fbpx

Ma alustasin tänavust aastat optimistlikult ning uskusin, et sel korral suudan kirja panna rohkem mänguarvustusi, kui ma seda eelmise 366 päeva jooksul tegin. Algus oli ju paljutõotav, sest Horizon: Zero Dawn sai läbitud just õigeks päevaks ning Level1 ülevaade ilmus ülejäänud maailmaga samal ajal. Aga siis jõudis kohale märts…

Nüüd seisan vastamisi tõsiasjaga, et olen lootusetult hiljaks jäänud järgmiste kirjalike ülesannetega: Nintendo Switch, The Legend of Zelda: Breath of the Wild, Ghost Recon: Wildlands ning juba praegu hingavad mulle kuklasse Mass Effect: Andromeda esimesed muljed. Et asja pisutki siluda, teen taaskord sohki – siin on minu esmamuljed eelloetletud mängudest ja konsoolist… enne, kui ilmuvad täisväärtuslikud artiklid.

Nintendo Switch

Kohe kuu alguses paukus (illustratiivne) pikne päris karmilt, sest üle mitme aasta ilmus turule uhiuus konsool. Nintendo Switchi seltsis on nüüdseks möödunud umbes poolteist nädalat ning muljed on pigem positiivsed. Tõsi, ei saa ka mina väita, et neid mänge seal niivõrd palju oleks või et esimesed edukad müügipäevad masina tulevikku kindlustama hakkavad, ent netis üles loetletud vead on minust kauge kaarega mööda läinud.

Ei ole minu masina ekraanil ühtegi kriimu, ei tõrgu vasakpoolne Joy-Con… Kõik töötab nii, nagu peab. Pultide kohta veel niipalju, et minu jaoks kõige mugavam seadistus oli see, kui kasutasin neid n-ö commando stiilis ehk üks ühes käes, teine teises ning seejärel mugavas asendis diivanil lesides. Komplektiga kaasatulev Joy-Con Grip pole minu kodus senimaani veel väga kasutust leidnud, ent seda ehk ka põhjusel, et valdavalt kasutan Switchi pigem pihukonsoolina. Põhimõtteliselt on tegu ägeda masinaga.

The Legend of Zelda: Breath of the Wild

Ma ei ole kunagi nii suur The Legend of Zelda seera fänn olnud. Kui aus olla, siis pole ma tänase päevani ühtegi neist algusest lõpuni läbi mänginud. Breath of the Wildile eelnev haip oli minu jaoks mõneti müstiline ning tegi mind isegi pisut kurvaks, sest mõtelsin, et kas tõesti on mul midagi viga, sest ma ei suuda nendest loetlematutest mänguvideotest samasuguselt erutuda nagu suurem osa ülejäänud internetist. Nüüd, hetkel teadmata arv tunde hiljem (kuid neid on siiski rohkem 15) võin öelda, et The Legend of Zelda: Breath of the Wild on üks fantastilisemaid videomänge, mida ma eal mänginud olen.

Enne veel, kui mulle Nintendo fanboy kleeps külge liimitakse – BotW ei ole täiuslik mäng. Oma kogemusest võin rääkida mitmest korrast, mil kaadrisagedus (teleka)ekraanil languseid tegi, samuti on siin-seal märgata hetki, mil objektid ja tegelased lihtsalt tühjast õhust tekivad või sinna jäljetult kaovad. Need aga kõrvale jättes… See on niivõrd äge teos! Sellesse on peidetud kuhjade viisi pisikesi detaile, mida esialgu ei pruugi hoomatagi ning ma usun, et kui internetti ei eksisteeriks, siis need jääksidki mulle saladuseks. Mängu suurim pluss on see, kuidas ta suudab mu südames tekitada seiklusjanu – silmapiir ei pruugi küll ohtralt asju täis olla, ent see, mis pilku püüab, on reeglina seda väärt, et seda avastama minna! Just see avastamine ongi mängu võlu, ent seda on väga raske sõnadega edasi anda. Seda tuleks ise kogeda. Viimane kord, kui muhedalt totrad pisidetailid mu näole sedavõrd suure naeratuse manasid oli siis, kui mängisin enda paari aasta tagust lemmikmängu Metal Gear Solid V: The Phantom Pain.

Ghost Recon: Wildlands

Ma olen Ghost Reconi viimase osaga rinda pistnud juba mitmeid nädalaid. Seda eelkõige seetõttu, et kõnealune mäng on lihtsalt nii kohutavalt massiivne! See on aga ühtlasi nii hea kui ka halb külg. Ühest küljest jagub siin tegevust pikaks ajaks ning inglisekeelne väljend „bang for your buck“ on vägagi asjakohane… teisest küljest aga muutub ta üpriski kiirelt kohustuseks. Üleüldine üheülbalisus põhi- ja kõrvalmissioonide puhul ei tee asja paremaks, samuti ei suuda teose narratiiv hinges suuremat kihelust tekitada.

Samal ajal on see Ubisofti mäng ning, nagu me juba ammusest ajast teame, suudavad prantslased oma teoste ülesehitusega mängureid enda raudses haardes hoida. Täpselt sama lugu on ka Ghost Recon: Wildlandsiga. Siin baasis on ressursse? Parem jätan tulistamise vahele ja märgin need ära, et mässulised pärast kraami üles saaks korjata! Vahel muutub ka see pisut tobedaks – ühel korral märgistasin ära ühe kütusetünni kaevanduses, mille viis sekundit hiljem õhku lasin. Las nad siis kaevandavad labidatega seda bensiini.

Mass Effect: Andromeda

Ma ausalt öelda ei teagi, mida selle konkreetse mängu kohta öelda. Õnneks tegi Silver suurema kokkuvõtte ise ära. Mass Effect on mulle alati väga meeldinud, aga samas polnud mu ootused Andromeda suhtes kunagi kõrged, seega oli minu esmane reaktsioon teiste inimeste esmastele (pigem negatiivsematele) reaktsioonidele: „Huh… okei.“ Need animatsioonid on tõepoolest veidrad ja pisut puised, tehnilised probleemid ja n-ö kokkuhoiu kohad on ilmselgelt nähtavad ja lugu ning tegelased ei suuda esimestel tundidel mingitki muljet jätta, stsenaarium tundus kohati lausa lapsik ja laisk. Üpriski ilmselgeks sai ka see, kuidas teatud õpetused (ebaõnnestunult) dialoogi  sisse ära üritati peita.

Samas mulle meeldis, et kohe alguses tutvustati meile naissoost Turiani rassi esindajaid, tehti vihjeid eelmisele triloogiale ning hetk, mil EA Accessi kaudu proovitav versioon ära lõppes, pani mind siiski pisut enamat tahtma. Kahju, et rooli taga ei olnud enam see Bioware’i rakuke, mis eelmise kolme osa eest vastutas, vaid, et taoline (pisut liigselt tarbetu) järjeosa kokkuvorpimine uute inimeste kätte sattus. Kindlasti ei saa aga esimeste tundide põhjal lõplikku otsust langetada, seega tuleb ootama jääda. Ehk läheb õnneks?

∗ ∗ ∗

Huh. Miks neid mänge  nii palju on? Ning miks nad nii massiivsed on?!? Kuskohast see aeg küll võetakse…