Leho mängis detsembris… naissangaritega mänge

Naispeategelastega mänge ei ole tegelikult nii vähe, kui vahel arvatakse, kuid õnneks hakkab seegi hinnang taanduma, sest naissangarite osakaal suureneb järjest ka AAA-teostes. See on tore, kuid head uut aastat tasub naistele siiski veel edasi soovida!

Detsembris pusisin mängudega, kus sangariteks südikad neiud. Minu puhul ei tähenda see muidugi, et oleksin taoliste uute AAA-mängude nagu Dishonored 2 või Lara Croft GO aega veetnud. Kuigi Lara Crofti tuntuseni ei küündita, ei tähenda see veel, et seekordse valiku peaosalised koopakolaja sitkusele alla jäävad.

 

Atomic City Adventures – The Case of the Black Dragon

Endised Bungie töötajad, kel Microsofti all töötamisest villand sai, lasid aastal 2005 välja humoorika märuli Stubbs the Zombie in Rebel Without a Pulse. Kuus Maa ringi ümber päikese hiljem sai endine Ensemble Studiose (mis samuti Microsoftile kuulus) töötaja oma miniettevõttes Windstorm Studios valmis… okei, „valmis“ on vale sõna, ütleme „väljastas“ mängu Atomic City Adventures – The Case of the Black Dragon. Mõlemal juhul on arendajad kokku puutunud Halo seeria meisterdamisega ja oma loodud mängudes sukelduti retrofuturismi – 50ndate USAsse, kus liuglevad hõljukmasinad, piu-viuvad laserrelvad ja tatsavad robotid. Microsoft ja Halo mõjuvad arendajatele kahtlaselt ühtemoodi. Tõenäoliselt on see vaid juhus ning žanri, ajastu ja stiiliga sarnasused piirduvad.

Stubbs oli mu väheste säilinud mälupiltide järgi päris lahe, Atomic City Adventures aga karjub igas detailiga: „Mind paisati liiga vara müüki!“ Vanakoolimehena irisen ma paljude tänapäeva mängumajanduses vohavate suundade üle, sealhulgas ei ole mulle meeltmööda Early Access mudel (millele on õnneks lihtne lahendus – lähen neist lihtsalt kaarega mööda), küll aga oleks käesolev kolmanda isiku vaates märul sellisest rahastuslahendusest ehk võitnud, kui Early Access 2011. aastal populaarne oleks olnud. Praeguses seisus on mäng närviajavalt katki. Kui see oleks avatud maailma ja huvitava sisuga tehniliselt lihvitud märul või MMO (mis olevat ka algne plaan olnud), võinuks siit tulla midagi erilist. Nüüd on aga korrakaitsja Pam Rodgersi juhimine kehv, hõljukite füüsika kiiksuga, kasutajaliides kole, heli ja pilt vaevu midagi väärt, tööstuspionaaži ja võimuiha lugu klišeeline, üha korduv keskkond igav… kurjustama võiks jäädagi.

Mängu eestvedaja Dusty Monk pani oma stuudio pillid kotti kevadel 2012, pool aastat peale mängu ilmumist. See on loonud olukorra, kus tegelikult pole mängu ametlikult enam kuskilt saada. Mina soetasin õnneks omal ajal Gamersgate’i digitaalse poe versiooni, kus see müügilt kadumisele vaatamata omanike digitaalsahtlites veel alles on.

 

ADR1FT

Kuna „Gravity“ on üks mu viimaste aastate lemmikfilme ning ka „The Martian“ meeldis väga-väga, pole ime, et Adr1ft köitis mu tähelepanu koheselt. Siingi on naisastronaut võitlemas oma elunatukese eest kosmoserusude keskel, ihaldades pääseda tagasi Maale. Mäng esitab kauneid vaateid purunenud kosmosekeskusest ning ka helipool on super!

Kuid kosmos on suur ja seal on kerge ära eksida. Ma ei soovi, et mäng mind käest kinni talutaks, kuid praegusel juhul on kuhu-minna-märked segased ja eksitavad ning see on nõme, sest tagasitee on aeglase ja kohmaka liikumise tõttu aeganõudev – kui üldse hargnemiskohta tagasi jõutakse ega õhupuudusesse lämbuta, sest iga veidi aja tagant on vaja oma õhutanki taastäita. Kui vikatimees saabki Alexi skafandri seest kätte, tuleb alustada kuskilt kaugelt, kuna automaatsalvestusi tehakse harva. Ma saan aru, et taoline liikumine on kaaluta oleku tõttu taotluslik, aga kui orienteerudagi on valdavalt keerukas, siis miks mängu venitada? Ja miks peab korjatavaid taustainfokilde, mis maalivad juhtunust enam-vähem pildi, uuesti jahtima? Ja miks ometi on kogu hiiglaslik kosmosejaam läbivalt nii samasugune!?

Adr1ft on suurepärane idee ning pildi-heli küljest kiiduväärt, aga disain on käpardlik. Võibolla oleks elamus VR-prillidega parem, kuid kindlasti ei suuda see kõike päästa. Ka tõik, et Eesti juurtega Enn Reitel seal kaasa näitleb, mind ei lohuta.

 

Republique Remastered

Olen väga rõõmus, et Republique olemas on! Teemalt on see küll hiilimismäng, kuid juhtimine on niivõrd teistsugune, et ma ei oska seda mängitavuse ja perspektiivi järgi kuhugi žanrisse lahterdada ja see on hea – mängumaastik vajab uusi ideid, lahendusi, eesmärke. Samuti olen ma rahul, et selle kõik viis episoodi (peale päris pikka ootamist, vähemalt mõnel platvormil) siiski valmis said ning Kickstarteri toetajad pika ninaga ei jäänud.

