüks, kellel on arvuti ja mingisugune internetiühendus, paneb videoportaali üles oma mänguvideoid, kuid ainult mõni üksik neist teenib selle tegevusega arvestatavaid rahasummasid – see peaks juba midagi ütlema.
Miks ma kirjutan sellise masendava ning tujurikkuva teksti? Asi on selles, et ma olen veidikene mures praegusel ajal leviva trendiga. Ma olen kohanud üsna palju lapsi ja noorukeid, kes ei taha midagi teha peale videomängude mängimise, neil pole praktiliselt millegi vastu huvi ja nende jaoks on kõik mõttetu: kool, sport ja kõik muu, mis pole seotud nende meelistegevusega. Samas on kõigil lollikindel plaan, mille kohaselt saavad nad hea töökoha või siis teenivad priskeid summasid niisama lulli lüües.
Ma ei ole just kõige elukogenum inimene, kuid luba ma selgitan, kuidas ma seda olukorda näen. Inimene, kes ei oska ega viitsi midagi teha, ei saavuta elus tõenäoliselt midagi. Ma olen aastate jooksul käinud lõpmatul hulgal töövestlustel ja mul on ainult vähestel kordadel vedanud. Seejuures mul on mida CV-sse kirjutada. Mida on aga suurel unistajal oma elulookirjeldusse lisada? See, et inimene on Surgeon Simulatorit mänginud, ei tähenda, et ta oskab teha päris patsiendile südamesiirdamist, ning Minecraftis onni ehitanu ei ole kvalifitseeritud projekteerima pilvelõhkujat.
Minule on ka endal vastumeelt seda öelda, aga meie ajal ei saa üldjuhul elus läbi ainult oma meelistegevust tehes. Videomänge mängides oleks küll tore elatist teenida, kuid selline võimalus on antud mõnele üksikule siin maamunal. Väga täpselt kirjeldavad olukorda venekeelse „Bürokraadi Laulu“ sõnad: „Без бумажки ты — букашка, А с бумажкой — человек“ (Ilma paberita oled junn, aga paberiga oled inimene). Meie ühiskonnas valitseb paber: raha, haridust kinnitav diplom, dokumendid, tõendid, tualettpaber – mida rohkem on sul ühte või teist (eelkõige kahte esimest), seda rohkem on sul elus võimalusi ning seda edukam sa oled. Vajaliku paberit (raha ja diplomit) aga üldjuhul ei saa niisama arvuti või mängukonsooli taga istudes.
Antud kirjatüki eesmärgiks ei ole sundida unistustele käega lööma ning elama igavat üksluist elu. Ei, mina olen keskpärasuse ja üksluisuse vastu ja ma olen mõlema käega unistamise poolt, kuid ma tahaksin, et unistaja hakkaks mõistlikult ning usinalt oma unelmaid täitma. Kui sinu unistuseks on videomängudega raha teenida, siis palun liigu selle täide viimise suunas terve mõistusega. Küsi endalt, kui väga sa seda tahad, kui palju sa oled nõus selle täide viimise nimel pingutama ning mida sa peaksid tegema. Uuri, millised on võimalused ühes või teises vallas karjääri tegemiseks, mida tuleks osata ja mida õppida. Arvesta, et sul tuleb hirmpalju pingutada.
Lühidalt: unista, õpi, tegutse ning ära jää seisma enne, kui oled endaga rahul!
Värske ⚡
-
Teine Tase 502 × Kes teeb paremaid mänge: eestlased või lätlased?
Oleme tänavu korduvalt rääkinud headest Eestis loodud videomängudest. Millega aga tegelevad meie lõunanaabrid? Piilume piiri …
-
Ludoloogia logi: militaarmasinatega meestepäev
Head meestepäeva! Täna taas mänguteemast, mis kõnetab pigem meessugu – lendavad militaarmasinad. „Top Gun: Maverick“ …
-
Ära mängi seda mängu ei kümneka, viieka ega isegi kaheka eest!
Unknown 9: Awakening on osa Bandai Namco laiemast multimeedia frantsiisist. Seda maailma katavad raamatud, koomiks, …