ARVUSTUS: Oxenfree

Sarnaselt Campo Santo fantastilisele verivärskele mängule Firewatch koosnevad ka Oxenfree taga seisvad jõud vähemalt osaliselt Telltale Gamesi (The Walking Dead) endistest kirjutajatest ja disaineritest. Telltale Games on tekitanud mängutööstuses mitmeid positiivseid laineid. Üheks nendeks on kindlasti omamoodi inkubaatoriks olemine. Sealt lahkunud disainerid on hakanud iseseisvate stuudiote loomise järel ilmutama tõelisi geniaalsuse märke. Ma ei taha öelda, et seda on ka Oxenfree, aga ega palju puudu ei ole.

Milles peitub Oxenfree geniaalsus? Kõigepealt pean kinnitama, et millegi geniaalseks nimetamine on täiesti subjektiivne. Kõik sõltub küll alati asjaoludest, aga antud juhul ei pruugi minu arvamus teistega ühtida. Kui Telltale Gamesi episoodilised mängud ehitavad narratiivi enamjaolt valikute ja dialoogide peal üles, siis Oxenfree keskendub rohkem viimasele. Tegelastevaheline lõputu vestlus, pidev kõnemullide valimine ja teksti tähelepanelik kuulamine on Oxenfree üks suurimaid tugevusi ja nõrkusi. Tugevus, sest vähesed mängud keskenduvad ainult nii loomulikult voolavale ja suurepäraselt esitatud ning kirjutatud dialoogile. Nõrkus, sest seda voolavat dialoogisüsteemi oleks saanud kasutada ära rohkem nii mõistatuste kui ka teiste mängu sisemise loogika elementide juures.

Oxenfree stiil ja žanritunnetus on üles ehitatud retrohõngule – seda imbub läbi muusikast, visuaalsest ilmest, teismelistest peategelastest ja üleloomulikest sündmustest. Night School Studio esimese mängu inspiratsiooniallikateks võib lugeda sellised filmiklassikud nagu „The Goonies“, „Stand by Me“, „E.T. the Extra-Terrestrial“ ja isegi „Super 8“. Kes vähegi teab mainitud filmide kohta, oskab ka Oxenfree esimeste minutite jooksul ära arvata loo süžee üldise liikumise. Midagi ära rikkumata saan öelda nii palju, et loo keskmes on teismeline tüdruk Alex, tema parim sõber väga jutukas Ren ja Alexi värske kasuvend Jonas. Nad lähevad mahajäetud sõjaväelise taustaga saarele pidutsema ja lihtsalt puhkama. See tähendab aja maha võtmist, lolluste tegemist ja tüdrukule joogise peaga armastuse avaldamist. Ehk tegu on täiesti tavaliste teismelistega. Seltskonnas on veel kaks liiget, aga ennist mainitud kolm on minu kogemuse järgi kõige olulisemad. Mängu jooksul saab Alexina keskenduda valitud tegelaste suhetele ja otsustada oluliste süžeepöörete eel, keda kaasa võtta või maha jätta. Kõik sõltub, kuidas tegelased loo käigus külge kasvavad või kas nad üldse pakuvad nii palju huvi, et nendega vestlust arendada.

Ren on näiteks uskumatult jutukas. Ta avab suu enne, kui kaamera esimest korda üldse peategelaste peale laskub. Ta teab iga asja kohta midagi huvitavat ja vähemhuvitavat rääkida, ta on ebakindel oma soovides, kuid on lahke ja siiras. Jonas on vaikne, sest kõik Alexi sõbrad on talle võõrad ning ta ei tea endiselt, kuidas Alex üldse temasse suhtub. Vanemate lahkumine, teise partneri leidmine ja uue pere loomine ei mõju noorematele kunagi hästi. Nii on ka Alexi ja Jonasega. Alex on aga peategelane. Tema kaudu näeme lugu muutumas lõbusast teismeliste äraolemisest üleloomulikuks õuduslooks. Lugu hoiab koos Alexi karakteri areng läbi raskuste ja iseenda paremini mõistmise. Oxenfree pole loo tasandil midagi muud kui retrohõnguga allegooria nooruse kadumisest, täiskasvanute maailma sisenemisest ja takistuste ületamisest. Tõsised teemad on oskuslikult valatud üleloomulikku fiktsiooni. Nii tulevad reaalsuse probleemid paremini esile.

