fbpx

Andke andeks mu valed…

Ma pean teie ees vabandama, sest ma valetasin. Valetasin fantoomvalude kohta. Valetasin, et neid ei ole. Et neid ei tule. Aga ma ei teadnud. Ei aimanud. Ei osanud ette näha. Nüüd on liiga hilja. Valu on kohal. Annab endast märku. Kohtades, kus valitseb tühjus. Loob ettekujutuse, et see tühjus on petlik. Sest kuidas saaks valu tekitada miski, mida ei eksisteeri?

Muidugi püsib minus lootus. Lootus, et see ei ole lõpp. Kuid see lootus on õhkõrn. Habras õlekõrs, millest haarata. Kuid kas seda saab mulle ette heita? Meil on ajalugu ja see on pikk. Segane. Tõusude ja mõõnadega, täis rõõmu ja valu. Hea meelega keeraks kella tagasi algusesse. Alustaks uuesti.

Kuid kas ma oleks teinud teise valiku, kui ma oleksin teadnud, milleni see viib? Ei. Ma ei kahetse ühtegi tundi, ühtegi minutit, ühtegi sekundit. Need fantoomvalud on parim asi, mis minuga kunagi juhtunud on. Need tähistavad ühte vapustavat kogemust, ühte hämmastavat perioodi mu elus. Jah, need tähistavad suuri kaotusi, kuid suured kaotused saavad järgneda vaid suurtele võitudele. See mõte aitab edasi elada. Fantoomvaludega toime tulla.

https://www.youtube.com/watch?v=RrkzIN2eP0U

Kadunud vennad. Kadunud õed. Kadunud armastus. Te jääte igaveseks minuga.

Mu teemantkoerad.