Tuleb tunnistada, et esimese episoodi algul pusisin ma juhtimisega niivõrd, et mõtlesin käega lüüa, kuid jätkasin ja peatüki lõpuks olin võlutud. Narratiiv on põnev ja tausta laduvaid telliseid avaldatakse nagu jõulukalendri uksi. Nagu  on üllatuseks šoksikuubikute pildid, ei saa ka mina liigselt reetmata sisu kohta palju öelda.

Mulle läheb Republique korda mitmekordselt – kaamera all olevad probleemid on aktuaalsed meiegi maailmas, osad olulist rolli mängivad raamatud on tähtsad ka minu jaoks ning natuke meenutab mängu situatsioon seriaali „Nikita“, mille esimene hooaeg mulle mingi hetk päris tugevalt meeldis. Nimelt soovib nooruke neiu põgeneda kohast, kust vabalt lahkuda ei lubata. Mängija teha on teda läbi kaamerate jälgida ja valvuritest mööda suunata, samaaegselt selle riigi staatust taotleva kahtlase asutuse tagatubades nuhkides.

Üks tugevamaid aspekte on mängu juures muusika ning häälnäitlemine. Nii aitajad kui vähemsõbralikud tegelased on suurepärased, kuid eriline austusavaldus peategelast hingestavale Rena Stroberile. Samuti austavad mängutegijad teisi indie-arendajaid, kes on leidnud laheda viisi tähelepanu juhtimiseks paljudele indie-hittidele – nagu raamatudki, on need keskkonda põhjalikult läbi kammides diskettide näol leitavad.

Republique asetub minu selle aasta mängitute TOP 7 edetabelisse ja see seitsme vapra punt on võrdsel joonel.

 

Submerged

Mu järgmise kuu mänguharrastusplaanid on päris vägivaldsed, seega on hea enne natuke rahulikumalt võtta. Submerged on küll ökokatastroofijärgsest maailmast, kuid mäng ise on vägivallavaba.

Noor neiu, kelle ronimisvõimekus on Lara Crofti tasemeni küündiv, kolab paadiga ringi uppunud linna veest välja ulatuvatel tippudel ja korjab vajalikku kraami, ennekõige oma haavatud noorema venna toibutamiseks. Ala ei ole kuigi suur ning troopilise ja müstilise taimestikuga kaetud katused saavad mõne tunniga läbi tuhnitud. See on paras kestusaeg – pikemalt hakkaks mäng end liigselt kordama. Niigi võiks ronimine kiirem olla.

Tegelikult on Austraalia stuudio Uppercut Gamesi Unreal 4 mootoril mänguke päris lahe. Ekstraplussid minu poolt, et lugu suudetakse jutustada minimaalse teksti ja häälega, kasutades leidlikke piktogramme.

 

The Marvellous Miss Take

Kuidas aeg lendab! Mulle tundub, et see oli vaid paar kuud tagasi, kui nägin The Marvellous Miss Take’i Steami hiilimas. Tegelikult on möödas juba paar aastat ja ehk kulub samapalju, enne kui ma sellega ühele poole saan. Miss Take’i isomeetrilises vaates tegemistega mäng on hetkel ainus, millega ma pole veel lõppu teinud, sest see mäng ajab mind marru! Mängija peab Take’i ja ta semusi juhendades galeriides taieseid ja muud väärtuslikku põue pistma ning  need oma õiguslikule omanikule tagastama. Takistusteks on tüüpiline turvavara – kaamerad, koerad, valvurid…

Aga! Valvurite liikumisviisid ei ole fikseeritud. Neile on määratud ruum, kuhu nad taseme alguses patrullima määratakse, kuid liikuma ning suunda muutma hakkavad nad seal oma suva järgi. See aga toob tasemete läbimisse ebaõiglaselt suure õnnefaktori. Mind ärritab, kui mäng ajab oma juhuslikkusega Miss Take’i pääsematusse nurka ja oskused ei loe enam midagi.

Siiski on britid Wonderstruck stuudios mängu visuaalsesse minimalistlikusse, kuid silmatorkavalt värvilisse stiili surunud piisavalt omapära ja šarmi, nii et ma ei suuda seda ka pooleli jätta. Muusika pole samuti paha, kuigi isegi see hakkab peale kümnendat tasemekatset tüütama.

 

Ittle Dew ja Ittle Dew 2

Ittle Dew on pealtvaates mõistatusmäng. Nunnus käsijoonistuse stiilis maailmas lippab mängija samanimelise tüdrukutirtsuga ringi, avastades saladusi täis saart, lahendades kastilükkamise mõistatusi ning aeg-ajalt tuleb viibutada ka tulemõõka või maagiasauasi. Labürintjastes koobastes, kindlusetubades ja vabas õhus kolades tuleb leida kirstukesi ning neile kuidagi ligi pääseda. Õige pea läheb aga nendeni jõudmiseks vaja rohkem nuputamist, kui ma praegusel kiirel ja väsitaval perioodil jaksan, seega jääb antud mäng hetkel pooleli.

Esimene Ittle Dew seiklus ilmus aastal 2013, järg aga alles eelmise aasta novembris. Põgusa külastuse järel saan öelda, et Ittle on natuke vanem, graafika mõnevõrra uuendatud… kuid üldjoontes sama nunnu käekirjaga ning samaks on jäänud ka põhikontseptsioon – koobastes kolamine, kraami kokkukraapimine ning kõikidele, kellele Ittle’i kavatsused korda ei lähe, kolki andmine.

Mõistatusmängud mulle üldiselt meeldivad ja Ittle Dew jättis positiivse mulje. Seega on pisut kahju, et mul pole praegu valmisolekut Ittle’i rännakutega kaasa minna…