Tagasi Oxenfree geniaalsuse juurde tulles pean tunnistama, et mulle jäi mulje nagu ma polekski varem sellise mänguga kokku puutunud. Struktuuri, disaini ja loo tasandil on iga element küll tuttav, aga sujuvalt voolav vestlusmehaanika katab terve mängu värske õhuga. Vestlused ei tööta nii lihtsalt nagu The Walking Deadile sarnanevates mängudes. Kordagi ei pea vastama, kui selleks pole soovi ning mäng ei oodanud kunagi minu järel, et valiksin kolme dialoogimullikese hulgast ühe lõplikku vastuse. Kõik tegelaste, nendevaheliste suhete ja saladusliku saare loo arengu jaoks vajalik info jõuab kohale sõltumata minupoolsest vahelesegamisest. Nimelt ei pea kunagi ühe tegelase juttu lõpuni kuulama. Alati võib vahele segada. Tegelased haaravad hiljem sõnasabast kinni ja lõpetavad oma poolelijäänud jutu. Oxenfree lausa kutsub vestlema ja kõike kommenteerima. Mäng annab selleks totaalse vabaduse. Kordagi ei pea kartma, et midagi jääb konteksti mõistmisest puudu. Tekst voolab alati paika tagasi.

Tihtipeale soovisin küll, et tegelased jääksid korraks vait. Dialoogide rohkus käis kohati lausa üle pea. Õnneks tutvustatakse üsna kiiresti ka teist olulist elementi – selleks on vanaaegne raadio. Sellel õigeid raadiojaamu otsides saab kuulata saateid saare ajaloo kohta ja lahendada lihtsamaid mõistatusi. Loo üleloomulik osa tuleneb suures osas ka salapärastest numbrijaamadest. Raadioga võib üles korjata sagedusi, mida ei tohiks eksisteerida ja suhelda olenditega, kes peaksid jääma õuduslugude lehekülgedele. Raadio esmakordne kasutamine tähistab ka loo tõelist alguspunkti. Kogemata satutakse peale millelegi nimetule ning see ei taha noori enam rahule jätta.

Kahjuks kasutatakse raadiot ka kõikide mõistatuste lahendamiseks. Need on liiga lihtsad ning ei anna narratiivile midagi olulist juurde. Uste ja väravate avamine raadiosageduste kaudu muutub pikapeale tüütuks ning sama kehtib ka üleloomuliku osaga suhtlemisel. Kõik kordub liiga palju. Vestlusmehaanika geniaalsust oleks saanud tõsisemalt ära kasutada ka mõistatuste  juures. Lugu pakub küll mitmeid kohti, kus valikud võivad tähendada terve loo muutumist, kuid pigem muutuvad pisikesed detailid. Kui üks suur põhimõtteline otsus välja arvata, siis huvi pärast tasub proovida erinevaid valikuid ja vaadata, kuidas lugu muutub. Oxenfree ei keskendu väga hargnevatele süžeekäikudele, vaid pigem mängija valikutest tulenevate tegelastevaheliste suhete muutumisele.

Mängu painavad ka väiksed struktuuriprobleemid. Sündmustik leiab aset küllatlki suurel saarel, mistõttu on loo käigus vaja päris palju jalutada. Mõnes mõttes võib Oxenfreed hellitavalt nimetada ka 2D jalutamissimulaatoriks. Probleemid tulenevadki liiga pikast jalutamisest ja juba külastatud kohtade läbimisest. Vahel tekkis tunne, et vajaksin nuppu kiirreisimiseks, sest tihtipeale ei toimu nende korduvate jalutuskäikude ajal loolist arengut ning isegi lõputuna näiv dialoog peatub.

Oxenfree on 2D platvormikas, kuid mängu unikaalne visuaalne ilme annab pildile üllatavalt maalilise sügavuse. Kunstiline stiil on ilus ja töötab suurepäraselt kaasa ka loo teemade ja sõnumiga. Mis on Oxenfree sõnum? Minu jaoks jäi kajama oskus hinnata sõpru ja häid aegu sellisena nagu nad on ning mitte püüda teisi tarbetult oma äranägemise järgi muuta.